Street extreme: päev 4

Korralikku noorsoovahetuse päeva alustatakse alati korraliku energizer mänguga "Oh Romeo, oh Juliette!".

Oh Romeo

Oh Juliette

Love...

Esmaspäev oli tituleeritud videode päevaks. Enne siia tulemist pidid kõik grupid valmistama ette video, kus käidi tänavatel küsitlemas erineva vanusegrupi inimesi. Vastuse pidid saama järgmised küsimused:
- mida arvad tänavakultuuri ja ekstreemspordi situatsioonist oma kodukohas-riigis;
- mis sa arvad, kuidas mõjutavad mainitud teemad tänapäeva noori ning nende tulevikku;
- kas ekstreemspordil ning tänavakultuuril on ainult negatiivne või ka positiivne mõju.
Muidugi videosid vaatama hakates tuli läbida meil tükk tehnilisi probleeme. Seega saime esialgu ära vaadata vaid Eesti ja Inglismaa videod ning neid kommenteerida ja arutleda. Kuna minule oli hispaania video jaoks kaasa antud vale programm, et tõmmata video kaamerast arvutisse (muuseas see programm on hetkel siiani kadunud) ning itaallaste video oli koos itaallastega saatkonnas (mühkamid ma ütlen!), siis jäigi meie videode vaatamine küllaltki lühikeseks. Jätkasime oma tegevust lõpp-presentatsiooni ettevalmistustega, kus iga riigi esindajad pidid tegema enda riiki tutvustava plakati. Peale lõunat otsustasin anda inimestele vaba aja – kes tahtis minna šoppama, sai minna šoppama, kes tahtis niisama linna minna ja midagi teha, sai seda teha!

Tööhoos

Natukene nüüd ilmast, mis segas meie vahetust. Ma pole siin oldud seitsme kuu jooksul nii hirmsat ilma näinud, kui alguses esimesed paar päeva. Vihma sadas kui oavarrest, inimesed ehitasid vihmavee voolude vastu barrikaade, ladistas ikka mehe moodi! Kui kõik teised kirusid ilma, siis mina nautisin sajaga! Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks niivõrd õnnelik vihma üle kui mina praegu, sest siin on see täielikuks harulduseks (praegu on meil näiteks taas kuumalaine, päeval päikesega ca 32 kraadi, tuult pole ja täielik leitsak!).
Eestlased soovisid minna šoppama. Kuna kallas oavarrest, siis otsustasid nad tellida omale takso. Tellisime pundi peale kolm taksot, saatsin kõik teised alla, ise jäin kiiresti riideid vahetama. Panin esimest korda peale maikuud jalga pikad püksid! Seejärel jäime Andriga alla sõites lifti kinni. Jumal tänatud, et Andri minuga kaasas oli, sest sellest hädaabi kellanupu vajutamisest polnud küll miskit tolku. Andri siis võttis mängu oma jõu ning lihtsalt kangutas lifti lahti! Otsustasime, et tulevastel päevadel kasutame treppi. Ja kui me jõudsime maja ette, olid kõik kadunud peale Renee, kes jäi kolmandat taksot ootama. Ootasime ja ootasime, kuid seda taksot polnud mitte kusagil. Samal ajal sõitis hosteli ette mingi buss. Läksin siis küsima, et kas sellega linna saaks. Onu ütles, et ikka, ainult, et maha minnakse Plaza de Torosel. Minul polnud selle vastu midagi, kotis oli vihmavari ning ega me suhkrust tehtud pole. Helistasin vahepeal Liisile, et me ei tule kaubanduskeskusesse, kuna saame bussiga linna ning et kui nad on lõpetanud šoppamise, siis helistaks mulle, saame linnas kokku. Renee ja mina läksime minu töö juurde, kuna mul oli vaja kasutada natukene internetti ning mõned töö asjad korda saata. Andril oli vaja kasutada veelkord internetti ning saatsime ta seda otsima.
Ahjaa, ühe asja vahepeal unustasin. Vahepeal tuli meil hostelis probleem alkoholiga. Nimelt ei tohtinud seal akoholi olla ning seega käskisin kõikidel oma alkoholi ära peita ning mitte mingil juhul seda meie söökla külmutuskapis hoida. Mind sel hetkel ei huvitanud, mida nad seal oma toas selle alkoholiga teevad, kuid mööda koridore või avalikke kohti alkoholiga ringi joosta ei tohtinud. Arvasin, et sellega on ühel pool....
Kui ma oma töö asjadega ühele poole sain, läksime Reneega Havanasse kohvile. Selleks ajaks oli sadu veel meeletumaks muutunud. Ostusime seal ning ootasime Liisi kõnet. Renee vahepeal ütles, et talle meeldib Havana päevasel ajal veel rohkemgi kui öösel, mille peale mina naljatades ütlesin, et näed, sellepärast mulle siin meeldibki. Renee sooviks selle projekti käigus oli aru saada, kuidas ma neid projekte ja asju ajan. Üritasin seletada, mis ma üritasin, kuid talle tundus see ikka liiga keeruline. Eks ta ilmselt esmapilgul olegi, kuigi tegelikult on kõik lihtsamast lihtsam – peab olema idee ning julgus küsida küsimusi otsustajatelt! Ja nii need projektid tulevadki...
Helistasin vahepeal Liisile, kuid muidugi ei vastanud beib kõnele. Vennal oli telefon kodus laadimas. Mõtlesime siis, et egas midagi – kuna meil on veel tagasi mineku ja õhtusöögini aega, siis lähme parem Nici kokteilile. Mõeldud, tehtud! Tee sinna oli aga naljakamast naljakam, sest vihma kallas sajaga ning kuigi Nic oli vaid paarisaja meetri kaugusel ning meil oli vihmavari, olime Nici jõudes mõlemad jummala läbi märjad. Kutid Nicis küsisid naljatlevalt, et ega väljas ometi ei saja? Mina neile naerdes vastu (ise läbimärjana tilkudes ja püksisääre väänates), et ei, ainult natukene! Tellisime kaks gin tonicut – minu lemmikut Nicis ning hoidsin hinge kinni, et Reneele meeldiks. Nic on minu lemmik koht siin ning kui vähegi võimalus, siis viiks ma kõik inimesed sinna!
Esmaspäeva õhtul oli Eesti rahvusõhtu. Kui me tagasi hostelisse jõudsime, tegid eestlased juba usinasti ettevalmistusi. Pakkusin siis neile välja, et võime teha ka “Tantsud tähtedega” võistluse, et oleks lõbusam. Idee läks loosi. Ütleme nii, et eestlaste õhtud on alati kõiksugustel projektidel meelde jäänud. Kui alustada õhtut Vana Tallinna shotiga ning vahepeal märjukest ka turgutuseks pakkuda, siis on kõik peagi niivõrd sillas Eestist ning muud ei kuule, kui et ma tulen sulle külla. Ja pealegi, neil olid isegi rahvariided kaasa tiritud!

Ohtu tähed - seksikad rahvariietes Gretel ja Renee

Mulle tohutult meeldis eestlaste video Eestist. Sel hetkel mõtlesin, et ma olen ikka läbi ja lõhki eestlane ning tahan Eesti! Sama kordasid välismaal elavad Liisi ja Triinu. Ükskõik, kui väga sa ka välismaal elamist ei armasta, siis kodumaa on kuidagi kallis ning vaadates tantsupeo või märkamisaja videosid mõtled alati, et tahaks koju. Iseasi on muidugi see kui pikaks ajaks. Ükskõik kui väga ma hetkel ka koju tulla ei tahaks, siis tagasi tulemine ajab mulle südamest hirmu nahka. On ju alati öeldud, et ära minna pole hullu miskit, tagasi tulek on poole hullem!

Eestlaste presentatsioon

Eestlaste õhtul läks veel suureks tantsimiseks – kõigepealt kaerajaan ning lõpetades hariliku diskopepu tantsude ja hõõrumistega. Välismaallased olid lõpuks Vana Tallinna ja viina segust parajalt jommis, kuid see-eest oli kõigil tuju hea ning järgnevate õhtute korraldajatel väga raske sellega mõõtu võtta. Kahju, et vaid degustatsioonil polnud kilu! Oleks endale väikse kiluvõiku teinud küll, kuigi lihtsalt Tera Timmu ajas asja ka kenasti ära! Ja õhtu lõppedes tehti isegi limbost Eesti osa :) Muidugi olevat õhtul läinud eestlaste seas ka meeletuks hambapastasõjaks, millest mina kahjuks midagi rohkemat ei tea, kui venna kaamerast nädala lõpus nägin...

KaerajaanViktoriin. Välismaallased ametis ja kohe näha, millele eestlased voi välismaa eestlased rohku panid - Triinu Vana Tallinnaga!KaikaveduTantsud tähtedega - mäng, mis tombas inimesed käima!

Kohtunikud: kuri ja otsekohene Miss London (Liisi), leebe Triinu, ükskoikne Sandris ning sarkastiline ning kriitiline RobertoPaar üks: Veronica ja Turist (Hispaania ja Läti)
Paar kaks: Chari ja Dan (Hispaania ja Inglismaa)

Paar kolm: Erika ja Hugo (Itaalia ja Hispaania)

Paar neli: Anna ja Sandro (Läti ja Itaalia)

Tantsulka

Eestlased äktsionis

Actionis Sandrisega - Sandris oli Läti grupi juht. Hyydnimi: Riidepuu. Always look on the bright side of life...Chari ja mina. Charist on saanud yks minu parimaid sopru siin. Ma isegi ei taha teada, mida Erika ja Chari olid tegemas. Grupifoto eestlaste ohtul

Ma ausalt öeldes poleks ealeski arvanud, et meie tagasihoidlikud eestlased nii toreda õhtu korraldavad. Ja just see on üks põhjus, miks ma teid armastan...

Street extreme: päev 3

Kui hommikul kell kaheksa mu äratuskell helises, oli mul täielik kuutõbise tunne. Mul oli selleks hetkeks silm ikka nii kinni, mis kinni, kuid õnneks dušš ning hea muusika lahendavad kõik probleemid. Ainuke asi, mis tõsiseks probleemiks oli, oli minu hääl, mida lihtsalt enam polnud. Mul pole siin olles kordagi niiviisi häält ära läinud, kui nüüd. Pole sellise joriseva mehe häälega juba ammu ringi käinud :)
Igatahes peksin inimesi hommikul üles ja saatsin hommikust sööma. Hommikusöögiga oli meil alati probleeme – küll polnud kohal kuuma vett, piima, piisavalt sinki-juustu või jumal teab, mida veel. Ütlesin hispaanlastele siis, et kui mind söögisaalis pole, siis palun helistagu ise kööki ja küsigu juurde, sest välismaallased ju ei oska hispaania keelt. Muidugi oli see vaid jutt, sest alati kui mina uksest sisse astusin, tuli kohe loetelu asjadest, mida pole ning mida võiks me juurde saada.
Pühapäevane päev oli mõeldud sissejuhatuspäevaks. Meil oli vahetus jagatud kolme gruppi: ekstreemspordi, tänavakultuuri ja meedia grupp. Iga grupp pidi nüüd töötubade käigus omavahel selgeks rääkima, mis on nende teema, millal algas, kuidas on arenenud läbi aastate ja nii edasi. Peale seda pidid nad ette valmistama presentatsiooni kõikidele osalejatele. Eesmärgiks oli, et päeva lõpus oleks kõikidel selge, mis asi on ekstreemsport ja millest ta koosneb, mis on tänavakultuur ja mis on meedia ja kommunikatsioon. Noortele olid antud vabad käed, kuidas nad oma teemat esitavad. Tehku kasvõi näitemäng kui väga vaja.

Ettevalmistused oma teema tutvustamiseks

Mulle räigelt meeldivad inimeste näod neil piltidel varahommikul...

Esktreemspordigrupp näitas ohtralt fotosid ja rääkis niisama, tänavakultuuri grupp kasutas Myri tantsushowd (see oli paras naljanumber), meie tegime kaks mängu oma meedia grupiga. Üks kõigile tuttav telefonimäng, kus pidid ca 25 inimest edastama üksteisele laused “Next Friday we’re going to have a special workshop in Sexyland”, millest muidugi lõppkokkuvõttes tuli midagi muud välja ning mille moraaliks oligi see, et kui me õigesti asju ei edasta, siis tuleb kokku üks suur segapudrujakapsad. Teine mäng oli jutu edasi andmine teistele inimestele. Neli osalejat, esimesele luges Kristen ette lõigu raamatust, tema pidi meelde jätma ning selle teistele edastama, järgmine omakorda järgmisele ja nii edasi. Ütleme nii, et ka sellest ei tulnud suurt midagi välja :)

Iga grupi presentatsioonid:

Ekstreemsport

Tänavakultuur Meedia ja kommunikatsioon Teadatuntud telefonimäng

Peale seda oli vaba aeg, kus kõik tahtsid linna šoppama minna. Olin neile juba valmis rohelist tuld andma, kuid kuna oli pühapäev ja kõik poed-kaubanduskeskused suletud, siis ei näinud ma asjal väga mõtet. Seega inimesed vaatasid filme ja magasid hambad laiali. Mina vaikselt valmistasin ette järgmise päeva asju ning lasin isegi korraks silma looja.
Meie eestlastega läksime korra linna. Tahtsid minna ujuma ning internetisõltlased internetti.
Õhtul peale õhtusööki oli meil plaanis esimene rahvusvaheline õhtu – Inglismaa. Liisi, Triinu ja Dan valmistasid juba aegsasti ette oma presentatsiooni, viktoriini, mänge ja degusteerimislauda. Nende presentatsioon oli tehtud väga hästi, kuigi tuleb tunnistada, et see venis natukene liiga pikaks, sest inimesed olid õhtul juba küllaltki väsinud. See-eest räägivad pildid esitlusest enda eest...

Inglaste superhyper presentatsioon - Triinu omas elemendis ning Liisi lihtsalt lauakaunistus! Inglismaa degustatsioonMeie viktoriinimeeskond: Jull, Kristen, mina ja SandroSiis kui moni inimene hulluks läheb.

Inglaste kurikkulus ouna püüdmise mäng...

Street extreme: päev 2

Teise päeva hommik algas ice-breaking mängude ning projekti sissejuhatusega. Olin juba varakult üleval, et panna kokku kõikidele kinkekotid ning mapid. Olin elnevalt jalutanud sirge seljaga turismioffice’isse ja küsinud, et kas saaks kõikidele kaardid ja raamatud Alicantest. Selle peale öeldi, et muidugi, tule homme järgi. Ja nii siis saidki kõik Alicante kotid, raamatud ja kaardid ning lisaks veel C14 poolt riidest kotid, pastakad, mapi, materjalid, raamatu järjehoidja ja palju muud sarnast. Ma ei mäleta, kes oli esimene, kes mu tuppa tuli (mul oli eraldi tuba teistest – bossi eelised!) ning kõike seda tohuvapohu nähes küsiti esimesena, et Triin, mis kellast sa üleval oled? Mina selle peale, et seitsmest läks uni ära ja hakkasin tegutsema. Seepeale vaadati nagu poolearust, sest magama olime me saanud kella nelja paiku. Ma ütlen, midagi väga kahtlast on selle minu unetsükliga siin toimumas.
Igatahes alustasime peale hommikusööki sissejuhatusega. Rääkisin ära, mis toimuma hakkab ja kuidas toimuma hakkab. Vähemalt nii palju, kui ma selleks hetkeks teadsin ning oskasin rääkida. Seejärel näitasin neile Alicante kaarti, rääkisin hosteli eeskirjadest, seletasin päevakava ja muud seesugust. Peagi jätkasime ice-breaking mängudega, mis nagu nimi juba ütleb on mõeldud jää lõhkumiseks osalejate vahel ning tutvumiseks. Kuna jäälõhkumismängud on tavaliselt igavad, siis otsustasime teha ühe jäälõhkumise mängu, mis mulle alati tohutult meeldinud: joonistatakse osaleja nägu paberile.

Work face :)
Selle projekti ajal tundsin ma hoolimata kõigele, et olen selliseks tööks loodud!

Mäng käib iseenesest nii: moodustatakse kaks rivi nii et igaühe vastas on üks inimene. Alguses on üks rivi niisama iluasjake, teine rivi tegutseb. Iga inimese ette pannakse üks paber ja pliiats. Seejärel peavad inimesed hakkaba joonistama enda vastas olevat inimest. Selleks on aega 5 sekundit ja toimub vahetus – uus inimene tuleb joonistama sama inimest. Lõpuks on kõikidel olemas oma pilt täpselt sellisena nagu teised teda näevad. Siinkohal tuleks ära mainida, et tavaliselt on need pildid tohutult koledad ja naljakad. Näiteks Kristeni pildil oli neli silma seekord ☺ Peale ice-breakingut korjasin pildid kokku ja talletasin projekti lõpuks, et siis nendega veel kokkuvõte teha. Keegi ei saanud alguses aru, miks see vajalik on, kuid nädala lõpus oli inimestel naeratus näol, kui nad said teada, milleks seda kõike vaja oli.
Peale ice-breakingut hakkasime särke laili jaotama. Chari ema tõi vahepeal kohale meie tehtud särgid, mis kõikidele meeldisid. Ilusad rohelised koos logoga, kus hispaanialikult oli muidugi väike viga sees, kuid mis üldkokkuvõttes jummala hästi välja kukkus! Peamine ju, et osalejatele meeldiks ja muu polegi oluline. Jagasime särgid laiali ning andsin vaba aja.

Sissejuhatus ning ice-breaking

Poisid hakkasid kohe uurima, et kas saaks ujulasse minna või palli mängida. Läksime asja uurima. Kuna tegemist oli laupäevaga, siis oli ujula end kohe-kohe sulgemas. Ning kuigi hostelis oli kõikvõimalikke mänguväljakuid ja platse, siis puudusid neil pallid, millega seal tegutseda. Ma sellest küll ei saanud väga hästi aru, kuid see käib taas kategooriasse – hispaanlased!
Ahjaa, natukene siis ka meie esimesest hostelist! Hostel Hogar Provincial on niiöelda linnavõimu hostel, mis kombineerib endas erinevatesse vanuserühmadesse kuuluvate inimeste majutusasutust. Seal elavad nii väikesed lapsed (orvud), tudengid, vanurid, keskealised, kes ei saa ise hakkama. Lisaks sellele funktsioneerib koht väga suure konverentsikeskusena – pea kõik konverentsid, mis Alicantes toimuvad, leiavad aset just seal! Kuigi Escarlata ja Fernando olid mulle eelnevalt öelnud, et tegemist on parema hosteliga, kui meie hostel eelkohtumise ajal La Florida, siis siinkohal mina sellega ei nõustuks. See oli küll ehk suurem ja suurema maa-alaga, kuid kogu sisustus ja teenindus jäi ikka väga alla eelmisele.
Unustasin veel enne. Kuna lätakad pidid saabuma alles laupäeva hommikul, saatsin neile linna vastu Myri, Veroni ja Hugo – hispaanlased, kes juba tundsid teed linna ja tagasi. Seega meie sissejuhatava lõigu lõpuks olid ka lätakad kohal, kes olid laipade nägudega, kuna olid eelneva öö veetnud lennujaamas.
Peale nende tervitamist läksime hostelis olevasse kohvikusse (mis küll oli kinni, kuid kus saime õues kenasti istuda, poisid kaarte mängida, tüdrukud päikest võtta ja juttu ajada) siestat pidama. Peale lõunasööki ja siestat oli ette nähtud linna minek.

Linna mineku eesmärgiks oli teha noortele ekskursioon vanalinnas, viia nad kindlusesse ning seejärel esimene pidu maha pidada. Kui me linna jõudsime, käisime väikese tiiru vanalinnas, nägime pealt kogemata kohalikku pulma-laulatuse algust, nautisime linna õhtust saginat. Seejärel jagunesime kaheks: noorsoojuhid läksid koosolekku pidama (kuna olime enne kindluses käinud välja arvatud itaallaste juht Arda, kes tahtis kindlusesse minna) ning noored läksid hispaania grupi juhendamisel kindlusesse. Meie, Liisi, Sandris, Renee ja mina, läksime istusime Explanada äärde kohvikusse drinki rüüpama ning koosolekku pidama. Koosoleku eesmärgiks oli selgeks teha noorsoojuhtide ülesanded. Peale minu tunnist monoloogi oli minul hääl täielikult läinud! Mida enam polnud, seda polnud! See-eest oli meil neljakesi ääretult mõnus koosolek.
Järsku aga helistas mulle Chari ja teatas, et üks itaallastest (Francesco) on ära kaotanud oma passi, piletid ja 200 eurot ning et nad lähevad tagasi kindlusesse, et neid sealt otsida. Mina selle peale ei osanud enam midagi kosta, kui et ohkasin sügavalt ja mõtlesin, et hakkab nüüd jälle pihta. Itaallastega on alati jõhker jama – küll on nad liiga aeglased, lihtsalt juhmid, kaotavad asju või kaovad ise ära ja nii edasi. See on alati nii olnud ning on ilmselt ka edaspidi nii. Seejärel sain Charilt kohe ka järgmise kõne, kus ta teatas, et muuseas mu vend koos eestlastega oli lihtsalt minema kõndinud ja et tal pole õrna aimugi, kus nad hetkel on. Sellel hetkel hakkasid mu juuksed peas püsti tõusma. Ma olin neile kümme korda sõnu peale lugenud, et nad pole tasuta puhkusereisil ning kõikidest tegevustest peab osa võtma. Saatsin Renee, Liisi ja Sandrise randa meid ootama ning ise läksin eestlastele vastu. Vahepeal oli helistanud mulle veel mu vend, kes teatas, et ootavad mind seal väljakul, kus me enne lahku olime läinud.
Kui ma kohale jõudsin, siis olin ma juba püha viha täis. Mulle on siin olles korduvalt öeldud, et mulle on kohalik hispaania temperament külge jäänud. Ma läksin sinna ja lihtsalt hakkasin nende peale viisakalt karjuma. Kõik vaatasid mulle süütu näoga otsa. Siis üritas mu vend hakata seletama, et ekskursioon sai läbi ning et nad olid Charile viisakalt öelnud, et lähevad nüüd oma teed ja otsivad minu üles. Muidugi, et Chari ei olnud seda mõistnud ning andis mulle edasi informatsiooni, kuidas mu vend ja eestlased olid lihtsalt minema jalutanud. Rääkisin nendega seejärel natuken rahulikumal toonil, et enne kui nad järgmine kord midagi korraldama hakkavad, võiksid nad veenduda selles, et hispaanlased neist on aru saanud või et mulle helistada. Sest vaene Chari oli mäe otsas hulluks minemas, kuna ei teadnud, mida teha selle itaallasega, kes oli oma passi kaotanud või mida teha mu vennaga, kes on lihtsalt hetkel tema jaoks kadunud koos kogu eestlaste karjaga.
Igatahes hakkasime me randa minema, et oma pikniku õhtusööki süüa. Sel õhtul tõmbas ilm ära väga külmaks ning mina oleksin rannas tahtnud selga visata kümme kampsunit ja kindad. See-eest tulid kohale lätlased, kes riided kus see ja teine viskasid ning kohe vette jooksid rääkides, kui soe ikka meil merevesi on. Mina siis läksin suure hurraaga uurima, kui soe see vesi ikka on ning peale seda, kui oma väikse varva olin vette pistnud, mõtlesin, et nii külma vett pole ma siin juba enne kohanud. Oh seda ära harjumist hea ilmaga. Kui tuleb 25 kraadi, siis on juba megakülm ning keegi võiks laenata mütsi-kindaid!

Olime rannas tükk aega. Eestlased rüüpasid araablaste poest ostetud sooja rummi sooja coca colaga ning ilma igasuguse sidrunita nagu puberteedieas! Selle nimi on meil botellon – avalikus kohas soojendusnapside tegemine! Lõpuks jõudsid kohale ka Francesco (see itaallane, kes oli passi kaotanud) koos Chari ja Myriga. Myri oli kohe abivalmis Francesco politsei jaoskkonda viima, kuna ta oli just augustis oma kotist ilma jäänud ning teadis täpselt, mida ja kuidas teha. Leppisime siis kokku, et Myri ja veel yks itaallane Sandro, kes rääkis nii hispaania kui itaalia keelt lähevad politseijaoskonda ning mina lähen teistega supermarketisse, kuna noored olid avaldanud soovi, et tahavad midagi hostelisse kaasa osta. Plaan oli õhtuks järgmine: kes tahtis linna pidusse jääda, need jäävad; kes tahtsid minna tagasi hostelisse puhkama, need võisid minna.
Eestlastega tegime muidugi kiire plaani, et läheme minu juurde soojendusdrinke tegema ja seejärel välja. Ostsime ära omale dringid, saatsime teised ära bussi peale ning sammusime minu kodu poole. Mina käisin Liisiga kõige ees, rääkisime juttu ja ei pannud absoluutselt mitte midagi muud tähele. Ja siis, kui ma nägin, kes kõik hakkasid minu korteriuksest sisse voolama, pidi mu suu ammuli jääma. Mitte ainult kõik eestlased – Daki, Mikk, Andri, venna, Liisi, Triinu, Kristen, Gretel, Renee ja Jull – vaid ka kõik itaallased, kes ei läinud politseijaoskonda voolasid minu korterisse. Ma siis hoidsin kahe käega esialgu peast kinni, kuna ma ei teadnud, mida nendega peale hakata ja kuhu nad panna. Varsti aga teatasid itaallased, et nad lähevad hipi turule ning linna peale ja et kui me omadega valmis oleme välja minema, siis võiksime neile helistada. Muidugi on mul siinkohal nüüd hirmus häbi, sest ma täielikult unustasin pärast Erikale helistada ☺

Eestlaste botellon rannas
Kui vahepeal oli vaja käsi pesta ning kraanikaussi polnud läheduses...

Gretel, Kristen, Andri, Jull, Daki, Mikk ja venna hakkasid kaarte mängima, Liisi, Triinu, Renee ja mina istusime niisama söögilaua taga ning rääkisime juttu. Vahepeal oli mul Reneest jummala kahju, kuna ikka ja jälle läks jututeema meie lapsepõlvele või viimsikatele, kellest Reneel õrna aimugi ei olnud. See-eest pole ma juba tükk aega nii palju naernud ning üha enam ja enam õhtu edenedes mõtlesin, et kui see kamp elaks siin, ei oskaks ma enam midagi rohkemat tahtagi. No oskaks küll tegelt – perekond võiks ka siia elama tulla! Ja siis oleks mu süda rahul rohkem kui 100%.
Vahepeal helistas mulle Myri ja teatas, et nad on nüüd politseijaoskonnas käinud ning et tulevad minu poole. Võtsin nad kenasti vastu, näitasid mulle dokumente, mis väljastati ja rääkisid, et peavad ükspäev sinna tagasi minema, et nad väljastaksid dokumendi, millega saab Francesco ilma probleemideta tagasi Itaalliasse. Seepeale otsustasid nad, et lähevad tagasi hostelisse. Ja eestlased jäid edasi rokkima...

Minu kallid eestlased....

Nüüd vaadake minu riietust ja eestlaste oma. Kohe näha, et ära hellitatud siin soojusega.

Kaks inimest, kelleta ma oma elu ette ei kujuta...

Eestlased, eestlased! Vasakult: Kristen, Andri, venna, Julius, Mikk, Daki, Renee, Triinu, Gretel, mina ja Liisi

Umbes kella ühe ajal otsustasime hakata liikuma El Barrio ehk meie peopiirkonna poole. Muidugi, et enne seda tuli meil teha veel kümmetuhat lollust ära. Kõigepealt grupipilt minu maja ees. Seejärel esimesed klõpsud esimesel mänguväljakul, seejärel lollitamised batuudil ning liumäest edasi ja tagurpidi alla laskmised nii, et tüdrukutel seelikusabad lehvimas. Poisid samal ajal tegid oma hiiglaslikest topsidest veel viimaseid drinke. Seejärel liikusime taas paar sammukest edasi ja leidsime, et tuleb ikka korrata neid toolilt hüppamise pilte nagu eelmine kord. Kõigepealt naiste voor. Naised kõik tänavapingile, kaamerad valmis ning hüpe. Korduskaiste 1 ja korduskatse 2. Viimaks olid meie hüpped jäädvustatud. Seejärel palus Jull naistega pilti, mida siis pärast uhkelt Orksi üles panna. Tehtud. Järgmisena poiste hüppevoor. Kõik pinkidele, üks, kaks, kolm ja hüpe – kraks! Pink oli sama hästi kui puru! Eesti mehed on hispaania pinkide jaoks ikka liiga suured ja jõulised! Kuna pink oli katki, tuli kiiresti jalga lasta! Jalutasime edasi, ise naerust kõverad ning õnnelikud! Näitasin neile meie pea jalutustänavat ning akvaariumi, mille peale keegi ei saanud aru, miks on keset linna püsti pandud akvaarium. Seejärel liikusime Havana poole. Kõik oli jummala vahva kuni jõudsime Havanani.

Mitte ükski inimene pole sellest mänguväljakust veel mööda läinud ilma batuudil hüppamata või liumäest alla laskmiseta...
Kõigepealt Triinu...

Ja poisid, kes laste mänguasju vägistasid...

Ja siis oli Liisi kord...

...ja taas poiste....

Ja viimaks minu....
Lendame, lendame...

Ja kuidagi kujunes välja nii, et Jull oli selle õhtu popim mees...Kui me taas hüppama otsustasime hakata. Ettevalmistus ja start...

Ja kui Jull soovis naistega pilti, et siis pärast Orksis uhkustada
Ning kui eesti mehed rammu näitasid ja pingi puruks hüppasid...

Nimelt on Havanas tavaliselt dress code ning tenniste või vaba aja jalanõudega väga sisse ei lasta. Osad said sisse, osad jäid välja. Mina mõtlesin siis selle peale, et hea küll, las need, kes sisse said, jäävad sisse, need kes välja jäid, need jäävad välja. Muidugi, et keegi sellega ei olnud nõus ning peagi olid kõik tagasi väljas ja kirjusid Havanat ning turvamehi maa põhja. Minul oli selleks hetkeks juba väga suva, mina olen seal käinud küll ja küll. Ütlesin siis kõigile, et kes sisse saab ja tahab minna, see mingu. Meie lähme istume kusagile baari või jumal teab mida. Seega läksimegi nurga taga asuvasse baari, tellisime napsid ning ajasime juttu. Triinu ja Liisi tulid küsima, et kas mul on midagi selle vastu, kui nad lähevad sinna Havanasse. Ütlesin, et mingu-mingu, me oleme siin ja kui midagi on, siis muudkui helistagu. Seejärel hakkasime vaatama, kuidas kutid Gretsule ja Kristenile tequila shote ostsid, mis oli omamoodi naljakas, kuna kutid ise rüüpasid õlut-kokteile, kuid tüdrukud pidid tequilat rüüpama. Istusime seal baaris päris kaua, kuni inimestel hakkas kõht tühjaks minema. Mida see tähendas? Kentucky Fried Chickeeen! Kutid läksid sinna, osad läksid veel araablaste juurest rummi ja viina ostma. Seejärel läksime promenaadile. Andri, Jull ja venna istusid maha ning hakkasid sooja viina veel soojema mahlaga jooma. Mina maitsesin korra ning pole juba ammu midagi nii halba saanud. Liisi, Triinu, Grets, Kristen ja Renee läksid sadamasse einestama. Ajasin Andri, venna ja Julliga veel juttu ning läksin neile jääd araablaste juurest tooma, sest mul oli tõesti kahju, millist solki nad omale sisse jõid, kuid ilmselt oli selleks ajaks juba kõigil suhteliselt ükskõik, mis kõrist alla läks. Mu venna minu juurest varastatud kaabuga oli muuseas kõige koomilisem ☺

Kübaramehed...
Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna...

Kui ma jääga naasesin, olid teised valmis koju minema. Ütlesin siis neile, et jõuame Panoramise juurest kella viiesele ööbussile. Sättisime sammud Panoramise juurde (suur kaubanduskompleks sadamas, kust väljuvad kõik meie ööbussid) ning läksime sinna. Käisime veel mingis väga imelikus klubis vetsus ning hüppasime bussile. Kõik olid jummala väsinud, õnneks pole ma kohanud veel kunagi kiiremini kihutavat bussi kui see. Peagi olime kohal hosteli peatuses ning hakkasime tagasi jalutama.

Esimene õhtu ning pidu oli õnnelikult lõppenud....enne magama jäämist kuulsin veel, kuidas ka poisid kohale olid jõudnud, käisin veel tsekkimas, et elus ja terved oleksid ning läksin tagasi magama. Mul see projektijuhi-ema instinkt lööb kohati ikka liiga välja ☺

Street extreme: päev 1

25. september oli see päev, kui läks lahti minu multilateraalne noorsoovahetus “Street extreme”. Kui ma hommikul üles ärkasin, siis ei teadnudki, kohe millest peale hakata. Nii palju asju oli veel vaja teha enne, kui esimesed osalejad hakkasid kohale jõudma. Hispaanias kehtib ju see reegel, et peale tööaega keegi tööd ei tee ehk siis pidin mina olema see koormaeesel, kes kõik asjad keskusest Centro 14 veab hostelisse.
Kuna minu graafik ning elu olid nädalakese enne vahetust täielikult pea peale pööratud, siis muidugi olin ma omadega täitsa ajajännis. Kõige olulisem minu jaoks sel päeval oli aga leida oma vennale sünnipäevakink, et ma selle pärast enam hiljem vahetuse ajal muretsema ei hakkaks. Kingitustega on mul viimasel ajal olnud nii, et ma enam ei väärtusta kingitusi. Mis mõte on kuhjata kokku mõttetus koguses asju, kui hoopis palju olulisem on näiteks kallite ja armsamatega koos veedetud aeg? Kes oleks seda osanud arvata, et mina sellise mõtteviisi enese jaoks avastan. Siinkohal “süüdistan” ma kallitest ning armsamatest eemalolekut ning välismaal elamist. Aga siiski-siiski on mu venna mulle niivõrd kallis, et ma lihtsalt ei kujutaks ette, et ma lähen tema sünnipäevahommikul tühjade kätega õnne soovima. Lisaks mulle tohutult meeldib meestele riideid osta. Kui mul oleks võimalus, siis ma soetaks siit kellelegi terve uue karderoobi, sest siin on lihtsalt niivõrd palju ilusaid asju mõistliku hinnaga.
Seega peale mõnusat hommikusööki ja Teresaga jututamist (ta oli jummala kurb, et peab nädalakese nüüd üksi veetma ning ikka ütles, et ma tuleks teda vahepeal lõbustama, kui vähegi aega on – meil on Teresaga elu kahekesi korteris jummala lahedaks läinud!) otsustasin minna kiiremale poetuurile. Käisin läbi oma lemmikud poed ning leidsin vennale ilusa pluusi. Muidugi oli siin suuruste valimisega jälle keeruline. Siin tuleb kenasti võtta poest tavapärasest number suurem asi, sest hispaanlased on niivõrd väikesed ja numbrid ei ühti kohe mitte Eesti omadega. Seega venna tavapärasest M-ist sai kiiresti L. Olin oma ostuga jummala rahul, tuli vaid loota, et ka vennale see pluus meeldib. Selles mõttes on mul alati oma vennale natukene raske kinki osta, kuna ta on meil hull moeguru (ära nüüd pahanda, kuid nii see ju on, sest sul on kapis rohkem riideid kui mul!).
Seejärel jooksin koju, et teha ära kiiremad tööasjad, saata kõik meilid, mis vähegi saatmist vajasid, sest hostelis netti ei pidavat olema ning jumal teab, millal järgmine kord netti saab. Kella kahe paiku saabus minu esimene osaleja – Dan! Kuigi ta kuulus ametlikult inglaste gruppi, sest ta on rahvuselt inglane, tuli ta hoopiski Ciudad Realist, kus just lõpetas oma vabatahtliku teenistuse. Läksin talle rongijaama vastu, käisime poes ning suundusime tagasi minu poole lõunale. Tegime kiire söögi, mina hakkasin pakkima, Dan nautis interneti võlusid. Ta oli omamoodi kurb, omamoodi rõõmus. Kurb sellepärast, et talle pidevalt rõhus kuklasse mõte, et 10 päeva pärast peab ta tagasi Inglismaale minema, mille üle ta üldse rõõmus ei olnud. Rõõmus sellepärast, et oli Alicantes ning ootas huviga noorsoovahetuse algust. Kui olin enamvähem oma pakkimisega, mis oli stiilis kõik, mis kapis leidus kohvrisse, ühele poole saanud, läksime Centro 14-sse, et tuua ära sealt asjad, mis vajasid hostelisse viimist.
Kui ma jõudsin keskusesse, tervitas mind seal Fernando, kes küsis kohe, kas ma olen hulluks läinud, et sellisel kellaajal kohale ilmun. Kell oli ca nelja peal ning kogu keskus siestal. Ainult mina ja meie valvurid olid kohal. Mina seepeale rõõmsalt vastu, et otse loomulikult magaks ma praegu kodus siestat, aga tead, kuna mul kohe lendab kohale 30 matsi, siis paraku on mu töögraafik natukene sassis. Sädistasin Fernandoga veel paar kiiremat sõna ja läksin ülevalt asju tooma. Kui olin kõik asjad kokku kuhjanud, siis ma ausalt öeldes kohe ei osanudki nutta või naerda, sest neid asju oli nii palju ja mul polnud õrna aimugi, kuidas ma kogu selle kraamiga küll hostelisse jõuan.
Tagasi koju jõudes hakkasin välja mõtlema süsteemi, kuidas kõik oma kohvrisse mahutada. Peale pikka pressismist sai selgeks, et see on suhteliselt võimatu missioon. Otsustasin siis kohe, et tulen enne eestlastele ja itaallastele vastu minemist kodust läbi ning haaran kaasa kõik selle, mis esmapilgul ei mahu kohvrisse.
Itallased Erika ja Roberto pidid jõudma kella poole kuue ajal linna. Saatsin neile kirja, et nad tuleksid ise lennujaamabussiga linna, meie võtame nad Plaza de los Lucerose peatusest peale ning siis lähme kõik koos bussijaama ning hostelisse. Muidugi see oli vaid minu üllas mõte, mis nendeni ei jõudnud. Kella poole viie paiku nad helistasid lennujaamast küsimusega, et kus ma olen ja siis ma olin nagu puuga pähe löödud, kui nad ütlesid, et nad pole mu kirja saanud ja ootavad mind lennukas. Palusin neil kiiresti võtta buss linna, sest muidu jääme veel hostelisse minevast bussist maha ning olin ju hispaania osalejatega kokku veel leppinud, et saame kell 18 bussijaamas kokku. Dan ainult naeris selle peale mu kõrval ning ütles, et tüüpilised itaallased, pole siin miskit imestada.
Õnneks saime Erika ja Roberto kenasti bussi pealt kätte. Muidugi oli siis järgmiseks katsumuseks hispaanlased, kes otse loomulikult ei tunne kella. Ma pidin täiega bussi kinni hoidma, sest kaksikud uimerdasid kusagil ning mitte kuidagi ei mõistnud sõnu MEIL ON KIIRE! Hugo oli kenasti kohal, Myriam ka. Ainuke, kes kadunud oli ja kadunud jäigi oli Sheyla. Igatahes sõit hostelisse võis alati. Kuna mul oli hulganisti tavaari kaasas, siis valisime selle nõmeda bussi, mis otse hostelisse ukse ette läks. Muidugi olin ma niivõrd seletamisega taas ametis, et unustasin ära, et maha peab ka minema. Lõpuks bussijuht lihtsalt peksis meid välja ☺
Viskasime oma asjad maha, käisime söömas ning oli aeg tagasi linna liikuda. Mikk ja Daki olid tulemas kella üheksa-kümne paiku. Võtsin endaga kaasa Chari ja Hugo, et nad Miku ja Dakiga tagasi hostelisse läheksid, kui mina eestlastele ja hispaanlastele lennukasse vastu lähen. Kuna mul tuli vahepeal veel meelde, et ma olin unustanud transpordikaardid Centro 14-sse, siis pidime enne veel sealt läbi minema ning sinna niiöelda sisse murdma. Otsisin kaarte alguses igalt poolt, kuid lõpuks leidsin nad ülesse. Escarlata lubas need mulle lauale jätta, kuid otse loomulikult oli laual kõike muud, kui neid kaarte. Alguses mõtlesin juba, et ei no tore-tore, kui ma neid üles ei leiagi, kuid lõpuks ikka õnnestus.
Seejärel läksime Plaza de los Lucerose bussikasse Dakit ja Mikku ootama. Buss tuli, Daki ja Mikk sees. Aga mis viga oli? Nad olid jummala vanad rahud ise ning ilmselgelt ei märganud maha tulla. Mina siis hüppan ja lehvitan ja kisan akna taga. Lõpuks Mikk mind isegi märkas, kuid siis oli ilmselgelt hilja ning buss sõitis edasi. Mina olin selleks hetkeks juba kõht kõveras naerust. Daki sõnul oli bussijuht neid hullult blokkinud ja ei tahtnud maha lasta, kuid lõpuks siiski õnnestus neil maha saada. Ja siis põrkasime kokku. Esimesed eestlased kohal (nad olid küll inglise grupi nimekirjas, kuid siiski-siiski). Vahetasime kiiremad sõnad, Chari ja Hugo saatsin nendega tagasi hostelisse, mina ruttasin koju, et asjad pakkida ja lennujaama poole tõtata.
Kui ma hakkasin lennujaama poole minema, siis tekkis mulle sisse juba pisike ärevus. Ma polnud ju nii paljusid nii kaua näinud. Triinut viimati eelmistel jõuludel, vennat, Andrit ja Julli ca 7 kuud juba tagasi.
Bussis sain vahepeal tuttavaks ühe poola tüdrukuga Kasia, kes on siin hetkel Erasmusena ning läks oma kutile lennujaama vastu. Kui ta küsis bussijuhilt, millal viimane buss tagasi Alicantesse läheb ja too vastas, et see ongi viimane buss, siis oli mul tüdrukust lihtsalt kahju ja mõtlesin appi tõtata. Seletasin talle kiiresti, et võtku takso, maksab ca 16 eurot ja pole hullu midagi. Ja siis jäimegi juttu rääkima elust-olust Hispaaniast, mis keegi siin teeb ja nii edasi. See tegi teiste ootamise märkimisväärselt lõbusamaks. Vahepeal üritasin üles leida veel ka itaallasi, kuid nad olid teises terminalis, ütlesid, et keegi veel neist tulemas ja seega ma väga ei paanitsenud. Ütlesin vaid, et tulgu siis kõik koos Terminal 1-te, kui kõik kohal.
Nii me seal istusime Kasiaga ja ootasime. Suutsin vahepeal omale ühe kohvi sebida, kuna vägisi kippus juba uni silma. Kui Kasia kutt kohale ilmus, jäin üksi. See-eest ei suutnud ma enam ära oodata, millal kõik saabuvad – Triinu ja Liisi lennuk saabus enamvähem samal ajal kui eestlaste oma! Ja järsku kuulsin ma Triinu rõõmsat kisa stiilis: näe Reps on seal! Jätsin oma asjad, kus see ja teine ning kargasin kõigile kordamööda kaela! Ma olin taas nagu väike laps jõululaupäeva hommikul! Ei teadnud, mida teha, kellega rääkida, kelle poole vaadata ning keda kallistada-kellele kaela hüpata! Minu kõik kõige kallimad olid viimaks kohal!!!
Läksime terminalist välja bussi otsima. Seisime väljas kõik karjakesi. Eestlased olid parajalt unised. Triinu ja Liisi olid kõige erksamad. Andril olid kõrvad lukus, Gretsil saapad jalas nagu oleks tulnud kusagile külmale maale, Renee viisakalt kingades nagu oleks tulnud tähtsale konverentsile. Venna ja Julius olid mõnusalt vaba olekuga.
Lõpuks lendasid kohale ka itaallased. Itaallaste grupijuht Arda hakkas seletama, et kaks itaallast on ikka veel kadunud. Mina küsisin seepeale, et mitu teid on, sest kaks tükki tulid juba varem ning ootavad meid hostelis. Selle peale muidugi tuli välja, et nad olidki tegelikult kaks tundi teises terminalis oodanud Erikat ja Robertot, kes juba ammu kohal olid! Oh seda itaallaste kommunikatsiooni ☺ Kuna ma niisama bussi üles ei leidnud, võtsin kiire kõne meie bussijuhile. Lõpuks leidsime temagi üles – oli meie 13 inimesele vastu tulnud lausa 40-kohalise bussiga! Oh seda hispaanlaste asjaajamist – kui küsid 15 kohalist bussi, saad lausa 40-se!
Marssisime kiiruga bussi, kõik valisid kohad. Mina ei suutnud ennast kõigi vahel jagada. Rääkisin ühega siin, teisega seal! Üritasin kõike kohe teada saada: kuidas koolis läheb, kuidas tööl, kuidas muidu elu Eestis. Seda tunnet ei suuda edasi anda! Ainult need teavad, kes on välismaal elanud, mis tunne see on, kui sõbrad külla tulevad!
Hostelisse jõudes viisin uued tulijad tuppa. Olin neid enne hirmutanud, et magavad kõik ühes toas, kuid mitte keegi mind ei uskunud. Nüüd, kui nad sinna suurde magalasse sisse astusid, siis sain neile rõõmuga teatada: no mis ma ütlesin! Kõik valisid omale kiiruga kohad, sain kätte Eestist saadud kingitused (aitäh kõigile!) ning läksime alla sööma-jooma. Olin jätnud neile varuks söögikraami õhtust, tegime kiiremad sangriad-rummid ja rääkisime pikalt juttu.
Viimaks ometi olid eestlased kohal...