Ma armastan Renfe't! Tõesti, oleks sellised rongid ka eestis, siis sõidaks nendega kohe väga hea meelega! Kuigi kohalikud peavad rongiühendust väga kehvaks ning ronge mustadeks, siis minul ilmselt a) vedas, et elan õiges kohas ning saan kasutada mõnusat marsruuti või b) olen hulluks käinud :)
Minu rongi seiklused algasid pühapäeval kell pool kümme hommikul, kui jooksin oma kohvriga rongijaama suunas. Olin jälle hiljaks jäämas, kuigi oma arust varusin aega küll ja küll. Mulle on lihtsalt hakanud meeldima pikad hommikused kohvijoomised ning no vahest lihtsalt unustad end ära. Ja nii ma siis jooksingi mööda vihmaseid tänavaid kui tuulispask...aga kohale jõudsin ning rongile sain!
Ma sain igati mõnusa istekoha. Sellise neljase pingivahe, kus on kaks ja kaks istet vastakutti. Kuni Madriidini ei istunud minu vastas kedagi, sain mõnusalt jalgu sirutada ning laiutada. Minu kõrval istus aga üks vahva onu, kes mulle kohvi pidevalt tuua tahtis. Nagu isiklik teener oleks olnud. No ühe korra ma lasin tal oma soovi ka rahuldada. Päris maitsev...
Siin on üldse mingi värk kohviga - see justkui maitseb paremini. Olen hakanud kohvi jooma, sest mulle lihtsalt täiega meeldib selle aroom ning maitse! Ei ole veel avastanud, mis siinse kohvi paremaks teeb, kuid nii ta on :)
Esimesed viis tundi kuni Madriidini olid päris toredad. Kuulasin muusikat ning lugesin. Vahepeal näidati ka mingit filmi, kuid telekas oli minust tsuti liiga kaugel ning ma ei viitsinud oma silmi pingutada, et näha mida Diane Keaton ning Queen Latifa seal askeldavad. Pealegi oli film jälle hispaania keeles ning no ma ei suuda kohe mitte kuidagi hispaania keelseid filme vaadata. Inimeste žestid ning hääl ei lähe kohe üldse kokku.
Madriidis käis mu reisikaaslaste vahetus. Peale tulid vanapapi ning -proua ning tore onu lahkus. Ehk laiutamine täiel rindel võis jätkuda kuni reisi lõpuni! Ainult et kõrvalistmel. Ja see vanapaar oli ka üliarmas. Kõik, mis nemad sõid, oleksin võinud ka mina mõnusasti nahka panna. Siin lihtsalt on kombeks kõike jagada! Aga mul oli minu macedonia ja bocadillo'd (võikud) kenasti kaasas....nagu ennemuistsel aal!
Ja sõit läks edasi. Alates Madriidist muutus ümbruskond ilusamaks - mäed ning orud vaheldumisi. Samuti tuli ka päike välja ning hakkas vaikselt nägu paitama. Väga bueno. Oli aeg väikeseks siestaks ehk tukastuseks. Mõeldud, tehtud!
Kella kuuest alates hakkas reis juba parajalt tüütuks minema. Tagumik oli surnud, raamat läbi loetud ning ipod hakkas otsi andma. Mierda! Tirisin kotist arvuti välja ning tegin natuke asjalikke asju - kirjutasin oma suurt projekti. Hea tõdeda, et sain ta ka peaaegu valmis! Jei! Mõned postkaardi kirjutamised, paar telefonikõne, üks veiniklaas....no peale seda kõike ei osanud ma enam midagi rongis peale hakata. Hakkasin vanapaariga jutustama, uurima, kes nad on ja kuhu lähevad. Jah, see võõrastega rääkimine hakkab mulle vaikselt külge jääma. Aga mulle meeldib! Vaatame mis ma sellest siis arvan, kui tagasi Eesti tulen ning suvalise eestlasega tänaval juttu üritan puhuda.
Ja siis nii muuseas paneb tädi mulle laksu kirja ära! Ütles, et ta on terve päeva vaadanud ja imestanud, kuidas saab üks inimene nii ilus ja elegantne olla. Mitte, et mul oleks seljas olnud teksad ja pusa ning mittemingisugust meiki. Ja siis ikka uuris, et mis ma siin teen ning mis ma üldse muidu teen jne jne. Jutustasime ja jutustasime. Ja siis ütles poolenisti kurvalt, et oeh, oleks minu lapsed ka nii tublid! Minu enesehinnang jälle tõusis :) (nali) vähemalt ei pea iseennast aeg-ajalt kiitma, vaid ikka ka teistel on selleks vahel aega!
Ja siis ma kohale jõudsingi. Santiago de Compostela rongijaam. 21. 45. Por fin peale 12 tundi ja 15 minutit olin ma kohal. Huh. Superväsinud, superkopp ees! Ronisin rongijaamast välja. Vaatan, et üks plika askeldab tublisti ringi ning küsib, et kas keegi teab, kus on Calle La Rosa - see tänav, kus meil hotell pidi olema! Hüppasin ruttu tema juurde, et küsida, kas ta ka vabatahtlik ning läheb samale koolitusele, mis mina. Tuli välja, et oligi! Jei. Kohtumine Marine'iga. Ma ei peagi üksi mööda öist Santiagot mingit hotellikest otsima! Ja siis anti meile suund kätte ning hakkasime usinasti üksteise tausta uurides astuma. Tuli välja, et olime ühes ja samas rongis olnud 9 tundi. No mis kuradi pärast ei võinud keegi meile seda öelda, et me ühe rongiga tuleme?! Hispaanlased, ma ütlen!
Ja siis lõpuks lõpuks jõudsime hotelli. Mõnus. Meile visati õhtusöök kohe sülle, aeti tuppa ning öeldi, et meil aega ca 10 minutit kui activityd hakkavad. Aga see on juba hoopis teine lugu....
No comments:
Post a Comment