El patio de mi carcel

Eile käisime me taas kinos. Nimelt on siin kekslinnas kaks vanemat sorti kino (ala nagu meil Kosmos ja Sõprus), kus näidatakse aeg-ajalt erinevaid hispaania ning välismaa filme. Iga kuue kuu tagant antakse välja uus programm ning kuna meie kohalik valitsus toetab kogu seda pulli, siis on pilet poole odavam kui moodsates kinodes nagu näiteks Coca-Cola Plaza.
Maria, tema kaks sõbrannat, kelle nimed mul kahjuks meeles pole, ning mina käisime vaatamas filmi nimega “El patio de mi carcel”. Eesti keeles võiks seda tõlkida “Minu vangla teekond”. Lugu rääkis naistevanglast ning kuidas vanglasse sattumine muutis nende elu – läbi teatritundide leidsid nad võimaluse, kuidas ennast väljendada ning kuidas elu nautida ja elada. See oli neile justkui vabastus! Ja kui nad välja sattusid oli kõik ühe hoobiga läinud, nad lihtsalt ei osanud väljaspool vangla seinu oma eluga toime tulla. Muidugi oli seal ka mustem pool – peategelane Isabel sai vangla narkootikumidest ning süstaldest omale HIVi ning lõpuks suri AIDSi.
Mulle väga väga meeldis see film. Meid hoiatati, et hakkame kõvasti nutma, kuid ei, mitte ükski meist ei poetanud pisarat. Samas pani see film nii mõnegi asja peale mõtlema...

Kliima ja mina

Muuseas ma olen unustanud kirjutada vahepeal, et ma vist sobin sellisesse kliimasse elama nagu praegu siin on. Mul on täiesti kadunud nohu, mille kätte ma Eestis olles pidevalt pidin ära surema....no absoluutselt pole minu nohuollusest ning pidevast kurk valus-hääl ära olukorrast halli haisugi!!! Nii mõnus, tunnen lõhnu ja maitset asjadel :)

Meil on kätte jõudnud suvi...

Vaikselt-vaikselt on meil kätte jõudnud suvi. Neid märke on näha kõikjal. Inimesed (siinkohal mõtlen ma hispaanlasi, mitte turiste) käivad juba suviselt ringi kandes seelikuid, pluusikesi ning kingi-plätusid. Minnakse randa, ujuma või niisama jalutama. Istutakse baarides näod taeva ning päikese poole. Avatakse hoogsasti suvebaare. Siin tehti kaks uut baari lahti – üks otse rannas ning üks mõnusas pargikeses. Ükspäev peab minema neid proovima! Mitmed baaris tehakse praegu remonti, et need suveks uhkeks ja uueks teha. Inimesed käivad rohkem väljas, pidutsevad ning naudivad suviseid õhtuid terrassidel-baarides istudes ja jutustades. M
Mulle on tohutult hakanud meeldima see tänavaelu. See on uskumatu kui palju hispaanlased oma vabast ajast värkse õhu käes veedavad! Kellel on lapsed, need lähevad lastega parkidesse-mänguväljakutele mängima. Kella 5-7 vahel võib näha terveid perekondi mänguväljakutel. Lapsed mängivad, hüppavad ja ajavad üksteist taga, vanemad istuvad pingil, joovad kohvi ning jutustavad! Kellel pole lapsi, need lähevad sõpradega randa sööma või mõnda mõnusasse baari-terrassile ühte väikest kokteili-õlu nautima. Paarikesi võib näha käsikäes jalutamas ning kudrutamas....see on nii kihvt vaatepilt!
Ning sellest tänavaelust, päikesest ning elustiilist sõltuvalt ei tule keegi hommikul tööle paha tujuga või et kurdaks, et kui väsinud ta on. Jah, vahel ikka tuleb ka selliseid olukordi ette, kuid enamjaolt lähevad inimesed rõõmuga tööle. Keegi ei ähi ega puhi! Inimestel on aega, et end välja puhata ning nautida seda, mis nende ümber toimub...

Miks kõik nutavad ja halavad?

Ühte asja ma siin mitte kuidagi ei mõista. Kui sa paned teleka käima ning vaatad mõnda kohalikku sarja või realityt, siis vähemalt poole tunni jooksul näed sa tervet tosinat inimest nutmas ning halamas.
Näiteks kui mul pole kusagile kiiret, siis koju tulles ning süües vaatan ma ühte programmi nimega Fama. A bailar! See on tantsusaade, kus valitakse välja parimat tantsijat. Siuke kift noorte värk – härrad-prouad Eesti telemehed, selle asja võiks ka Eestisse tuua! Ja siis seal kõik muudkui halavad ja nutavad. Kui neid hinnatakse, kui nad räägivad kodustega, kui nad arutlevad omavahel päeva üle, kui neil trennis miskit välja ei tule, kui kuulavad muusikat või vaatavad telekat, kui söövad ning kui magavad. No täielik nutukoor 24/7! Ja siinkohal on kõige imelikum see, et ainult naised ei vala pisaraid, vaid mehed ka ning viimased vahel vaat et hulleminigi kui naised!
Ma ei pea õigeks väidet, et mehed ei tohiks nutta, vahel ikka võib, aga et pidevalt?! No tule jumal appi! Üks põhjus veel, mis mind paneb mõtlema, et need hispaania mehed pole ikka õiged mehed...

Minu töötubade ajakava

Meie keskuse suvise tegevusprogrammi raames annan ma 3. juulist kuni 7. septembrini kahte töötubade-loengute sarja.
Esimene neist on inglise keele vestlus, mille eesmärgiks on parendada kohalike noorte inglise keele oskust pannes rõhku just rääkimisele ning hääldamisele. Olen kursuse jaganud kaheks blokiks: kohustuslikud teemad ning vabatahtlikud teemad. Kohustuslikeks teemadeks, millest rääkima õpime, on näiteks enda esitlemine, enda elust, perest, hobidest, tegevustest, tulevikuplaanidest rääkimine, reisimine ning inglise keelt kõnelevad maad ja palju muud sellist. Vabatahtlikud teemad valime esimeses loengus vastavalt noorte huvidele.
Inglise keele tunnid hakkavad toimuma esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kell 13-14.30.
Teiseks töötoaks on meedia teemaline loengutesari, kus keskendume meediale ning tema tähtsusele tänapäeva maailmas, millised on meediaga kaasnevad ohud ning boonused, milliseid erinevaid meedia liike on, ajakirjandus, kuidas kirjutada artiklit, intervjueerida inimesi ja nii edasi.
Meedia teemalised töötoad hakkavad toimuma esmaspäeviti, kolmapäeviti ning reedeti kell 11-12.30.
Seega suveks mulle tegevust jagub küllaga! Ma olen jummala põnevil juba ning tahaksin täiega oma kursuseid juba alustada. Kui vaid kõik materjalid ka veel valmis saaks. See nädal on pühendatud inglise keele materjalidele, järgmine meedia materjalidele.

Teine Eesti vabatahtlik Hispaanias

Asusin teiste Eesti vabatahtlike otsingutele. Küsisin Euroopa Noored Eesti Büroo Vabatahtlike Teenistuse koordinaatorilt Maarikalt ega ta ei tea, kas keegi veel praegu meil Hispaanias vabatahtliku teenistust teeb. Tuleb välja, et minu lähedal Valencias on praegu eesti tüdruk Madli. Kurb selle asja juures aga on see, et ta läheb kohe varsti-varsti tagasi Eesti. Siin on vaid juuli alguseni. Kahju, et mu juunikuu täis bookitud on, muidu läheks kohe külla. Ikkagi teine eestlane!!!

Despedida de PIJs!

Eelmisel neljapäeval oli meil aastalõpu üritus-pidu. Meie organisatsioon annab stipendiume noortele, kes juhivad oma koolides noorte informatsioonipunkte ning kuna kooliaasta on kohe-kohe lõppemas, siis korraldati neile meie keskuses väike pidu. Kõned, diplomite jagamised ning söömine-joomine. Ma ikka ja jälle ei saa aru nende söömisest – meil jäi nii palju sööki üle, et terve reedese päeva võisime veel vabalt neljanda korruse külmkapi kallal käia. Pirukad, saiakesed, võikud, puuviljad, pähklid ning muud kraami. Ja otse loomulikult Coca-Cola! Sellest Coca kultusest ei saa ma kahjuks aru – alati kui lähed kellegagi välja ja siis kelner küsib, mida joogiks tahad, hõiskavad kõik kiiresti Coca-Cola!