Juan Luis soovib meid tappa!

Mul on tennises nüüd kaks treenerit. Teisipäeviti mängin endiselt Gonzaloga. Seal on meid kolm – Sarah, Nuria ja mina. Need tunnid on eriti lõbusad alati. Eile näiteks Gonzalo küsis mu käest, et kuidas on võimlik see, et kui üks inimene on väsinud, siis ta lihtsalt hakkab naerma ja kuidas on üldse võimalik, et inimene üldse nii palju naerab? Mina vastu, et tead, kui sa ise oleksid maganud kahe päeva jooksul 5,5 tundi (see on juba hoopis teine lugu!), siis sa ise ka naeraksid selle peale, et sa lihtsalt enam palli ei näe. See-eest on tal minu arengu üle hea meel ning meie kooli juhataja Javier tahab mind juba ka võistlustele saata. Ma muidugi palusin tal natukene hoogu maha võtta!
Reedeti on meil aga uus treener – argentiinlane Juan Luis! Pole paha! Reedeses trennis oleme vaid Sarah ja mina ja ma ausalt öeldes arvan, et Juan Luis tahab meid tappa! Ma pole juba tükk aega nii raskes trennis käinud! See-eest mulle tohutult meeldib tema õpetamisstiil. Ja nüüd ma juba huviga ootan reedest trenni, kuna Sarah läks kaheks nädalaks Marbellasse puhkusele ning nüüd olen mina üksi Luisiga. Jaiks. Reede õhtul olen ma surnud, mis surnud!

Alicante on kinnisvara hinnalanguses neljas provints

Alicante on Hispaanias neljas provints, kus on kinnisvara hinnad kõige rohkem langenud. Hinnalangus kolmandas kvartalis on 12,3% - nelja punkti võrra rohkem kui enamus Hispaanias.
Finantskriis on taganud Alicantes 12,3% kinnisvarahindade languse Alicante provintsis. Enamus Hispaanias on langus olnud 8,3%. Alicantest veel enam kukkusid hinnad Toledos, Albacetes ja Zamoras.
Kõige odavam kinnisvara Alicante provintsis on Villenas – see Maria linn, kust ta pärit on!

Hispaanlased va lugemisvõhikud

Hispaanlaste lemmikkultuuritegevuseks on muusika, millele järgneb kino ja alles siis lohiseb järgi lugemine. Viimase uuringu kohaselt, mis juunis sotsiaalministeerium lasi läbi viia, selgus, et 21,2% neist, kes küsitluses osalesid, ei loe kunagi ning need, kes loevad, loevad ainult maksimaalselt 4 raamatut aastas.
Siiski on lootus olemas, et hakatakse rohkem lugema, kuna 80% küsitlutest leiab, et nad peaksid lugemisele rohkem aega pühendama ning 64% arvab, et nad loevad liiga vähe. Kõikidest küsitletutest 40% vastas, et nad loevad iga päev või peaaegu iga päev ajalehte või uudiseid.
Kuna hispaanlased on ka parajad internetivõhikud, siis ei tule isegi üllatuseks see, et rohkem kui pooled (51,7%) vastanutest polnud kunagi kuulnud terminit “elektrooniline kirjandus”.

Hispaania majandus hakkab tõusma järgmise aasta kevadel

Kohalike lehtede järgi hakkab Hispaania majandus tõusma taas 2010. aasta esimesest kvartalist, kuigi töötuse määr jätkab tõusmist. Eeldatakse, et töötus tõuseb 19,3% ehk ca 4,5 miljonit inimest on järgmisel aastal töötud. Hispaania majandusliku olukorra taastumisel nähtakse kolme peamist põhjust: toetused elanikele, investeeringud infrastruktuuri ning välisturud.

Türklasi ronib sisse igast uksest ja aknast

Minu üheks tööülesandeks siin on tegeleda kõigega, mis puudutab Euroopa Vabatahtliku Teenistust. Ja kuna 1. septembril on järgmine projektide esitamise tähtaeg, siis on seoses sellega tegemist üha enam ja enam.
Ma ilmselt kunagi mainisin, et on olemas kontaktide andmebaas Eurodesk, mille kaudu üle 500 noorteorganisatsiooni Euroopas pidevalt suhtlevad. Mina nüüd olen Centro 14 Eurodeski tegevuse eest vastutav inimene ning pean lugema päevast päeva ülinaljakaid kirju, mida meile saadetakse.
Põhiliseks kirjaks on kõigepealt kiidulauluga algav kiri, kuidas neile vabatahtlike andmebaasis meie organisatsiooni kirjeldus ikka meeldib ning kuidas kõik arvavad, et neist meil väga palju kasu oleks, sest nad ju tõesti tahavad maailma muuta ja koos me saame seda teha! Ja siis järgneb kiidulaul, kui toredad nad kõik ise on, kes on käpp suhtlemises, kes lastega mängimises, kuidas kellelegi meeldivad kassid ja koerad ning kes oskab üldse suurepäraselt inglise keelt (kuigi kirjavigu on rohkem kui raha eest!). Mitte, et siin oleks tähtis see, et meie projekt on seotud meediaga ning lastega mängimisest ei hooli mitte keegi...
Enamik, kes meile kirjutavad on ülla-ülla türklased, kes näevad vabatahtliku teenistust ilmselgelt võimalusena saada Euroopasse. Mul isiklikult pole midagi türklaste vastu, kuid no kuulge, see, mis nad kirjutavad pole kuigi normaalne.
Näiteks oleme me otsustanud siin (õigemini Escarlata otsustas, et kuna tal on puhkus, siis ta ei viitsi selle EVSiga enne tegeleda!), et enne novembri tähtaega me kedagi ei saada mitte kusagile ning ei võta kedagi ka vastu mitte. Kuigi mina ikka üritasin siin suve alguses, et jube lahe oleks, kui ma saaks aidata uuel vabatahtlikul sisse elada. Ja siis me nüüd saadame iga päev kirju kõikidele soovijatele, mille sisuks on: meil on kahju teatada, kuid me ei võta uusi vabatahtlikke enne järgmise aasta algust ning kui olete ikka veel huvitatud, siis palun saatke oma CV ja projektipõhine motivatsioonikiri oktoobri alguses! Teeme oma otsuse järgmise vabatahtliku osas hiljemalt oktoobri keskpaigaks!
Ja selle peale kirjutas üks türklane mulle täna: Mul on nii hea meel kuulda, et te olete minust huvitatud! Siin on minu motivatsioonikiri ja CV!
Ja siis ma istusin seal ekraani ees, ei teadnud, kas nüüd laginal naerda või nutma pursata. Milline osa minu kirjast sellist reaktsiooni tekitas? Kas olen mina hulluks läinud?
Üks türklane ükspäev kirjutas meile, et talle väga meeldivad linnud ning tahaks meie projektis osa võtta. Meie projekt pole lindudega seotud! Kust kurat nad võtavad selliseid asju? Kas nad tõesti ei mõista inglise keelt – birds ja media & communication on ikka üksteisest küllaltki erinevad väljendid või mis?! Igatahes on mul tunne, et nad on valmis ükskõik milleks, et vaid Türgist minema saada...
Igatahes on see hommikune meilboxi vaatamine minu jaoks 15 minutit nalja ja naeru! Ootan juba huviga, mida kõike naljakat me homme lugeda ei saa...

Vihm ja torm esimest korda kolme kuu jooksul

Eile tennises olles hakkas taevas vaikselt pimedamaks tõmbuma ja tuul tõusma. Mõtlesin juba, et oh! viimaks ometi jõuab see kurikuulus torm meieni. Olin jummala ärevil. Siiski trenni lõpus polnud ei vihmast ega äikesest veel juttugi...
Trammis olles nägin aga ühte kõige ilusamat välgusähvatust, mida ma seni näinud olin. Kogu taevas oli sõna otseses mõttes järsku valge! Ja vaikselt hakkasid piisad aknaklaasile langema. Trammist maha tulles oli päris naljakas – kohalikud varjusid vihmapiiskade eest vihmavarjude ning katuseäärte alla ning mina käisin naeratades vihmas nagu poolearuline! Meil sadas esimest korda kolme kuu jooksul vihma! Kahjuks oli seda lõbu vaid viieks minutiks ning kui ma koduukse ette jõudsin, siis ei näinud ma piisku enam kusagil.
See-eest hakkas uus kära ja müra pihta uuesti öösel kella nelja paiku. Sadas kohe ladinal, lõi välku ja müristas! Tõeline äikesetorm! Nii lahe, läksin kohe aknale ja vaatasin huviga, mis väljas toimub....

26 kraadi – tahan jopet!

Ükspäev sõitsin ma bussiga. Astusin rõõmsalt sisse, istusin maha! Mõtlesin, et kuidagi hirmus külm on, tahaks kampsunit või jopet! Vaatasin siis rõõmsalt temperatuuri – 26 kraadi. Säh sulle konditsioneeri! Tavaliselt on meil bussides-trammides konditsioneeriga 28-30 kraadi ja kõik tiptop korras. Selles bussis oli aga tõesti tunne justkui oleks astunud külmutuskappi! Appi, appi, mis ma veel siis teen, kui tagasi Eesti tulen....