Santiago, Santiago!

Huh, mul on selja taga nädalakene "tihedat" koolitust ning alles nüüd tsutikene aega, et sellest kõigest kirjutada. 

Nagu juba kunagi ammu mainitud sai, siis on EVSi raames vabatahtlikel neli koolitust: enne minekut koolitus kodumaal, projekti ajal on arrival training (ehk peale saabumist treening)  ja intermediate evaluation koolitus (ehk mis toimub enamvähem vabatahtlikuks olemise keskel)  ja siis lõpus veel evaluation ehk lõpukoolitus. 

Formacion a la llegada ehk saabumisjärgne koolitus on mõeldud selleks, et vabatahtlikud saaksid aimu, mis programmiga tegu, millised on meie kohustused, õigused, milliseid probleeme võib tekkida, õppida tundma üksteist, hispaania ajalugu, kultuuri, tavasid ning tabusid, saada keelekoolitust ja palju muud sellist. Kuigi tegemist on koolitusega, siis tegelikult on asi koolitamisest ikka väga kaugel. Pigem võib seda nädalat nimetada puhkuseks ning teiste vabatahtlike tundma õppimiseks. Miks? Sellepärast, et igapäevane ajakava pani lausa naerma. Hommikuti oli kaks ja pool tundi tegevust, siis vaba, siis söök, siis siesta paar tundi, siis jälle paar tundi tegevust, siis vaba aeg, söök ja jälle vabaaeg või filmiõhtu, pidu või jumal teab, mis muud. Aga mulle see sobis. Sai nädalakese puhata ning mitte midagit teha :) Ma olingi juba siin ületöötanud!

Hotell. Elasime Santiagos hotellis nimega Rosa Rosae. Ausalt öeldes on see päris suur ime, et vabatahtlikud saavad hotellis elada. Tavaliselt sokutatakse nad kusagile hostelisse või koolituskeskusesse. Kui ma laupäeva õhtul väsinult hotelli jõudsin, siis oli mul esialgu tunne justkui oleksin sattunud paradiisi. Jube ilus, puhas ning mõnus tundus see hotell. Seda ta ka muidugi oli. Nädal aega ei mingit voodi tegemist, koristamist, kokkamist ning kraamimist. Kõik tehti ette ja taha ära. Mõnus. Teine kordki palun!

Hotell: Rosa Rosae

Kokku oli meid koolitusel 18 vabatahtlikku kõiksugustest erinevatest Hispaania otsadest, nii väikestest küladest kui suurlinnadest. Ja kes tegeles pimedatega, kes puuetega lastega, kes lindude ja loomadega. See on lausa hämmastav milliseid projekte välja mõeldakse ning millistesse pärapõrgutesse sa sattuda võid. Esindatud olid järgmised maad: Itaalia, Valgevene, Saksamaa, Austria, Inglismaa, Türgi, Rumeenia, Eesti, Prantsusmaa, Tšehhi, Hungari, Taani, Brasiilia. Seega kõiksugused sulelised ja karvased koos. Enamuse vanus jäi 20-26-aasta vahele. 

Siinkohal on ka naljakas see, kuidas enamus arvasid, et ma olen 24- või 26-aastane. Ja kui siis viimasel päeval tuli keegi küsima, et vana ma olen ning oma vanuse ütlesin, siis kukkus nii mõnelgi suu lahti. Ma olevat nii täiskasvanulik. Ma ei teagi, kas võtta seda komplimendina või halva asjana :P

Kui me nüüd vabatahtlikest ning meie grupist räägime, siis tõesti oli koos nii sulelisi kui karvaseid. Ja millegipärast tundusid kõik mulle parajalt veidrikud - boheemlased, esimest korda maalt ja kodust välja saanud, ei jaganud üldse matsu lahti, ei teadnud maailma asjadest ka mitte midagi. Aga vähemalt noppisin omale paar sõpra, kellega päris kenasti klappisime: Chrissie, Dan, Soan, Philippe, Irina. Ja ütleme nii, et vahepeal oli mul tõesti tunne, et ma olen lasteaeda sattunud. Kuna osa vabatahtlikest oli esimest korda kodust välja, võeti ka jumal teab mida kõike ette. Hämmastav mida inimesed kõik välja ei mõtle! Aga üldiselt oli päris tore. Kahju, et ma enamus neist enam meie järgmisel koolitusel ei näe, sest vaid vähestel on sama pikk projekt kui mul. 

Meie grupp ülevalt vasakult: Philippe (Saksamaa), Dan (Inglismaa), Ita (Taani), Laura (Saksamaa), Marine (Prantsusmaa), Marta (Itaalia), Elodie (Prantsusmaa), Joy (Saksamaa), Sonia (Rumeenia), Ronald (Austria), Irina (Valgevene), Lucia (Tsehhi), Erna (Hungari), Chrissie (Saksamaa), mina, Soan (Brasiilia), Günter (Türgi), Valentina (Itaalia) ja Borja (Hispaania - meie üks treeneritest). 

Vabatahtlikud olid jaotatud kolmekesi tubadesse. Mina sain omale kaaslaseks saksa tüdruku Christiana (Chrissie) ja brasiillanna Soani. Ütleme nii, et mul täiega vedas toakaaslastega. Me olime lõpuks justkui kolm musketäri :) Ja ma saan nüüd ise portugali aksendiga hispaania keelest aru! Alguses tundus Soani mõistmine täielik utoopia. Tundus justkui ta räägiks hiina keeles. Aga päris läks juba täitsa arusaadavaks ta jutt!

Mina, Soan ja Chrissie:

Santiagost. Minu teine kord Santiago de Compostelas. Ja tuleb ikkagi tunnistada, et see linn ei istu mulle. Siin võib olla paar päeva või nädala, kuid siin elamist ei kujuta ma ikkagi ette. Sellel linnal puudub see miski, mis paneks silma sära ning millega tekiks äratundmisrõõm või ohoo! effekt. Nädala lõpupoole ma juba ausalt öeldes tahtsin väga Alicantesse tagasi. Vähemalt ilm õnnistas meid ning oli üllatavalt soe ja päikseline nädal.

Ükspäev viidi meid Santiagoga tutvuma. 

Kõige kuulsam asi ehk Santiago katedraal:

Katedraali esisel platsil ja üks kohustuslik pilt: 2 Mariat ja mina. Legendi järgi seisid need kaks Mariat iga päev kõige vanema ülikoolihoone ees ning lantisid tudengitest noori kutte. 

Santiago vanalinnas on koht, kus on niiöelda õppeainete puu. Kui sa ei tea, mida edasi õppima minna, siis lähed selle puu juurde, seisad seljaga vastu puud ning valid omale näpuga seljataha näidates aine, mida edasi õppima minna. See legend on pärit ühelt kutilt, kes ei teadnud, mida edasi õppida ning siis selle puu sinna meisterdas. Ma ei tea nüüd kas nutta või naerda, kuid selle puu järgi peaks ma minema matemaatikat õppima!

Tõsised turistid lasti linna peale lahti :)

Kaks asja, mis mulle selle koolituse ajal kõige rohkem meeldisid:

1. Kogu koolitus käis hispaania keeles ehk ma nüüd tunnen näiteks, et ma olen oma keeleoskusega ikka mehe moodi edasi arenenud. Olen jõudnud sinnamaani, et kui keegi vajab inglise keelde tõlkimist (mida on siin väga palju, sest osad ikka ei saa mõhkugi aru), siis mul on jummala segadus ning hispaania keelsed sõnad tulevad enne meelde kui inglise. Aga mulle täiega meeldis see, et me hispaania keeles rääkisime. Ikka mehe moodi oli sellest kasu. Eks ma esmaspäev näen, mida mu töökaaslased minu keeleoskusest arvavad. 

2. Teiste vabatahtlike kogemused. Nii nende, kes praegu meil koolitusel olid kui ka nende, kes kunagi ammu vabatahtlikuks käinud. Sellest tulenevalt sain ma ikka aru, kuidas mul projektiga on vedanud. Mul pole olnud erilisi probleeme, kõik sujub. Siinkohal võin ma tuua ühe näite. 

Borja käis paar aastat tagasi Itaalias vabatahtlikuks. Kõik oli tiptop. Kuni ta Rooma lennujaama jõudis. Nimelt oli inimene, kes tema projekti eest vastutav, lahkunud sellest organisatsioonist nädal enne Borja tulemist ning mitte keegi ei teadnud, et ta tuleb. Lennujaama tuldi talle vastu ning need inimesed, kes vastu tulid, ei uskunud, et tegemist on õige kutiga. Ta pandi elama mingisse majja koos 40 mungaga, kes esimesel õhtusöögil hakkasid talle laulma - Viva la Espanat! Siis läks ta tööle. Tuli välja, et inimesed olid aru saanud, et ta on seal ainult 2 kuud, mitte 9. Tal puudus mentor. Mentori otsimine ja leidmine võttis aega 2 kuud. Ja siis sai ka see mentor esimest korda teada, et mingi lepingu järgselt on ta mingi vabatahtliku mentor. Tööülesanneteks öeldi talle kohvi keeta ning vanu ajalehti ära visata, mitte see, mis lepingus kirjas. Raha anti kuu lõpus mitte alguses nagu peaks. Ning projektis polnud sees ei keelekursusi ega transpordi raha. Jne jne

Ütleme nii, et mul on väga vedanud, et ma elan ühe hispaania tüdruku, mitte mitme erineva vabatahtlikuga nagu enamus siin. Nad ikka rääkisid igast müstilisi asju ning kui palju konflikte on. Samuti on hea, et ma elan linnas mitte mingis mägikülas, kus keegi ei taha sinuga rääkida ega midagi tegemist teha. Huh. Siinkohal paneks kõikidele vabatahtlikuks minejatele südamele, et uurige täpselt järgi, kuhu, kuidas ja mida tegema te lähete!

Söömisest. Me sõime iga lõuna ning õhtusöögi ühes lähedal asuvas restroranis. No ma pole ikka tükk aega näinud, et inimestele nii palju sööki ette kantakse. Ilmselt arvati, et oleme vaesed vabatahtlikud ning kellel on pidevalt jõhker nälg. Süsteem käis nii: esimene käik - pasta, teine käik - suur lihakäntsakas koos friikartulitega ja siis veel kolmas käik!

Esimesed kaks päeva said kõik vaid carne con patatas' t süüa ehk suur lihakäntsakas friikartulitega. Mina kui eritoidu tellinu sain alati esimeseks käiguks salati, ja siis kala kkedukartuliga, suppe ja muid häid asju. Kuna hispaanlastele on omaseks väga palju protesteerida, siis hakkasid ka teised protesteerima, et nad saaks midagi muud vahelduseks süüa. Ja alates kolmandast päevast läks asi lõbusamaks: igal käigul oli kolm-neli valikuvarianti. Siis aga tekkis teine probleem, et inimesed ei osanud enam valida mida võtta ja mida jätta. Päris koomiline oli see meie söömine :) Ja otse loomulikult otsustasid kutid hakata veini tuuri panema! Mis oli ka omaette naljakas vaatepilt. 

"Carne con patatas" ehk meie pühaõhtu söömaaeg:

Esimesel päeval hakkasime välja minema. Kaugele me oma plaaniga ei jõudnud, kuna südaöö paiku tundus Santiago täielik pommiauk. Mõtlesime kaua mis värk on, et tegemist ju ikkagi tudengilinnaga. No see selleks. Aga eile käisime ärasaatmispeol. Samuti linnas. No inimesi oli rohkem, kuid ikkagi ei ole see värk minu värk. Siin on aga mõned pildid meie peost!

Fiesta de la despedida ehk ärasaatmispidu neljapäeva öösel:

Irina, Soan, Chrissie ja mina:

Kui ma saan kätte teiste vabatahtlike pildid, siis saan veel pilte panna. Üldiselt aga jäin ma koolitusega rahule. Hea kogemus! Palju kasulikku ning tolerantsus kasvas ka ikka mehe moodi. Ja homme hommikul rongiga 12 tundi tagasi Alicantesse. Can't wait!