Esimene tähtis koosolek ning presentatsioon

Mul on täna tähtis päev. Ma hakkan nüüd ametlikult Servicio Voluntario Europeo (Euroopa Vabatahtlik Teenistus) informaatoriks ning täna on esimene koosolek, kus ma seda programmi tutvustama peaks. Ja oleks see siis lihtsalt koosolek. Ei, kohe esimese laksuna lükatakse mind paarikümne inimese ette. Kõigepealt ametlik jutt stiilis "Tere, mina olen Triin, olen Eestist ja töötan siin vabatahtlikuna bla bla bla". Ma arvan, et ma oskan selle laulu ette kanda juba ka une pealt. Ja siis kogu programmi tutvustus. Jaiks. 

Ma lähen juba vaikselt hulluks. Õnneks see on õhtul ning mul on veel aega hinge tõmmata :)

Eestlane tuletas meelde, millest puudus tunda...

Täna sai täpselt kaks kuud täis Hispaanias elamisest-olemisest. Kui keegi oskab aega peatada, siis andke teada!

Igatahes käisin ma ükspäev sadamas lõunat söömas. Kuulasin muusikat ja mõtlesin. Ja ühel hetkel tabas mind mõte, et ma olen siin õnnelikum kui alguses oleksin osanud arvata. Lisaks olen siin õnnelikum kui Eestis. Ilmselt sellepärast, et elutempo on niipalju muutunud ning no elu lihtsalt lihtsam....

Küll aga pani eestlase külaskäik mind puudust tundma mõningatest asjadest. Rääkisime toidust ja siis tulid mulle meelde mõned asjad, mida õudselt tahaks ning mida siin pole veel poest leidnud. 

Näiteks pesto-basiiliku kaste. Isegi El Corte Inglesi gurmeepoes (kõige suurem kaubamaja) pole seda. Ükspäev võtan ette seiklusi kaubanduskeskusesse, mis on veidike linnast väljas ning kuhu saamiseks tuleb buss võtta. Äkki seal on pestot!

Siis veel hapukoor. No kuidas ma saan süüa värsket kartulit tomati-kurgi-hapukoore kastmega kui mul hapukoort pole? Ja mannaputru tahaks ka mõni pühapäevahommik...ja vahel võtaks väikse Karumsi ka (jah, ma tean, et see pole eestilik). Vahel ei ütleks ära ka mõnusast metsaseenekastmest....

Aga mis on üllatav, siis mustast leivast, kilust ning muust "traditsioonilisest" ma puudust ei tunne. Absoluutselt mitte. Eks ma sööks nad ikka ära, kui nad mulle lauale topitaks, kuid otseselt pole mul neid vaja. 

Vangi ning hispaaniast välja

Täna hommikul oli meil korteris nalja nabani. Mina olin jummala unine ja sassis, Maria samasugune. Miks? Sest me mõlemad ei saanud korralikult magada, kuna nägime väga veidraid unenägusid. Üks hullem kui teine. 

Maria unenägu oli isegi naljakam. Nimelt nägi ta, et käis väljas ning siis lõi mingile plikale kontsakingaga tagumikku. Ja siis selle tüdruku kutt kaebas Maria kohtusse, et ta vangi panna. Ja nii siis Maria seikleski oma kontsakinga süüdistusega mööda erinevaid kohtumaju kuni ta end järsku üles ehamatas, sest teda tõesti taheti selle eest vangi panna. Ja mitte vangi Hispaaniasse, vaid kusagile pärapõrgu metsa Lõuna-Ameerikas. 

Minu unenägu oli leebem. Mina nägin, et mind taheti Hispaaniast välja saata, kuna sülitasin nätsu tänavale (mitte, et ma seda tavaliselt teeks) ning et ma ei joo piisavalt õlut nagu kohalikele kombeks. Ma olin pool ööd jummala segaduses ja ei saanud aru, mis toimub :)

No kas saab veel miskit tobedamat olla...

Aga vähemalt ma näen unenägusid juba hispaania keeles!

Taimedele oma haiglad. Mida veel?

Nüüd, kus mu artikkel Hispaania aiandusest on Äripäevas ära ilmunud, võin ka siia kirjutada ühest väga veidrast asjast, mille ma Hispaaniast avastasin.

Nimelt - taimede haiglad. Siin on väike väljavõte minu loost.

Hispaanlaste taimelembust tõestab hästi ka seik, kus Hispaanias on taimedele loodud juba omaette haiglad. Taimede haiglad on kohad, kus ravitakse terveks kõiksugu haigeid taimi.

Välimuselt sarnanevad need raviasutused meie aianditele, kus suure maa ala peale on ehitatud hunnik kasvuhooneid ning kus jooksevad botaanikud taimede ning ravimitega hoolsalt ringi. Ausalt öeldes tundus see vaatepilt üpriski koomiline.

Haiglasse võib oma rohelise toa- või õuekaunistuse viia igaüks. Enamasti tuuakse artside hoole alla taimi, mis on välja suremas, langetavad lehti või millel on niiöelda haiguse tunnused ehk pisikesed täpid lehtedel. Ja seda juhtub siin tihti tänu kliimale ning reisimisele. Pikad puhkused olevat just üks põhjusi, miks taimed haiglasse tuuakse.

Peamiselt jäetakse istikud ravile üheks-kaheks kuuks, et nad kenasti terveks ravida ning et poleks ohtu, et nad võivad kiiresti uuesti haigestuda ja klient peab oma “kallikese” uuesti ravile tooma. Väga haigete taimede puhul jäetakse taimed ravile kuni aastaks.

Lisaks on väga populaarsed ka mainitud haiglate kodulehed, mille kaudu jagavad taimede tohtrid kasulikke näpunäiteid ning annavad nõu, kuidas erinevaid taimi kasvatada ning nende eest hoolitseda.   

Hakkab pihta...sõbrannad jäävad rasedaks...

No ma ütlen, see on alati nii, et kui jalga lased, siis hakkavad asjad juhtuma! Kohtuseadus. Mina siis olen nüüd siin tegemas oma vabatahtlikku teenistust ning just sellel ajal otsustab minu sõbranna rasedaks jääda ning oktoobris emaks saada. Tore, tore! Kõige esimene sõbranna, kes last hakkab saama ja mina ei näegi seda pealt. 21 aastat olin Eestis olemas ja ei kippu ega kõppu lastest. Ja nüüd siis hakkavad nad tulema. Kurjaks ajab!

Kui ma seda uudist kuulsin esmaspäeval, siis ma ikka absoluutselt ei uskunud seda. Mõtlesin, et kindel nali. Nüüd hakkan juba selle mõttega harjuma, et tagasi tulles ei saagi enam üksinda sõbrantsiga kohvitama minna, vaid üks pärdiks kraaksub kaasas pidevalt :)

Minu uued hispaania keele tunnid

Käisin eile oma esimeses uues hispaania keele tunnis. Ja ma tulin sealt tagasi ülipositiivsete tunnetega! Tõesti meeldis tund rohkem kui eelmised. 

Uus tund tõi mulle ka uue õpetaja - Regina. Hästi aktiivne ning elurõõmus. Samuti sain uued kaaslased - meid on grupis kaheksa. Muidugi olen ma täielik udu nimedega ning meelde jäid ainult kaks nime Olga ja Olga. Miks? Sellepärast, et nad on venelased, kes elasid Pihkvas ning kes kohe peale minu päritolu teadasaamist mulle külje alla ujusid ja jutustama hakkasid. Maailm polegi ainult Eestis väike, vaid siin ikka ka. Milline on tõenäosus, et sa kohtad Hispaania linnakeses Olgasid, kes elasid Pihkvas. Hetkel ma neist muud ei tea. Aga grupp tundub igati lahe. Räägivad tasemelt nagu  mina ning on palju rõõmsamad ja aktiivsemad kui eelmise grupi inimesed. Samuti ka märkimisväärselt nooremad. 

Ja tund iseenesest oli ka palju aktiivsem. Tegime harjutusi, lugesime, jutustasime ning mängisime. Nüüd ootan juba huviga edasisi tunde. Järgmine juba homme :)

Minu esimene külaline....ja muud seiklused

Minu nelja päevase puhkuse ajal käis mul külas esimene eestlane. Karmo. Minu esimene kogemus kedagi võõrustada välismaal. Päris naljakas kogemus.

Enne Karmo tulekut olin ma ikka parajalt ähmi täis. Tundus kuidagi utoopiline, et mulle nüüd eestlane külla tuleb. Millegipärast oli see täiesti müstiline. 

Karmo valis omale lennumarsruudi, mis saabus Alicantesse 00.20. Otse loomulikult sel kellaajal lennujaamabussid enam ei sõida. Pöördusin Maria Jose poole, et äkki saab ta minuga lennukasse sõita ning Karmo peale korjata. Mõeldud, tehtud! Maria oli igati nõus. Muidugi kujunes see vastuminek keerulisemaks kui esialgu arvasime. Mina olin surmväsinud, Maria veel rohkem. Kella kümnest kükitas üks ühel diivani serval, teine teisel. Üks silm kinni, teine lahti. Jututvada vaikselt jooksmas, et me kogemata magama ei jääks. Aga kell kolmveerand kaksteist panime Maria Ferrarile hääled sisse. 

Õnneks on sõit lennujaama lühike. Ca 15 minutit. Kohal olime täpselt 00.20. Maria viskas mind terminali ees maha, ütles mine alumisele korrusele ja voila seal ma siis seisingi. Vaatasin tabloolt, et lennuk juba ammu maandunud. Jah, tõesti ime, et üks lennuk võib ka märkimisväärselt varem kohale jõuda. Kookisin taskust telefoni välja. Valin Karmo numbri. Välja lülitatud. Ootan, ootan ja ootan natukene veel. Helistan. Üha uuesti ja uuesti räägib mulle kõrva tädi juttu stiilis "Telefon, millele te helistate on välja lülitatud...". Ei no tore tore. Karmol oli telefon tühjaks saanud just kõige sobivamal hetkel. Peale 20 minutit, kui Karmost polnud õrna haisugi (olin pool lennukat juba läbi otsinud), otsustasin otsida mõne lennujaamatöötaja, kes jagaks lahti, kus need Gatwickist tulevad turistid end peidavad. Onu ütles mulle selle peale, et näed, nad on teises lennujaamas. Väga vahva! Miks keegi mulle ei öelnud, et siin Alicantes on kaks terminali? Maria? Anyone? Lõpuks siis sibasin teise terminali ning leidsingi sealt oma eestlase üles. Esimene hetk oli jube imelik. Eesti keeles rääkima hakata veel imelikum. Ja no peale paari päeva koos minuga lubas Karmo mind juba detsembriks eesti keele kursustele kirja panna :) No nii hull ei ole, aga sõnad ei tule meelde ning sõnade järjekord on sassis. 

Otsisime üles Maria ja kimasime tagasi Alicantesse. Karmo pidi vahepeal hinge kinni hoidma, kui Maria parkis (siin on täiesti normaalne, et kui ikka ei mahu, siis annad taga või ees olevale autole väikse müksu ära), kuid üldjoontes sujus sõit kenasti. Tagasi jõudes järgnes asjade lahti pakkimine ning Karmole voodi meisterdamine Maria toast varastatud madratsist. Natuke jutuajamist ja kõik. 

Ja muidugi ei saa mainimata jätta kingitusi, mis ma sain. Ema saatis mulle kaks eesti keelset Marie Claire'i. Gretel Kalevi soksi ning tiramisu drazeesid. Veel hispaania raamat, mida soovisin ning Starbucki tops (eelmise suutsin mikrolaineahjus kogemata üles sulatada. ups.). Nii hea meel oli nänni saada! Teine kordki! Eriti kui Greteli saadetistest polnud mul õrna aimugi! Aitäh sulle, beib!

Neljapäeva hommik algas turul ning poes käimisega. Selles suhtes oli ülihea meessoost isikut vahelduseks "ära kasutada" ning temast paras eesel teha. Tavaliselt pean ma veekaste ning toidukotte ju pidevalt ise tarima. Huh. Sellega läks õnneks. Ja siis linna peale kollama. Sain giid olla. Kui hea, seda küsige Karmolt! Tiirutasime ning tiksusime niisama ringi. Väike paella lõunasöögiks. See oli ju Karmo esimene kord Hispaanias ehk tal polnud õrna aimugi, mis loom see paella on :)

Kui me juba söögi teemale jõudsime, siis siinkohal veel üks märkus - ma pole kunagi näinud nii palju vaeva mehele söögi tegemisega. Täielik müstika. Karmo ei söö midagi!!!Appi! Ma ikka ei saa sellest aru, mida ta üldse sööb. 

Ja õhtul tutvustasin Karmole meie ööelu. Koju jõudsime viisakal ajal. Nii kell neli :) 

Karmo sõnul pole ma üldse muutunud. Ainult rõõmsamaks ning rohkem naeratavamaks. Seega hea. Ainuke asi, mis talle üle mõistuse tundus, on see, kuidas ma olen hakanud vara üles ärkama. Vahet pole kas me jõudsime koju öösel kell üks või kell neli, kell 8-9 olid Triinul silmad lahti. Minul kui mitte hommikuinimesel. Aga ma olin viisakas, lasin oma külalisel mõnuga põõnata. 

Neljapäeval võtsime ette Castillo de Santa Barbara külastamise. Hommikupoole tõotas ilm halba - kohe näha, et eestlane tuli koos oma vihmapilvega. Olime just peatänaval, kui meid vihm üllatas. Hüppasime pincho baari, võtsime mõned pinchod ning õlu Karmole kuniks vihm üle läheb. Sai ka see tava ära tutvustatud. Ja läks ca pool tunnikest ja päike jälle väljas. Ja edasi kindluse poole. 

Castillo de Santa Barbara on Alicante kindlus, mis jagab linna justkui kaheks - mere poolne osa ning linna poolne. Santa Barbara kindlust peetakse maa-alalt üheks Hispaania suurimaks keskaja stiilis ehitatud kindluseks, mis asub Monte Benacantili (mägi) otsas, 166 m kõrgusel. Sinna minekuks on kolm võimalust: 1) autoga; 2) liftiga, mille eest peab maksma ca 3 euri ja 3) jalgsi. Otse loomulikult valisime kondimootori, et rannahooajaks vormi saada :) Tuli läbida ainult natuke vanalinna ning La Ereta park ja voila. Tipus me olimegi. Kui ma hiljem ütlesin kohalikele, et käisime seal jalgsi, siis kõik pidasid meid ikka opakateks küll. 

Aga seal kindluses oli ilus. Vaade igale Alicante küljele. Teinekordki läheks sinna. 

Hispaania lipp kindluse tornis:

Castillo de Santa Barbara tipus:

Alicante ühelt poolt:

Alicante teiselt poolt:

Vaade Cabo de la Huertale, mis on osa Alicantest, kuid rohkem elamupiirkond:

Sadam Castillolt vaadates:

Kaktus-poiss:

Ka ainult üks sõnum suudab inimese naeratama panna ning õnnelikuks teha:

Hispaanlastele omaselt on meil siin palju pidustusi, et oleks ikka põhjust klaasi tõsta ning end mõnusalt tunda. Mai esimesel nädalavahetusel leiab Alicantes aset pidustus nimega Cruces de Mayo, mille raames toimuvad võistlused, kes suudab kõige kenamini risti lilledega kaunistada, esinemised, tantsud ja mängud. Kõik see leiab aset Santa Cruzi rajoonis. 

Santa Cruzi rajoon:

Kaunistatud tänavajupp:

Mõttepaus 15 minutit, sest enne sinna minekut polnud mul õrna aimugi, mis seal toimus. Aga näed, pärast raamatust lugedes sain teada - Cruces de Mayo: 

Reede pärastlõunal tegin ma söögiks tortilla. Suure hurraaga varusin asju selleks. Tuli muidugi välja, et Karmo ei söö muna ning pole kunagi omletti söönud. Vahet pole, et tortilla pole tavaline omlett, mõte sellest ei tundunud talle üldse hea. Aga ta proovis, sõi. Siiski hispaanlast temast ei saa...

Õhtu veetsime sadamas kokteili juues ning elu üle arutades. Mõnus. 

Laupäevase päeva veetsime San Juanis. Hommikul kimasime Maria Jose Ferrariga San Juani poole. Mulle ikka täiega meeldib Maria. Sõitis pikemat ja aeglasemat teed pidi, et Karmo ikka rannikut näeks ning mõnusa tuuri saaks. 

Maria sai meiega rannas lebotada ca tunnikese, sest pidi minema oma kodukülla Villenasse koos sõbrannadega õhtustama. Lisaks oli eile kohalik emadepäev, seega isegi kui Maria oleks tahtnud jätta Villenasse minemata, poleks see olnud võimalik. Vahest kohe temast kahju, et peab seal pidevalt käima, kuigi väga ei taha. 

Igatahes sai Karmole tutvustatud Playa de San Juani. Päevitamine pole just kuttide lemmiktegevus, kuid kaks tunnikest sai päikese käes lesitud küll. Ja siis otsustas ta ka ujuma minna. Täiesti hull peast. Vesi oli jääkülm. Turist. Pole midagi teha :). Ja muidugi ei tulnud ka kõne alla päikesekreemi panek. Võite ise nüüd arvata, mis selle tagajärg pärast oli...

Playa de San Juan:

Kallis Gretel soovis Hispaaniast kotiga päikest. No me läksime siis seda koti sisse püüdma. 

Valmis olla. Kott avatud päikese püüdmiseks:

Püüame, püüame ja püüame natukene veel...

....et ikka mõnusalt jätkuks kuni õige Eesti suve alguseni....

Karmoga Playa de San Juanil. 

San Juani rannapromenaad. Väike jalutuskäik ja puhkus kohvikus:

Palmide olemasolust ei saanud Karmo üle ega ümber. Pidavat olema niivõrd müstilised tegelased. 

Õhtupoolikul naasesime tagasi Alicantesse. Trammiga. Ma lausa armastan neid tramme. Sõime-jõime ning sättisime end valmis kohalikule missivalimisele mineku jaoks, kuhu ma sain kutsed. 

Igal aastal toimub Alicates juunikuus festival nimega Fogueras. Kuna ma pole seda oma silmaga näinud, siis on mul ääretult raske seletada, mis see täpselt on. Igatahes pannakse selle raames kinni ca 90 tänavat-rajooni, kus erinevad meeskonnad kaunistavad tänavad, panevad püsti baarid ja asjad. Ühesõnaga nädal aega melu tänavatel. 

Samuti toimub igal aastal üritus nimega Bellea de Foc ehk kohalik missivalimine, millest võtab osa ca 80-90 kohalikku näitiskut, kes kõik soovivad saada valitud Alicante kõige kaunimaks naiseks ning Foguerase patrooniks. Üritus leiab aset Plaza de Torosel ehk härjavõitlusareenil. 

Kohalike seas on see suur sündmus. Osalejatele tulevad kaasa elama terved suguvõsad ning sõpruskonnad. Kaasa tiritakse kõike - silte, vimpleid, lindikesi, mida õhku lasta, pasunaid ja palju muud sellist. Lärm oli sündmuse alates vaat et suuremgi kui jalgpallimatsi ajal. Täielik müstika. Aga kift. Midagi traditsioonilist ning omapärast Alicantele. 

Üllatav siinkohal oli see, et missivõistlusest võisid osa võtta absoluutselt kõik - nii peenikesed kui paksud. Kui alguses tundus esimene trullakas laval ehmatav, siis pärast tuli sellega ikka ära harjuda. Nii mõnigi paksuke soovis saada Alicante kaunimaks daamiks. Üritusest osa võtmiseks tuleb välja käia ca 2000 euri - kleidid, meik, soengud jne. 

Missidel tuli käia kaks vooru - üks õhtukleitides ning üks rahvariietes. No ütleme nii, et need kleidid olid enamjaolt kõik jõledad. Vaid paar tükki oli ilusaid. Kiitus Eesti moetööstusele. 

Otsus, kes on parim, tehakse aga tegelikult juba enne ära, kui ca 4-5 päeva jooksul veedab zürii naistega aega ning uurib kõike nende kohta - nende teadmisi, tavasid, käitumist, mõttemaailma ja palju muud sarnast. 

Escarlata lahkus üritusel ca pool kaksteist. Meie ca pool üks. Ja see kestis ja kestis ikka edasi. Pärast olid tänavad veel täis pidulisi. Kokkuvõttes oli päris kift. 

Pühapäeva tiksusime niisama ringi, kuid jõudsime kenasti ka teise kindluse üle vaadata. Castillo de San Fernando, mis asub minu kodus paarisaja meetri kaugusel ning kuhu ma veel ca kahe kuu jooksul sattunud ei olnud. Häbi, häbi! Aga viimaks sai ka see tehtud. 

Castillo de San Fernando asub Monte Tossalil ning ehitati 19. sajandi alguses eesmärgiga kaitsta linna Napoleoni invasiooni eest. Paraku sellel otstarbel teda kunagi ei kasutatud. 

Castillo juures on kohe ka kena park Monte Tossal, mis on disainitud nii, et esindab Valencia regiooni kaarti. Nüüdseks on park pigem vaba aja veetmise koht: korvpalluväljakud, uisuplatsid ja rambid, petanque ja palju muud. 

Vaade Castillo de Santa Barbarale Castillo de San Fernandolt:

Karmoga kindluses. Selja taga Castillo de Santa Barbara.

Castillo de San Fernando müüril:

Park Monte Tossal

Pühapäevane rannapromenaad ning murjamitest müüjad. Nad müüvad kõike, mida hing ihaldab. Kuid see on omamoodi naljakas. Nimelt tuleb politsei neid vahepeal laiali ajama ning siis koravad kõik mustukid oma kraami sekundiga kokku ja panevad jooksu. 

Pühapäeva pärastlõuna tiirutasime ringi sadamas. Miski on selles sadamas lausa sellist, mis sinnapoole pidevalt tõmbab. Armastus mere vastu ilmselt. 

Üks päev, üks päev ostan mina omale paadi....ja lähen sellega laia ilma rändama....ma tean, et te peate mind hetke hulluks, kuid mis siis. Paat kutsub 

Ja üks päev olen mina paadiga niiviisi pühapäeval rannas mõnulemas...

Ja nii mu puhkus lõppeski. Ja Karmo läks tagasi koju. Mina naudin oma ülejäänud vabatahtlikku perioodi edasi :)