Despedida de PIJs!

Eelmisel neljapäeval oli meil aastalõpu üritus-pidu. Meie organisatsioon annab stipendiume noortele, kes juhivad oma koolides noorte informatsioonipunkte ning kuna kooliaasta on kohe-kohe lõppemas, siis korraldati neile meie keskuses väike pidu. Kõned, diplomite jagamised ning söömine-joomine. Ma ikka ja jälle ei saa aru nende söömisest – meil jäi nii palju sööki üle, et terve reedese päeva võisime veel vabalt neljanda korruse külmkapi kallal käia. Pirukad, saiakesed, võikud, puuviljad, pähklid ning muud kraami. Ja otse loomulikult Coca-Cola! Sellest Coca kultusest ei saa ma kahjuks aru – alati kui lähed kellegagi välja ja siis kelner küsib, mida joogiks tahad, hõiskavad kõik kiiresti Coca-Cola!

Ja vanaks ma saingi!

Nüüd siis minu sünnipäeva nädalavahetusest. Tähistamine hakkas vaikselt pihta juba reedel. Umbes kella üheteist paiku õhtul, kui Triin oli just end sisse sättinud Mariaga, et hakata filmi vaatama ning jäätist sööma, tuli Triinile sõnum teatega, et 30 mintsa ning oleme su maja ees ja lähme välja! No tore, tore. Mõtlesin siis, et vahet pole, filmi võib ka teine kord vaadata ning et läheks tõesti välja. No tuleb üks raskem ning unisem kokanduskursus, kuid ükskõik. Ikkagi mu sünnipäeva nädalavahetus. Moosisin vaikselt Mariat, et lähme lähme. Ise muudkui kurdab, et ta ei käi üldse väljas, kuna on koguaeg nii väsinud ning seetõttu ei ole tal ka omale aega meest otsida! Ja siis kui kutsud, siis muudkui pipardab. No aga mis sa teed vanuriga :)
Ruttu riided selga ning valmis ma olingi. Josef, Danielle ja Sarah olid mu ukse taga. Kõigepealt suundusime meie peorajooni El Barrio. Ühes baaris väike drink ja tants. Muidugi oli Danielle'il ja Sarah mõnus soojendus juba all, mitte et öelda, et nad olid purupurjus. Josef ja mina olime tagasihoidlikud ning viisakad :) Lõime tantsu nii mis hirmus. Siis läksime teise baari. No seal oli nii palju rahvast, et mine hulluks. Aga tants käis edasi täie hooga. Jumal tänatud, et meil üks meessoo esindaja kaasas oli, kes meid vaikselt kaitses! Siin on kohati ikka väga hull, need hispaania mehed käivad tõesti pinda. Ma igatsen vahel tõsiselt tagasihoidlikke eesti mehi!!! Kes oleks seda osanud uskuda, eksole. Ja nii see tants edasi läks, Danielle ning Sarah olid ikka väga-väga purjus lõpuks. Samal ajal, kui mina suutsin ühe kokteili ära juua, jõid nemad kolm. Kodust välja saanud ameeriklased ütleks ma nende kohta! Aga kell viis olin ma jummala läbi omadega ning otsustasime õhtu lõpetada. Teised läksid järgmine hommik Terra Miticasse (lõbustuspark Benidormi juures), mind ootas kokanduskursus. Patja puudutas mu pea pool kuus hommikul. Juhuu!
Kell seitse hommikul (minu aja järgi) hakkasid saabuma mulle juba sünnipäeva õnnitlused. Alguses ei jaganud ma matsu lahti, mis toimub :) Aga tasakesi tuli mõistus koju. Kuigi ma olin alguses ikka täitsa pissed off. No perse, ma olin maganud ainult poolteist tundi ning oleks natukene-natukene veel tahtnud pikutada. Aga ei, peale esimest sõnumit oli uni läinud ning ma vegeteerisin voodis kuni kella kaheksani. Ja siis üles.
Samal ajal kui ma pesemas olin, olid mulle helistanud vanemad. Õnneks helistasid nad varsti uuesti ning sain ka oma esimese sünnipäevalaulu ära kuuldud. Nii lahe, samas kuidagi imelik! See ju ikkagi mu esimene sünnipäev kusagil mujal üksinda, perest ning sõpradest eemal. Ja siis helistas vanaema. Juhei!
Ja siis tuli Maria oma kingitusega. Sain temalt oma esimese hispaania keelse raamatu. Väga super! Paulo Coelho "11 minutit". Ma nüüd hakkan seda vaikselt lugema. Pisike hommikusöök ning eelneva õhtu seikluste kirjeldamine Mariale ja siis minek tundi....
Muidugi oli tunnis ülimalt lõbus. Alguses isegi polnud mitte und. Mulle kingiti suur tort. No sellega läks natukene asi nihu, kuna meie õpetaja oli mõelnud, et vahetab päevad ja menüüd ära ning laupäev oli meil magustoidu päev. Tegime igast kraami: donutseid, mandliküpsiseid, kookosküpsiseid, kooki, pirukat, ja ülejääkidest veel ühe piruka moodi asja. Süüa oli jälle täie raha eest. Ja kuna minul oli sünnipäev, siis mind muudkui toideti ehk mina istusin laua peal, tegin mitte midagit ning sõin ja jutustasin :) Ja kuna meil oli niivõrd palju asju, siis me lõpetasime oma kokkamise alles kell 4, kõik jooksid koju asju ära viima ning siis läksime oma lõunale. Jah, söömisele järgnes järjekordne söömine.
Juan Luis ja Ana olid kinni pannud meile laua mõnusas itaalia restoranis vanalinnas. Que Vadis on sellepärast omamoodi, et selle omanikud on itaallased ning kõik kraam tuuakse kohale itaaliast. Ja no söök oli nii hea. Mina võtsin pasta - ma lihtsalt ei saa oma makaronidest üle ega ümber, kuigi ma kodus pole juba pastat ammu teinud. Ja siis proovisin ka teiste pizzasid. Nämm, nämm! Kõik oli imehea!!! Kui keegi mulle nüüd külla tuleb, siis viin ma kindlasti sinna sööma. Minul ükskõik, kas tahate hispaania toitu või ei. Ja mis te arvate kaua minu väike lõuna kestis? Viis tundi!!!! Viis tundi söömist, joomist ning jututamist restoranis! Aga mulle meeldis, väga lahe oli. Nii kiftid inimesed on meil tunnis, kohe kahju, et järgmine laupäev on viimane tund. Ja teate, mis on ime - mul isegi ei tulnud und peale! Ja vahepeal helistasid veel eestlased, Karmo ja Siim....jube mõnus! Mõne inimesega polnud ikka tükk aega juba rääkinud.

Meie lõuna:
Ja siis läksin koju. Mõtlesin, et pikutan tsuti enne kui läheb uuesti välja minekuks. No otse loomulikult ei tulnud mul und. Ma olin jummala kuri. Silmad olid nagu väsinud, kuid und ei tulnud.Mõtlesin,et okei, lähen ostan mõned asjad õhtuks. Mõeldud, tehtud! Muidugi minu poes käik kujunes mõeldud poole tunni asemel hoopis pooleteisetunniseks, kuna vahepeal otsustas helistada Anne-Mai kellega ma arvan, et umbes pool tundi lobisesin. Anne-Maist ma ikka tunnen puudust, minu küljeluu...aga loodan, et tuleb sügisel nüüd siis külla nagu lubas! Eks, Anne-Mai!!! Ja Triinu helistas mulle Inglismaalt. Ja siis jõudsin tagasi koju.
Tegime väikse õhtusöögi Maria ja tema sõbranna Pepiga. No jälle pidi sööma. Hirmus! Ja siis tibid hakkasid jooma, mina vegeteerisin diivanil, sest selleks hetkeks oli mul ikka väsimus mis väsimus kallal. Aga ei, kell sai üks ning välja me läksime. Kõigepealt Josefi juurde "kodupeole" mis nad mulle korraldasid ning siis edasi baaridesse-pubidesse. Tants siin, tants seal, tants iga nurga peal....vahepeal otsustas Maria oma sõbrannaga lahkuda, nii kella kolme paiku. Vanurid ma ütlen! Meie jaurasime edasi ning mina jõudsin koju jälle kell kuus. Jumal tänatud, et mulle alkohol ikka väga ei meeldi, sest vaadates teiste nägusid hommikul rannas, oleks ma ka ilmselt otsi andnud, kui niiviisi joonud nagu nemad...ja siis hommikul tegin kella üheksa ajal silma lahti, väike hommikusöök ning randa minek, et edasi magada seal. Olime nagu laibad aga samas oli jube naljakas :) siuke väsimuse lollus tuli ikka kohati peale...ja no võrkpallile ei saanud tüübid ikka üldse pihta! Mina sain samal ajal omale uue sõbranna, rootslase Johanna, aga see on juba teise päeva jutt.
Kella kolmeks jooksin ma ruttu koju. Sest algas Federeri mäng. Ma olen jummala häppi, et ta võitis! Kihvt, kihvt, kihvt! Ja siis juhuslikult leidsin, et telekast algas just film Jerry Maquire (ma võin vabalt seda nüüd valesti kirjutada, aga suhteliselt ükskõik!) ja siis jäin seda vaatama. Mulle ikka nii meeldib see film....
Ja siis olin ma kell üheksa laip. Vegeteerisin diivanil ning jutustasime kella üheteistkümneni ja siis jäin ma magama nagu kott....esimest korda ei kuulnud ma mitte mõhkugi öösel. Ja selline tagasihoidlik mu nädalavahetus ja sünnipäev oligi! Mulle meeldis ning jäin igati rahule! Kuigi kohati oleks ikka tahtnud traditstioonilist aiapidu minu kodus...

Ja kuigi ma nüüd sain ametlikult vanaks ning viimne taks lähenemas, siis ma tunnen end elu lõpuni 18-sena. Tehke, mis tahate!

Festival del Cine vol. 2

Neljapäeva õhtul oli meil Teresaga plaanis järjekordne kinoseanss. Seekord läksime vaatama filmi, mis Maria sõnul pidi olema ülihea. Ta olevat seda varem näinud ning kohe väga-väga meeldis. Me siis Terega naljatasime, et kui meile ei meeldi, siis me tuleme öösel Mariat kollitama ning hirmutama.
Seanss hakkas kell 10 õhtul. Viis minutit enne algust olime kohal nagu viis kopikat. Aga mitte üks raas ei läinud meie kinos käik lõbusalt ning mõnusalt. Esiteks oli kino konditsioneer katki läinud. No ja mis te arvate kas seal saalis oli soe või külm? Minu jaoks oli see soojus veel kuidagi vastuvõetav, ei oska isegi öelda, kuidas see võimalik on, kuid Tere pidi seal istudes vaikselt otsi andma. Ja siis oli kell juba pool üksteist ning filmist ei olnud ei kippu ega kõppu. Ja mitte keegi ei tulnud ka teatama, et mis värk on. Muudkui oota ja oota. Kuna ma olin niigi surmväsinud, siis hakkas ka silm vaikselt kinni vajuma. Tere peksis mind kõrvalt, mina naersin tema ohkimise ja ähkimise üle, kui palav on.
Ja siis, üllatus-üllatus. Hakkas pihta. Aga mitte film, vaid festivalil osalevate kolme filmi tutvustused. Resizöörid ja produtsendid olid kohale aetud, jutustati filmidest ning tänati maad ja ilma. Sõnavõttudele järgnesid klipid filmidest, igaüks ca 15 minutit. No oli seda nüüd siis veel vaja. Need polnud isegi mitte vaadatavad filmid.....ja siis algas meie õige film alles pool 12. Poolteist tundi mingit mula ja ootamist. No palun väga, mingu metsa. Mul juba vahepeal oli nii kõrini, et mõtlesin, et läheme minema ja hoopis mu sõprade juurde, kes vahepeal sõnumi saatsid ning külla kutsusid. Vastikud tudengid, neil pole siin midagi muud teha, kui neljapäeva õhtul pidus käia!
Aga ei, mõtlesime Terega, et kuna ikka Maria ütles, et hea film siis vaatame ära. Film "Entrar para vivir"i sisu oli selles, et ühel ilusla päeval läheb noorpaar omale uut kodu vaatama ning jõuavad majja, kus igast asju hakkab juhtuma. Tule taevas appi, ma pole nii hirmsat filmi juba kaua aega näinud!!! No mulle kohe üldse ei meeldinud, polnud õudne, polnud naljakas, ainult vastik-vastik-vastik! Kell üks film lõppes ning me põgenesime nii kiiresti kui võimalik.
Suundusime vaikselt mu sõprade poole, et neile tsau öelda ning väike jook teha. Ja kell pool kolm olime kodus, reede ikkagi tööpäev!!! Aga siuke möll ja lärm käis linnas....vaesed inimesed, kes seal peorajoonis elavad...
Kui koju jõudsime, pidin ma muidugi südamerabanduse saama! Mina oma mõtetega lähen vaikselt vannituppa hambaid pesema ja siis jookseb mulle vastu suur suur sitikas. Huh! Ma reeglina ei karda putukaid, kuid see tüüp oli niivõrd suur! Ma kohe ei osanudki midagi temaga peale hakata. Kas tappa või mitte tappa? Proovisin teda karbiga kinni püüda, et teda ikka ellu jätta ning aknast välja visata. Kuid tüüp põgenes nii mis hirmus. Pugesin siis vaikselt toast välja, et köögist putukatõrje vahend haarata. Üks, kaks, kolm ja surma see tüüp saigi! Öäk! Mu tibilik putukakartus lõi vist välja! Ja siis mulle hommikul teatati, et selliseid asju siin meil suvel ikka juhtub. Meil on kõik aknad lahti ning vahel lendavad mõned sõbrad sisse! Elagu putukahooaeg!!!

Valimistest

Triin hakkas Euroopa Parlamendi valimisteks valmistuma juba maikuu keskel. Kuna mul polnud orna aimugi sellest, kuidas valismaalt haaletada, siis oli minu jaoks koik ypriski uus ning huvitav. Mul oli mu ID-kaardi lugeja ning kaart ning sellega minu teadmised ka loppesid.

Tuleb valja, et kogu informatsioon peitub sellisel veebilehel nagu www.eesti.ee . No enne veebruari polnud mul sellest portaalist orna aimugi, kuna mul polnud varem vaja olnud ei digiallkirjastada dokumente ega midagi. Nyyd siis tean, et sealt saab teha peaaegu koike.

Tellisin maikuus endale kenasti ara e-valijakaardi ning suure hurraaga olin valmis haaletama. Valisin selleks paevaks omale muidugi 3. juuli, mis tuleb valja, et oli viimane paev. Ja siis mina massan oma kaartide ja asjadega ja mis valja tuleb - see paganama hispaania wifi ei lase mul haaletada! Ei no tore, tore!!! Ma olin pyha viha tais. Ikka toesti. Jummala pinda kais! Mismottes see kuradima wifi ei lase mul haaletada. Proovisin uuesti ja uuesti ja muudkui mingi Generalitat de Valencia silt tuli ette ja ytles, et see tegevus ei ole turvaline ja ei saa teha. No mingu metsa. Ja nii ma siis olengi siin oma haaletamiseta. Habi, habi! Halb kodanik, halb, halb...

Yks olematu nadal

Eelmine nadal jooksis mooda niivord kiirestk, et hirmus. Mul on kohati tunne, et seda nadalat justkui poleks olnudki :) mitte midagi ei joudnud teha ning nyyd on igast motted asjad peas laiali...ja no mitte kuidagi ei viitsi praegu asjalik olla, kuigi peaks. Minu unetu nadalavahetus on praeguseks hetkeks teinud oma too :) aga ma luban, et votan end kokku ning kirjutan tana usinasti blogi. koik tagant jargi asjad ning siis ka koik uued...

Digibox vallutab Hispaania

Viimase aja koige popim uudis on see, et Hispaaniat hakatakse digitv-ga katma. 2010. aasta aprillikuuks peab olema kogu riik digi tv-ga kaetud ning nyyd algas selle projekti esimene etapp. See tahendab seda, et usinasti paigaldatakse digibokse ning opetatakse inimesi, kuidas neid kasutada ning miks seda yldse vaja on.

Muidugi see koik tekitab parajat paanikat-jaanikat. Eriti just vanema generatsiooni seas, kes yldse matsu lahti ei jaga miks seda vaja, telku ju tootab imehasti! Aga pole hullu, siin on hull vabatahtlike systeem toole pandud, kes koiki vanureid ning abivajajaid aitavad.

Eks me nais, kas meil ka digiboxi paigaldamiseks hakkab minea.....igatahes on hea todeda, et Hispaania hakkab tehnikaajastule jargi joudma...

22 viimne taks läheneb...

Vaikselt on juba tunda, kuidas mu viimne taks hakkab lähenema. Minu postkasti on hakanud saabuma kirjad-kaardid. Nii lahe. Lähen kohe iga päev õhinaga postkasti kallale, et näha, kas ma olen midagi ka postkasti saanud. Siinkohal vihje – ärge öelge mulle, kui te midagi saadate! Palju põnevam on, kui ma ei tea, et keegi võiks mulle midagi saata!
Näiteks esmaspäeval sain ma paki vennalt. Palusin, et saadaks mulle inglise keelseid filme. Ja siin nad nüüd on – kenasti CD-del ootamas oma päeva. Ja Prison Breaki viimased osad ka. Esmaspäev vaatasin kohe ühe, teisipäev teise. No nii põnev ikka....suur aitäh, venna!
Ja eile sain kaardi ja kirja vanaemalt! Rebisin kohe ümbriku lahti, lugesin ruttu kirja läbi ning panin kaardi kenasti öökapile ilutsema....nii lahe! Aitäh!!
Huvitav, mis kõik mu postkasti veel ei saabu...