Mida veel puhkuselt tahta?

Hommikul kell kaheksa näitab kraadiklaasi tagasihoidlikku 34 kraadi. Ja seda ilma päikseta. Õhk ei liigu, tuult vaid 2 meetrit sekundis. Äratav suplus jahedavõitu 26 kraadises merevees lainete saatel. Pikk hommikusöök värkse puuviljasalati ja hommikukohviga. Mida veel puhkuselt tahta?

Telefonikõne eestlasega - ebaviisakuse musternäidis!

Ma tean, et ei ole ilus oma kaasmaallastest halvasti kirjutada või rääkida, kuid mida ma teha saan, kui sellised asjad muudkui juhtuvad. Äkki me ikka oleme sellised ning tõde on valus kuulata?
Ükspäev oli mu eesti numbriga telefonile helistanud võõras number. Kuna ma igal pool enam oma Eesti telefoni kaasas kanda ei viisti (ilmselge laiskuse tunnusmärk!), siis nägin vastamata kõnet alles hilja õhtul trennist koju jõudes. Mõtlesin kohe kaua, et imelik, kes see olla võib, kuna tööga seotud kõne see ei saanud olla, sest helistatud oli kella kaheksa paiku õhtul. Aga viskasin telefoni sama targalt sahtlisse tagasi ning läksin magama.
Järgmisel hommikul tööl olles mõtlesin, et ikka pean teada saama, kes see oli (uudishimuga on mul vahel natukene halvasti!). Otsisin telefoni usinalt kotist välja ning valisin numbri. Vastu võttis naisterahvas. Mina siis ilusti alustan seletamist, et tere, mina olen Triin Rebane ja keegi on sellelt numbrilt mulle eile helistanud. Seepeale vastatakse mulle, et jusiis oli minu sõbranna ja visati toru hargile. Jah, just nii! Ma ei suutnud isegi rohkem suust välja, kui, et ahah ja kui hakkasid tänan ütlema, siis oli juba vastu kosta vaid tuut-tuut-tuut. Tahtsin küll veel öelda sellele naisterahvale, et kui see müstiline sõbranna soovib uuesti helistada, siis ma olen nüüd olemas, kuid kahjuks ei õnnestunud seda edastada. Või siiski õnnestus, kuid vastu kajas vaid tuut-tuut-tuut. Ja siis ma istusin seal ja mõtlesin, et kas tõesti saab üks inimene nii ebaviisakas olla? Siiani ma ei mõista seda. Kas on raske võtta 10 sekundit rohkem ning oodata ära, kuni teine inimene ütleb head aega ja siis toru kenasti hargile visata? Oeh.

Keel vestil ja higipull otsa ees

Hullumaja! Ma ei mõista enam, kuidas saab siin tennist mängida. Mu tennisetunnid on kell pool üheksa, kus idee järgi peaks ikka juba jahedam olema, kuid seda jahedust pole mitte kusagil. Isegi tuul jättis meiega hüvasti. Ja nii me siis seal platsil ringi jookseme, keel vestil ning riided läbimärjad. Huh!
Ema-isa just küsisid mu käest täna, et kas ma olen ikka veel selle kuumusega siin elus. Põhimõtteliselt küll, pole häda midagi! Inimene harjub kõigega, tuleb lihtsalt liikuda teatud kellaaegadel ja teatud kohtasid pidi! Aga praegu peale tennist on mul küll selline tunne, et ma lihtsalt ei jaksa ennast liigutada. Tuleb väike külm dušš võtta...

Hispaania põleb!

Meil on siin tänu igasugustele kuumalainetele läinud olukord päris kriitiliseks. Nimelt võtavad üha rohkem võimust metsatulekahjud, mis tänu tuulekestele muudkui levivad ja levivad. Teisipäeval võtsid nad ka esimesed neli inimelu ning mitmeid tuletõrjujaid on sattunud haiglasse raskete põletushaavadega...
Uudistes just näitas, kuidas kolmveerand Hispaaniast on kõige kõrgema ohuga tsoonis, sealhulgas näiteks ka Alicante. Ainult Galicia on pääsenud rohelisse ehk kõige madalamasse tsooni, kuna seal sajab päevast päeva vihma ning ka soojakraadidega kuigi palju ei priisata :)
Seega kallid inimesed, kes lähevad Hispaaniasse mõttega lõket tegema või suitsukoni autoaknast välja viskama, parem oleks seda mitte teha!

Töö kukub ise sülle

Eelmisel nädalal tuli minu juurde minu kolleeg Mari Carmen ning küsis, et kas ma ei sooviks hakata andma üks kord nädalas inglise keele tunde tema kahele lapsele. Otse loomulikult olin ma ilma pikema mõtlemiseta nõus!
Nüüd siis hakkan kolmapäeviti andma tema kahele lapsele – 13-aastane tüdruk ja 15-aastane poiss (kui ma nüüd ei eksi) inglise keele tunde. Pidavat midagi koolis olema õppinud, kuid minu peamiseks tööks on võtta nende raamat ning neid lihtsalt edasi aidata. Tunnid hakkavad toimuma Mari Carmeni kodus, kuhu mind homme viiakse. Näen mõne kohaliku kodu ka nüüd tõelises äärelinnarajoonis!
Minule on see aga väga hea lisaraha teenimise võimalus. Pealegi saan head praktikat, kui soovin tulevikus kunagi hakata kellegi õpetajaks! Ma ei tea miks, kuid minule on enamus elust kõik võimalused lihtsalt iseenesest sülle kukkunud....ja nii nüüd ka see!

Kristen tulebki külla!

Eile õhtul saatis minu keskkooli ajalt üks parimaid sõbrannasid Kristen kirja, et lennupiletid Alicantesse on kenasti ostetud ning et ma nüüd vaid laupäeval 13.15 ennast lennujaama ajaks! Jess, lõpuks tuleb mulle veel keegi, kes pikka aega lubanud ja lubanud külla!
Kristen tuleb seega laupäeval ning jääb nädalaks. Tagasi hakkab ta elndama pühapäeval, 2. augustil.
Ma olen jummala ärevil. Laupäev, laupäev tule juba!

Šokk - Maria kolib välja!

Ma olen šokis. Ei, pigem hämmingus. Või segaduses. Ah, ma ise ka ei tea, mis ma olen või ei ole. Olen sõnatu. Miks? Sellepärast, et sain just uudise, et Maria kolib välja!
Täna tuli Maria koju, istusin ja vaatasin uudiseid, kuna õhtul on tennis ning õhtused uudised jäävad seega vahele. Marial tõsine nägu peas ning eriti tuju ka just pole. Tuleb istub siis minu juurde ja ütleb, et peab minuga rääkima. Mina jään siis ka tõsiseks, sest ausalt öeldes ehmatas Maria mind päris ära!
Ja siis ütleb Maria, et kolib järgmine nädal välja. Mina šokis ja ei saa sõnagi suust välja. Kuidagi pobisen, et mida, kus ja kuhu siis? Ütleb, et tead, ma viimaks sain loa, et omale korter osta (selleks on linnavalitsuselt mingit paberit vaja). Mina ei oska selle peale midagi öelda. Maria seletas siis pikalt ja laialt, et ta on viimased pool aastat erinevaid kohti vaatamas käinud ning lõpuks otsustas, et aitab ning et ostab San Vicenti omale korteri ära. Kaks tuba, päris ilus ja korralik nägi välja. Uues hoones, täitsa uus korter. Ainuke, mis Mariat väga rõõmsaks ei teinud, on see, et San Vicent on rongiga sõites ca 15 minuti kaugusel Alicantest ning ta peab hakkama iga päev nüüd rongiga sõitma. Ja rongi ajad eipidavat just kuigi roosilised olema. Aga ütles, et pole hullu. Kuna ta ei saa omale Alicantesse korterit osta, kuid vanus justkui nõuaks juba omaette elamist, siis otsustas ta selle korteri ära võtta.
Muidugi on mul sellest kahju, sest meil oli Mariaga jummala lahe viimasel ajal. Meil oli saanud justkui kombeks, et oleme elutoas ja arutame maailma asju peale uudiseid, siis läheb teeb tema väikse uinaku, mina ajan oma asju ning siis kohtume taas niiöelda jututunniks suures toas. Aga pole hullu. Leppisime kokku, et hakkame nüüd nädalavahetustel koos rannas käima ning rohkem väljas söömas ja muid asju tegemas.
Positiivne selle juures on see, et ma kavatsen hõivata Maria toa. Pean küll natukene rohkem maksma (max 20 eurot või nii), kuid ta tuba on poole suurem ja valgusrikkam! Maria lubas meie korteriomanikule Nievesele minu soovist täna teada anda, kui ta Nievesele oma pommuudise täna teatavaks teeb! Ja siis peab hakkama ümber kolima end varsti!