Hispaanlased va lugemisvõhikud

Hispaanlaste lemmikkultuuritegevuseks on muusika, millele järgneb kino ja alles siis lohiseb järgi lugemine. Viimase uuringu kohaselt, mis juunis sotsiaalministeerium lasi läbi viia, selgus, et 21,2% neist, kes küsitluses osalesid, ei loe kunagi ning need, kes loevad, loevad ainult maksimaalselt 4 raamatut aastas.
Siiski on lootus olemas, et hakatakse rohkem lugema, kuna 80% küsitlutest leiab, et nad peaksid lugemisele rohkem aega pühendama ning 64% arvab, et nad loevad liiga vähe. Kõikidest küsitletutest 40% vastas, et nad loevad iga päev või peaaegu iga päev ajalehte või uudiseid.
Kuna hispaanlased on ka parajad internetivõhikud, siis ei tule isegi üllatuseks see, et rohkem kui pooled (51,7%) vastanutest polnud kunagi kuulnud terminit “elektrooniline kirjandus”.

Hispaania majandus hakkab tõusma järgmise aasta kevadel

Kohalike lehtede järgi hakkab Hispaania majandus tõusma taas 2010. aasta esimesest kvartalist, kuigi töötuse määr jätkab tõusmist. Eeldatakse, et töötus tõuseb 19,3% ehk ca 4,5 miljonit inimest on järgmisel aastal töötud. Hispaania majandusliku olukorra taastumisel nähtakse kolme peamist põhjust: toetused elanikele, investeeringud infrastruktuuri ning välisturud.

Türklasi ronib sisse igast uksest ja aknast

Minu üheks tööülesandeks siin on tegeleda kõigega, mis puudutab Euroopa Vabatahtliku Teenistust. Ja kuna 1. septembril on järgmine projektide esitamise tähtaeg, siis on seoses sellega tegemist üha enam ja enam.
Ma ilmselt kunagi mainisin, et on olemas kontaktide andmebaas Eurodesk, mille kaudu üle 500 noorteorganisatsiooni Euroopas pidevalt suhtlevad. Mina nüüd olen Centro 14 Eurodeski tegevuse eest vastutav inimene ning pean lugema päevast päeva ülinaljakaid kirju, mida meile saadetakse.
Põhiliseks kirjaks on kõigepealt kiidulauluga algav kiri, kuidas neile vabatahtlike andmebaasis meie organisatsiooni kirjeldus ikka meeldib ning kuidas kõik arvavad, et neist meil väga palju kasu oleks, sest nad ju tõesti tahavad maailma muuta ja koos me saame seda teha! Ja siis järgneb kiidulaul, kui toredad nad kõik ise on, kes on käpp suhtlemises, kes lastega mängimises, kuidas kellelegi meeldivad kassid ja koerad ning kes oskab üldse suurepäraselt inglise keelt (kuigi kirjavigu on rohkem kui raha eest!). Mitte, et siin oleks tähtis see, et meie projekt on seotud meediaga ning lastega mängimisest ei hooli mitte keegi...
Enamik, kes meile kirjutavad on ülla-ülla türklased, kes näevad vabatahtliku teenistust ilmselgelt võimalusena saada Euroopasse. Mul isiklikult pole midagi türklaste vastu, kuid no kuulge, see, mis nad kirjutavad pole kuigi normaalne.
Näiteks oleme me otsustanud siin (õigemini Escarlata otsustas, et kuna tal on puhkus, siis ta ei viitsi selle EVSiga enne tegeleda!), et enne novembri tähtaega me kedagi ei saada mitte kusagile ning ei võta kedagi ka vastu mitte. Kuigi mina ikka üritasin siin suve alguses, et jube lahe oleks, kui ma saaks aidata uuel vabatahtlikul sisse elada. Ja siis me nüüd saadame iga päev kirju kõikidele soovijatele, mille sisuks on: meil on kahju teatada, kuid me ei võta uusi vabatahtlikke enne järgmise aasta algust ning kui olete ikka veel huvitatud, siis palun saatke oma CV ja projektipõhine motivatsioonikiri oktoobri alguses! Teeme oma otsuse järgmise vabatahtliku osas hiljemalt oktoobri keskpaigaks!
Ja selle peale kirjutas üks türklane mulle täna: Mul on nii hea meel kuulda, et te olete minust huvitatud! Siin on minu motivatsioonikiri ja CV!
Ja siis ma istusin seal ekraani ees, ei teadnud, kas nüüd laginal naerda või nutma pursata. Milline osa minu kirjast sellist reaktsiooni tekitas? Kas olen mina hulluks läinud?
Üks türklane ükspäev kirjutas meile, et talle väga meeldivad linnud ning tahaks meie projektis osa võtta. Meie projekt pole lindudega seotud! Kust kurat nad võtavad selliseid asju? Kas nad tõesti ei mõista inglise keelt – birds ja media & communication on ikka üksteisest küllaltki erinevad väljendid või mis?! Igatahes on mul tunne, et nad on valmis ükskõik milleks, et vaid Türgist minema saada...
Igatahes on see hommikune meilboxi vaatamine minu jaoks 15 minutit nalja ja naeru! Ootan juba huviga, mida kõike naljakat me homme lugeda ei saa...

Vihm ja torm esimest korda kolme kuu jooksul

Eile tennises olles hakkas taevas vaikselt pimedamaks tõmbuma ja tuul tõusma. Mõtlesin juba, et oh! viimaks ometi jõuab see kurikuulus torm meieni. Olin jummala ärevil. Siiski trenni lõpus polnud ei vihmast ega äikesest veel juttugi...
Trammis olles nägin aga ühte kõige ilusamat välgusähvatust, mida ma seni näinud olin. Kogu taevas oli sõna otseses mõttes järsku valge! Ja vaikselt hakkasid piisad aknaklaasile langema. Trammist maha tulles oli päris naljakas – kohalikud varjusid vihmapiiskade eest vihmavarjude ning katuseäärte alla ning mina käisin naeratades vihmas nagu poolearuline! Meil sadas esimest korda kolme kuu jooksul vihma! Kahjuks oli seda lõbu vaid viieks minutiks ning kui ma koduukse ette jõudsin, siis ei näinud ma piisku enam kusagil.
See-eest hakkas uus kära ja müra pihta uuesti öösel kella nelja paiku. Sadas kohe ladinal, lõi välku ja müristas! Tõeline äikesetorm! Nii lahe, läksin kohe aknale ja vaatasin huviga, mis väljas toimub....

26 kraadi – tahan jopet!

Ükspäev sõitsin ma bussiga. Astusin rõõmsalt sisse, istusin maha! Mõtlesin, et kuidagi hirmus külm on, tahaks kampsunit või jopet! Vaatasin siis rõõmsalt temperatuuri – 26 kraadi. Säh sulle konditsioneeri! Tavaliselt on meil bussides-trammides konditsioneeriga 28-30 kraadi ja kõik tiptop korras. Selles bussis oli aga tõesti tunne justkui oleks astunud külmutuskappi! Appi, appi, mis ma veel siis teen, kui tagasi Eesti tulen....

Sa oled nii KAHTLASEST riigist

Aeg pühendada peatükk taas suurepärasele Hispaania paberimajandusele. Lugege nüüd sellest viimasest lausest välja nii palju irooniat, kui vähegi võimalik, sest peale tänast lõunat, kui ma oma paberid sain sisse antud, olin ma ikka püha viha täis! Mõnest asjast ma lihtsalt ei saa siin aru, isegi parema tahtmise ja üritamise juures ei mõista ma neid hispaanlasi!
Eelmisel nädalal käisin ma ära pangas ülekannet tegemas. Diplomite vastanamine maksab 90 eurot ning selleks tuleb täita Modelo 790 (mingi spetsiaalne ülekande ja maksu maksmise paber), mida minu arvuti keeldus esiteks nii kodus kui tööl kolm päeva lahti tegemast, kuid mis siiski peale mitmeid pingutusi ja ponnistusi õnnestus, ja sellega siis panka jalutada. Õnneks läks pangas seekord kiiresti. Valisin vähe varajasema aja ning peale minu oli kontoris vaid 5 inimest!
Seejärel läksin tööle, hakkasin usinasti tegema koopiaid kõikidest dokumentidest, kuna taotluses oli kirjas, et tuleb kaasa võtta koopiad. Kuna ma ei teadnud, kas nad ka reaalselt kõik mu tõlgitud materjalid ära korjavad, siis mõtlesin, et nii igaks juhuks kopeerin neid. Lõpuks olin ma mattunud kogu selle paberikuhila alla ning ei saanud enam üldse aru, mis mul kausta vahel oli ja mis mitte.
Neljapäeval läksin esimest korda oma pabereid viima meie haridusministeeriumi Comunidad Valenciana Alicante provintsi esindusse. Kuna keegi päev otsa telefonitoru vastu ei võtnud, et saaksin küsida, mis kellast kellani nad lahti on, siis läksin nii ehku peale välja, et äkki nad ikka 14.30 on lahti. Kuid ei, 9-14! Jäin hiljaks! Ega siis midagi, homme jälle!
Tassisin oma paberid kenasti kõik kaasa ning lõuna ajal lippasin uuesti sinna esindusse. Seekord uksed lahti, kõik tiptop! Kuniks ma jõudsin oma kraadide ja asjadega seletama hakata. Minu diplomi peal on kirjas sotsiaalteaduste bakalaureuse kraad, mis vastab hispaania keeles Licenciado en Ciencias Sociales. Selle ka vajalikku lahtrisse panin. Kui onu, kes pabereid vastu võttis, hakkas mu pabereid uurima, siis ütles, et sellist kraadi kindlasti hispaanias olemas pole ning olgu ma nüüd kena ning mingu oma paberitega tagasi koju ning otsigu haridusministeeriumi lehelt see õige kraad, millele mu õpingud võiksid Hispaanias vastata. Seepeale ütlesin ma, et aga vaadake, ma olen põhimõtteliselt õppinud kahte asja – keeli ning ärikorraldust – ja kui mõlema jaoks on eraldi kraadi, siis mis ma sinna panen, kumma ma valima pean? Onu vastas seepeale, et ma võin seda ise valida, kumb parem tundub! Küsisin siis hooga, et ega teil juhuslikult pole seda nimekirja siin kusagil olemas, et jube nadi oleks, kui peaksin vaid sellepärast tagasi tulema. Onu ütles seepeale, et kahjuks mitte – ainult internetis! Hästi, suutsin jääda rahulikuks.
Läksin tagasi tööle ning hakkasin sellelt kodulehelt otsima siis seda kraadi, mis võiks vastata minu õpingutele. Leidsin kaks asja – Licenciado en Lingüistica (ehk bakalaureus keeltes) ning Licenciado en Administracion y Direccion de Empresas (ehk bakalaureus ärikorralduses). Need kaks ma uhkelt sinna ka kirja panin ning eks nad siis nüüd mõelgu ise, mille nad mulle kokkuvõttes väljastavad!
Tänase lõunapausi sisse kuulus taas selle esinduse külastamine suure lootuse ja ootusega, et viimaks ometi saab sellega ühele poole. Kõigepealt küsin onult, et vabandust väga, kuid ma hakkasin eile mõtlema, et kumma aadressi ma siia panema peaks – kas selle, mis mul siin või selle, kus ma olen sisse kirjutatud ning mis on minu kodumaal. Sest ma ju ei teadnud täpselt palju see asi aega võtab, olin lugenud, et ca 6 kuud ning lihtsa arvutuste tagajärjel tähendaks see seda, et minu paberimajandus saab valmis siis, kui ma olen juba tagasi Eestis!
Seepeale onu ütles, et äkki mul on keegi sõbranna, kelle aadress ei muutu ning kellele nad saaksid teavituskirja saata, kui kõik mu dokumendid on valmis või kui peaks tekkima vajadus mingite lisadokumentide järele. Mina siis kohe, et ohoo, Maria aadress sobiks sinna. Helistasin Mariale, ma polnud tema uuest aadressist üldse teadlik ja lootsin väga-väga, et ta puhkusega liiga hoogu pole sattunud ning ikka telefoni vastu võtab! Kuna ma polnud Mariat juba paar päeva näinud, siis muidugi tuli meil kõigepealt 10 minuti jooksul ära vahetada kõiksugused külauudised, mida mul jätkus kuhjaga nagu ikka, ja alles siis sain talle rääkida, miks ma tegelikult helistasin. Maria siis suure õhinaga hakkas seletama oma aadressi, mille peale mina suutsin vaid öelda, et suurepärane, saada mulle see nüüd sms-iga, sest ma ei saa mitte persetki aru! Viis minutit hiljem oli mul olemas aadress! Kõik näis olevat tiptop! Rõhutame siin sõna NÄIS...
Onu tuli tagasi leti juurde ning hakkas mu dokumente uurima. Kõigepealt passi koopia. Andsin, uuris ja puuris. Tahtis näha originaali. Jumal tänatud, et see mul kenasti kotis oli! Nii, komplimendid, et mul on väga ilus pilt, kuid ilmselt vana, sest ma ei näe enam üldse selline välja – kuidagi lapsik pigem seal pildi peal, et nüüd ikka juba naise mõõtu – ja paberites tuhlamine võis alata. Järgmiseks taheti seda Modelo 790 tõendit. Viskasin letti. Sellega kõik korras. Siis seejärel minu diplomi koopiat ning ametlikku tõlget sellest. Mina siis andsin selle EBSi poolt kinnitatud diplomi koopia ja tõlke. Selle peale ütles onu, et näita originaali. Tirisin kaustast välja. Onu vastab, et pole sama asi. Küsin siis, et mismoodi pole sama? Iga inimene näeb, et on sama asi! Mu vererõhk hakkas tõusma. Vaatasin kella, selleks ajaks olin ma töölt plehus olnud juba tubli 30 minutit. Ütlesin siis onule, et see on mu ülikooli poolt väljastatud ametlik koopia. Onu ütles, et väga tore, kuid seda nurgas olevat kuupäeva ja templit ju originaalil pole ja seega pole see ka sama asi. Onu ütles mulle, et ma pean minema tegema koopia ja tagasi tulema sellega. Ma siis viisakalt küsisin, et kas te seda siin ei saa teha? Onul oli koopiamasin SELJA taga! Täpselt seal samas, paari sammu kaugusel. Ma oleks talle isegi raha visanud, kui ta oleks tahtnud, et ma paberi kinni maksan! Onu ütleb, et ei. Mina selle peale, et teate, ma ei viitsi küll selle koopia pärast nüüd tagasi tööle jalutada 15 minutit ja siis siia jälle tagasi 15 minutit. Seepeale ütles onu, et ma võin minna El Corte Inglesi, seal tehakse viiendal korrusel koopiaid. Hästi, võtsin oma asjad ning jooksin kaubamajja. Muidugi polnud ma ainuke, kes seal tahtis koopiaid teha. Ootasin tubli 5 minutit ja sain oma koopia kätte. 15 euro senti vaesemana ning üha vihasema. Mismõttes see onu ei võinud seal seda koopiat teha? Kas see oleks võtnud tüki küljest?
Läksin siis tagasi sinna esindusse. Onu paneb seepeale, et näed, kui tubli! Tehtud sai ning nüüd saab ta selle kenasti vastu võtta! Mina viisakalt naeratan, kuid sisimas tahaks talle ühe suure kolaka anda! Läksime paberimajandusega edasi. Järjekord oli jõudnud akadeemilise õiendini. Jumal tänatud, et ma sellest olin teinud koopia, sest muidu oleks nad mind taas kuule saatnud. Andsin neile siis eesti keelse akadeemilise õiendi koopia ja tõlke. Üritasin küll susata vahele ka inglise keelset, et neil justkui lihtsam või nii. Kuid seda ei soovinud keegi, ikka ainult seda eesti keelset vaja. Templid kõigele peale, minule dokumendid kätte, et olen asjad sisse andnud.
Küsin siis onult järgmiseks, et kuna see on mu esimene kord sellist asja teha, siis mis nüüd edasi saab? Onu ütles, et noh, sinu dokumentide puhul võiks arvestada ühe aastaga. Mina oleks nagu tonti näinud ja küsin vastu ÜKS AASTA? See on mingi nali? Ütlesin onule, et ärgu parem tehku nalja, ma lugesin küll sealt ministeeriumi kodulehelt, et sellega läheb aega ca 6 kuud maksimum ja pealegi oli ta just minu kõrval olnud itaalia kutile öelnud, et tema paberid on valmis ca 4 kuu pärast. Onu ütleb mulle seepeale, et kuna ma olen nii väikesest ja kahtlasest (jah, ta kasutas seda sõna!) riigist, siis kahjuks võtavad minu dokumendid ettenähtud ajast ka märkimisväärselt kauem aega! Tere talv! Me oleme Euroopa Liidus, me pole kahtlased!!! Seepeale aga onu ütles, et ma ei muretseks ning et küll nad teada annavad kui kõik on okei või kui neil oleks vaja mingeid lisadokumente!
Tulin siis sealt esindusest välja. Tund aega sehkendamist ja mis ma sellest sain? Ainult seda, et adjöö minu järgmine aasta kooli mineku plaanid ja järjekordne teadmine, et need vastikud, vastikud hispaanlased võivad oma superhüper paberimajandusega metsa minna....

Tormihoiatused ja vihmauputused

Meil on antud siin tõsiseid tormihoiatusi terve nädalavahetuse juba. Mina olin laupäeval juba väga ärevil, kuna lubati, et terve pühapäeva sajab meeletutes kogustes vihma! Mõtlesin juba, et ohoo, minu suur soov läheb täide – üks päev täis vihma! Ja mis siis mind ootas hommikul? Päike säras nii, mis hirmus ning ühtegi vihmapilve polnud mitte nähagi! Mõtlesin, et tore-tore. Nii palju siis minu suurest tormist!
Ja nüüd siis eile õhtul anti meile tormihoiatus uuesti. Eriti just Valencia, Alicante ja Murcia piirkondadesse. Oleme niiöelda oranžis tsoonis – punane on kõige kõrgem! Sellest hoolimata ei mingit haisu vihmast! Kuigi ma täna isegi nägin selliseid tumedamaid pilvi, mis juba kaugelt tõotasid, et hakkab sadama. Aga minu lootused luhtusid sama kiiresti, kui olid tekkinud!
Aga kui ma vaatan uudiseid ja kõike seda, mis meie praeguse tormilainega Hispaanias toimub, siis mul on kohati tõsiselt tunne, et nad küll räägivad Hispaaniast, kuid pildid on võetud kusagilt Aasia taifuunide rägastikust. Need pildid, kuidas tänavad üle uputavad, majades meetrite jagu vett on, puud autodele kaela kukuvad ning inimesed vihmavangi on jäänud, on lausa meeletud! Ma poleks ealeski ette kujutanud, et selline asi siin võimalik on! Ja Barcelonas sadas ükspäev tõsist rahet ning mõne minutiga tuli alla 92 liitrit vett.
Ja näiteks Almeria juures on vihm laastanud ära meie põllumeeste saagid – ligi 8000 hektarit aprikoose, ploome ning virsikuid on raisus! Sellest tulenevalt võib oodata meil ka puuviljade hinnatõusu.
Meil on siin niigi niiöelda väikepõllumeeste ühendust viimasel ajal kõvatsi hakanud häält tõstma juurdehindluste nimel. Näiteks ühe kilo sidrunite hind on 0,20 eurot, poes müüakse seda aga 1,20 eurot ning seetõttu arvavad nad, et see on ilmselge nöörimine ning et valitsus peaks panema mingid limiidid.
See-eest, kuna juuni oli see aasta keskmisest kuumem on meil Castilla La Mancha piirkonnas erakordselt varakult valmis saanud viinamarjad, mida usinasti see näda korjama hakati!