Ühel ilusal õhtul kui me bussi ootasime...

Veroniga.Ja mida sina vaatad! Its all about attitude.
Kung fu fighting......ja oleme ikka sõbrad edasi!Nii juhtub, kui Chari ei taha, et ma ära läheks

See inimene küll nüüd minu nägu pole.

Minu esimene sushi Alicantes

Sushi ohtu kaksikute ja Isabeliga

Chari Veronica

Hurra! Küte lülitati sisse!

Hurraa! Hurraa! Meil lükati tööl küte sisse! Ei olegi vaja enam kindaid vahepeal kätte panna, et vähegi inimlik olukord oleks.
Muuseas meil on praegu madalrõhkkond. Päeval küll 23 kraadi ja päike, kuid ööd on juba niivõrd jahedad, et kindad käes, paks salli ümber kaela keritud ning kapuuts silmini tõmmatud. No ikka paras eskimo juba valmis!
Ma eile juba tahtsin rõõmust lakke hüpata kui räägiti, et ilm hakkab muutuma. Lootsin juba mõnda vihmapilve või midagi. Aga ei, meie provints on ametlikult sunshine state...

Nuhime ja hiilime terviseks!

Kirjutan nüüd sellest teisest kõige popimast teemast, millega kõik mind muudkui tüütavad. Ja ei, see pole jutt stiilis, Triin kas sul kohalik murjam on? Vot ei ole ja ei tule ka. Mulle mitte ei istu need vennikesed. Selles suhtes ma natukene Portugali minekut juba kardan. Mulle on alati portugaallased inimestena rohkem meeldinud. Ei oskagi seda kuidagi seletada. Äkki asi lihtsalt ühes portugaallases, keda seal tean. Muuseas kirjutasin talle ükspäev, et tead-tead, ma tulen aastavahetuseks Farosse. No siis sel hetkel ma veel teadsin, et ma lähen vaid noorsoovahetuseks sinna. Nüüd siis eelmisel nädalal kirjutasin, et ohoo! tulen ja jään lausa kaheks kuuks! Ja oh kuidas siis minu telefon hakkas paaniliselt helisema, et mismõttes, kuidas ja miks. Mina muidugi itsitasin teisel pool telefonitoru ja küsisin, et mis selles siis nii hullu on, kas peaksin midagi teadma? Otse loomulikult ma ju tean, kuid vahel on lihtsalt mõnus mõnitada ja nokkida! Oh ja kutt oli sel hetkel ikka parajalt mitte tema ise – ähmi täis ja puha! Aga see selleks. Nendest seiklustest võin teile hakata kirjutama alates 25ndast detsembrist!
Tagasi asja juurde. See igati pop teema on otse loomulikult Escarlata. Ma eelmisel nädalal mitte ei jõudnud kirjutada, kuidas on tunda, et ta hakkab mõistust pähe võtma. Äkki on viimaks viimaks kodutülid lahenenud! Igatahes tõesti, eelmisel nädalal oli ta lausa inimene – võttis asju rahulikult, oli rõõmsameelne ning käitus nagu täiskasvanu! Ma alguses kohe ei suutnud ära uskuda!
Aga muidugi, mis ma siin üldse pikalt hõiskan. Neljapäeval tuli minu hispaania keele tunnis välja, et ta nuhib mu järele. Peale tunni lõppu, tuli minu juurde mu õps Mariana ning küsis, et kes see minu tuutor selline on. Mina ütlesin vastu, et kolleeg töö juurest ning miks ta sellist asja küsib üldse. Selle peale Mariana, et küll ta minu viimases tunnis mulle ütleb. Mina selle peale, et ei-ei, mul vaja ikka kohe teada saada. Muidugi Mariana selle peale hakkas ka kohe vestma, et Escarlata olevat talle ükspäev helistanud ja küsinud, kas ma ikka tunnis käin ning kui ma peaksin käimise ära lõpetama, et siis Mariana kindlasti talle helistaks. Marianat olevat vallanud sel hetkel kaks mõtet ja tunnet. Esiteks see, et ega me lasteaias pole, et ta peaks hakkama täiskasvanud inimese kohal käimisest kusagile teatama ja teiseks see, et Escarlata on ebameeldiv ja ebasümpaatne inimene. Minul jäi sel hetkel ikka suu parajalt lahti. Mariana siis veel ütles, et ma ei muretseks ning las mu tuutor olla. No aga mida perset, miks kurat see bitch pole midagi minu käest küsinud, et kuidas tunnis läheb või kas ma ikka käin? Mitte ühtegi korda peale minu noorsoovahetust. Absoluutne null. Ja see ajab mul juba närvi mustaks, kui selja taga ringi hiilitakse. Mingu metsa! Mariana siis veel lisas, et ega me vist hästi temaga läbi ei saa. Mina selle peale, et selline tõusude ja mõõnadega, kuid viimasel ajal on beib natukene ära keeranud. Mariana selle peale taas, et ta tundus jah telefonis ebameeldiv ning kuidagi kuri. Mina mõtlesin sel ajal, et jumal tänatud, polegi see siis vaid minu kiiks!
Ja peale seda seika minu taastunud sümpaatia ning taandunud allergia kadusid kui tina tuhka. Bitch ma ütlen!
Ja muuseas, teate, mis just praegu oli? Ma sain pähe, et nende sõnaraamatul on kaas lahti tulnud. Tere talv! See kuradi sõnaraamat on olnud mu laual, ma pole sellega mitte midagi teinud, kas ma nüüd olen süüdi selles, et asjad ise vanadusest lagunevad või et nad ise nii kehva sõnaraamatu ostnud?

Iga lõpp on millegi uue algus...

Alanud on minu viimane täistöönädal Centro 14! Just vaatasin siin natukene ringi ning mõtlesin, et hakkan sellest kohast puudust tundma. Toesti tahaks midagi sellist ka Eestis käima lükata!
Aga mis seal ikka. Iga lõpp on millegi uue algus...

Kaos minu piletitega

Nii, peaaegu kõigile on saanud kombeks küsida minu käest nüüd esimese asjana, et kuidas on lood piletite ostmisega. No pole lugu! Absoluutselt null seis ja tundub, et üha nullimaks läheb.
Kuigi me ametlikult ikka veel ootame Portugali national agency vastust, siis ütles mulle Marko, et vaatamata sellele, kas nad saavad ära vahetada osaleja või ei, ma lähen sinna. No hästi! Vähemalt nii palju on paigas. Millal, see on vaid see päeva küsimus.
See-eest läks asi põnevamaks reedel, kui Markolt küsisin, et mis värk on ja et tahaks omale juba pileti tasku panna. Tema muudkui selle peale, et ära muretse, ära muretse. Ega ei muretsegi, uudishimu lihtsalt tapab. Kuid üks probleem tal olevat küll seoses minu sinna minekuga. Nimelt läheb ta ilmselt ise 8nda Serbiasse koosolekule. Hahaa! Nimelt tahetakse Serbias hakata looma rahvuslikku noortevolikogu, mille korraldamisel Marko ka osalema peab. Ehk siis inimene, kellel mind seal vaja on, läheb sel ajal ise minema. Oh seda elu!
Aga teate mis. Mulle on hakanud meeldima kaootiline elu. Sest mitte kunagi ei tea, mis järgmisel päeval juhtuma hakkab. Plaanideta elu on ikka palju parem. Mu ema näiteks pommitab mind juba, et millal ma Saaremaale plaanin minna, kui tagasi Eestis olen. No mina ei tea. Ei taha paika panna, et sellel päeval ja selle praamiga. Vaatame jooksvalt, millal tuju tuleb, aega leiab ja ilm ilus on.

Kes oleks küll osanud arvata, et mu keeletunnid hakkavad mulle isegi meeldima

Kas mäletate seda, kuidas ma kunagi kirusin, et mulle ei meeldi mu hispaania keele tunnid? Ma pean nüüd oma sõnu sööma. Kes oleks küll seda osanud arvata. Vaatamata kõigele on need tunnid kuidagi mulle armsaks saanud.
Kuigi ma ikka veel ei taipa, kelle idee küll oli teha tunde teisipäeviti ja neljapäevitit kell 20-22, lähen tundidesse iga kord üha parema meelega. Ei teagi täpselt, kas see on sellest, et tean, et vaid kolm korda jäänud või on sel miski muu põhjus. Igatahes olen kindel, et hakkan neist isegi lõpuks puudust tundma. Kuigi ma enamus ajast jõuan tundi täieliku zombina, sest teisipäevad ja neljapäevad on just need päevad, kus ma ka õhtupoolikul töötan. Ja mu aju lihtsalt mingi hetk lükkab end puhkereziimile. Vahel istun oma pingis, olen kusagil oma maailmas ja vaatan tühja pilguga tahvlile. Õnneks on aga meie õps need hetked ära tabanud ning kutsub mind alati maa peale tagasi.
Tundide sisust. Meie tunnid jagunevad enamasti kaheks. Üks kord nädalas on rohkem grammatikat ja sõnavara tuupimist, teine kord rohkem rääkimist ja kogemuste jagamist. Need grammatika tunnid on minu jaoks natukene igavad. Olen elu aeg olnud inimene, kes õpib asju linnulennult ehk mõni kord on mul nendes tundides lihtsalt igav (mis on ka põhjuseks, miks ma oma mõtetega uitama lähen!). Meie seltskond on väga kirju. Küll on poolakas Artur, kes siin elanud ca aasta, valgevenelased Natalia ja Igor, kes mõlemad elanud juba paar aastat, markoloase Elbas, Bouchaim, Fatima, Soraha, kellel ka Hispaanias olemisest juba mitu aastat möödas, siis Nigeeriast pärit Esther ja Linda, senegaallane Saim ja veel kaks araabia päritolu tädi, kelle nimed mul lihtsalt meeles pole. Mina olen ainuke, kes on siin elanud alla aasta. Sellest hoolimata on keele oskuse tase ikkagist seinast seina. Marokolased oskavad juba päris hästi rääkida, minuga samal tasemel. Valgevenelased ja poolakas ei saa mitte midagi aru, samamoodi Esther. Ülejäänud on sellisel normaalsel tasemel. Minu jaoks on aga kõige üllatavam, kuidas nad lihtsalt ei suuda rääkida. Kes kardab, kes lihtsalt ei oska. Ja hääldusest me üldse parem ei räägigi. Vahel ma ikka kuulan ja kuulan ning peale kõiksuguseid pingutusi ikka ei saa aru, mis nad seletavad. Õnneks ma pole ainuke. Valgevenelastel ja poolakal on ehtne vene keele aktsent juures, aafriklastel enamasti inglise keele ja marokolastel prantsuse keele aktsent. Sellest tulenevalt on mul seal vahel tõesti imelik. Mina olen harjunud õppima – ülikooli lõpetamisest pole just kaua aega möödas. See-eest teised on enamasti juba vanemad, sellised 30sed ning neil on õppimisega palju raskusi. Seetõttu läheme grammatikas ka tibusammul edasi, sest no Natalia ja Igor lihtsalt ei mõista. Ei mõista!!! Või äkki ei taha mõista. Seleta kümme korda, kuid ikka ei mõista! Mul vahel tekib ikka küsimus, et kui raske saab olla vaadata tabelit ning näha seal seoseid? Aga ei, kordamine on tarkuse ema.
See-eest meeldivad mulle üha rohkem need kogemuste ja arvamuste jagamise tunnid. Kuna meil on niivõrd kirju kultuuritaust, siis saab meil väga palju nalja. Muidugi kisutakse vaikselt ka tüli. Ja nalja saab ka seetõttu, et meil inimestel on keelebarjäär. Ma nüüd toon usinasti näiteid.
Ükspäev sai tõsiselt nalja siis, kui rääkisime jõuludest. Mariana (meie õpetaja) küsis Arturilt, et mis on jõulud. Artur selle peale, et mismõttes. Mariana küsis siis uuesti, et mida jõuludega tähistatakse. Kuna araablased jõule ei tähista ja aafriklased on kidakeelsed, siis hakkas ta selle küsimusega peedistama eurooplasi. Artur teatas peale pikka mõttepausi, et kuna tema pole katoliiklane, siis tema ei pea teadma, mis on jõulud ja mis sellega tähistatakse. Mina selle peale itsitasin omaette ja mõtlesin, et ma ka katoliiklane pole, kuid seda võiks ju ikka teada, mida jõuludega tähistatakse. Mariana sai väga pahaseks ja võttis oma uueks sihtmärgiks Natalia. Natalia on vait kui sukk. Ma pole aru saanud veel, kas ta on ehtne tagasihoidlikkuse musternäidis või äkki ei oska rääkida. Kui talt midagi küsida, siis ta ei vasta midagi, isegi mitte seda, et ma ei tea või ei saa aru, vaid lihtsalt jõllitab oma vihikut või lauda. Mariana aga tahab, et ta räägiks ning siis pidevalt pommitab küsimustega. Otse loomulikult ta kuigi kaugele ei jõua. Seega ka Natalialt ei saanud me vastust, mis loom see jõul ikkagi on. Lõpuks oli minu käes kord ja ma siis vastasin tähtsa näoga. Mariana oli rahul, et vähemalt üks inimene teab, mis jõulud on. Muidugi, kui kõik olid vastuse ära kuulnud, et jõuludega tähistatakse Kristuse sündi, siis oli see kõigile loogilisemast loogilisem ja noogutasin muudkui peaga kaasa.
Tüli norimisest. Mariana on suhteliselt range. Ei mingeid mobiilikõnesid tunnis. Reegel on see, et kui tead, et tuleb mingi tähtis kõne, siis pead enne ütlema ning võid minna ja kõne vastu võtta. Kui ei teata sellest, saad lihtsalt kurja pilgu osaliseks. Üks tund hakkasid muudkui mobiilid helisema. Keegi polnud muidugi Marianale sellest eelnevalt teatanud. Kõigepealt Fatima, kes lihtsalt võttis kõne vastu ning jalutas välja ruumist. Mariana karvad tõusid püsti. Kui Fatima tagasi tuli (muuseas Fatima on selline ehtne pugejas ja “ma tahan kõigi ema” olla tüüpi inimene), siis Mariana hakkas temaga õiendama, et nii ei tehta. Fatima hakkas vastu seletama, et see oli ta õde ja bla bla bla. Mariana taas vastu, et vähemalt lülita siis hääletu peale. No Fatima siis ikka pushis vastu ning seletas nii mis hirmus. Mariana lõpus ütles viisakalt, et aitab ja ole juba kuss. Fatima solvus selle peale ja ei lausunud selle tunni jooksul enam sõnagi.
Teiseks tüliõunaks on meil kodused tööd. Ükspäev pidime kirjutama essee teemal miks me Hispaaniasse tulime. Mina olin ainuke, kes oli selle ülesande ära teinud ning oma suurepärase meistritoese Marianale esitas. Ilmselgelt olin ma natukene hoogu läinud, kuna Mariana ütles mulle naljatledes vastu, et ega siis tervet testamenti polnud vaja kirjutada. Aga teate küll kuidas minu kirjutamisega on – alguses ei saa vedama, pärast enam pidama. Kuid kuna mina olin ainuke, kes oli selle ülesande ära teinud, siis oi, kuidas teised kõik pähe said. Eriti need veel, kes küll räägivad, kuid kellel kirjutamisega probleeme. Ja siis keegi taas solvus, keegi taas ei rääkinud enam terve tunni.
Mis puudutab kogemuste jagamisi, siis alles nüüd saan õigesti aru, kui suurt rolli mängivad kultuurilised erinevused. See on kohati lausa müstika. Mina ei saa millestki aru, mis on tähtis muslimitele, nemad ei saa aru minu mõttemaailmast. Kuigi me oleme jõudnud arusaamale, et peame respekteerima kõikide arvamusi ja seisukohti, siis kohati on sellega siiski probleeme. Mõni ikka hakkab vaikselt ennast peale suruma. Ja väga paljud muudavad oma seisukohti.
Muuseas. Mind on taas tembeldatud jutupaunikuks. Eelmisel nädalal juba Elbas tuli seletama, et jube naljakas kui avatud olekuga ma olen. Küsigu keegi misiganes soovib, minul ikka vastus alati tagataskust varuks. Mina selle peale, et jajah, ära nüüd ära harju, et kõik eestlased sellised on. Me tavaliselt oleme sellised Natalia tüüpi  Ja siis Elbas naeris tükk aega. Mina seletasin edasi, et miks peaks ma millelegi vastamata jätma.
Minu õpetaja Mariana on muuseas mulle väga sümpaatseks muutunud isegi vaatamata oma lillale juuksevärvile. Noh, vahel ikka natukene võõrastav tema lilla-sinise-hallikirjut juukselõikust vaadata, kuid see selleks. Igatahes peale seda, kui ma talle rääkisin, et ma hakkan Portugali minema, hüppas ta rõõmust lakke, ütles, et mulle hakkab seal palju rohkem meeldima kui siin ja nüüd räägib minuga veel ka portugali keeles juba. Otse loomulikult ei saa ma mitte midagi aru ning minu teadmised jäävad ikka ola ja obrigado tasemele (ola – tere, obrigado – tänan). Ja siis ükskõik, mis nüüd minuga seoses vaja rääkida, siis tuleb paar lauset vahele ka Portugalist. Nimelt on ta ise portugaallane ning ilmselgelt tunneb oma kodust puudust.