Välismaal elades jääd lihtsalt ajast maha

Mulle helistas esmaspäeva hommikul mingi pangatädi ja küsis kas ma oma pensioni avalduse olen ära täitnud või kas kavatsen seda teha. Mina olin jällegi nagu lollakas teiselpool toru. Ma ju ei saanud mõhkugi aru, millest tädi rääkis. Mis pension? Mis avaldus? Ma polnud sellest mitte midagi kuulnud. Ilmselgelt on need Delfi vähesed uuudised, mida ma loen, mitte pensioniga seonduvad. Ja siis ütlesin tädile, et vabandust väga, kuid ma elan välismaal ning ei saa üldse aru, millest te räägite. Tädi seletas siis kenasti ära, mina ikka kuulasin nagu mingit hinna keelset filmi. Panin toru ära, läksin uurisin sõpradelt, millest jutt käib.
See on ehtne lugu sellest, kuidas välismaal elades paratamatult ühendust katkeb teatud asjadega. Raske on end pidevalt kursis hoida kahes riigis toimuvaga. Igatahes oli mul ikka häbi mis häbi, et ma mingitest pensioniavaldustest midagi ei teadnud.

Maiustustega üle valatud printsess

Tunnen end kui printsess, murjamid toovad kingitusi! Üks kutt, kelle hostelis me ööbisime minu vahetuse ajal, käis Alzeerias perel külas sea ohverdamise püha tähistamas (ma olen ebakultuurne nüüd, kuna ei tea, kuidas seda püha õige nimega kutsutakse!) ning tõi mulle maiustusi kingituseks. No need datlid jätavad mind suhteliselt külmaks, kuid koogikesed tunduvad päris head.

Minu suurepärane esmaspäeva pärastlouna

Mulle õudselt meeldivad tänapäeva tehnikavidinad, millega saab lihtsalt kontaktis püsida. Sellest hoolimata on need vahel niivõrd tüütavad, et mine või lolliks.
Eile pärastlõunal oli mul kolm ja pool tundi Skype koosolekuid. Esimesena toimus meil Portugali aastavahetuse liidrite meeskkonna kohtumine, et jaotada ülesandeid ja teha väike ajurünnak seoses tegevustega. Kell neli olidki minu üllatuseks peaaegu kõik olemas kenasti – Portugali, Eesti, Rumeenia, Poola, Leedu, Kreeka, Küprose juhid pluss veel abistav personal YEU poolt. Ja oh seda nalja, mis siis lahti minema hakkas. Ma ei saa aru, mis ajast soovivad kõik noored hirmtõsised ja tähtsad olla? Pidime enda tutvustamiseks vastama mõningatele küsimustele. Ja kui ma eile neid vastuseid lugesin, siis jäi mul lausa suu lahti ja mõtlesin, et kas see on mingi nali? Või siis mõtlesin, et kas olen mina jälle oma iroonia ja sarkasmiga natukene rappa sõitnud? Toon teile näite. Küsimus oli: miks kuulud liidrite tiimi (too välja kolm ausat põhjust)? Enamuse vastus oli stiilis: sellepärast, et leian, et see on hea võimalus ja suurepärane kogemus, keegi oli pannud, et tahab tulevikus saada projektijuhiks või animaatoriks või jumal teab kelleks veel ning arvab, et see tuleb kasuks jne. Kõik olid kirjutanud niivõrd poliitiliselt korrektseid vastuseid, et mul ajas hirmu nahka. Nagu oleks end kirja pannud mingi partei töögruppi, kus kõik on surmtõsised ja asjalikud. Jumal hoidku, me korraldame ju noorsoovahetust! Minu vastus oli järgmine: Mina olen liidrite tiimis sellepärast, et 1) Marko palus mul selles olla; 2) olen Eesti grupi liider, seega olen mingil määral kohustatud seal olema ja 3) ma lihtsalt soovin asju korraldada ja ei viitsi kiruda, et üks või teine asi võiks olla nii või naa. Ja siis ma mõtlesin, et läksin äkki üle piiri. Aga mis seal siis ikka! Hakkasime edasi minema oma koosolekuga ja ma ei taha nüüd olla paha ega mingi hirmus bitch, kuid pool ajast ma lihtsalt naersin. Alguses olid ikka kõik hirmus tagasihoidlikud ning nagu ikka oli mul tunne, et pooled ei olnud teinud oma kodutööd. Ma küsisin ühe küsimuse ning siis enamus küsisid kust ma seda võtan (sealhulgas Marko ise, kes on projekti YEU poolt vastutav inimene). Kirjutasin siis kiiresti, et kuulge, see on teie enda projektitaotluses kirjas (hahaa! ma isegi lugesin selle läbi!). Nii mõnelgi jäi suu lahti ning mina võisin taas nina püsti ajada ja enda üle uhkust tunda! Lisaks sellele muidugi oh seda ühe ja sama teema järel jauramist. Ma vahepeal lihtsalt kõndisin eemale, panin pesu kuivama ja tuulutasin pead ning kui tagasi läksin, siis oli ikka sama teema käsil. Vahepeal ma juba kurjalt pahandasin, et kuulge, jagame ülesandeid, vastutavad inimesed mõtlevad asju läbi ja saadavad järgmiseks koosolekuks meile ettepanekud, mida siis juba saab konstruktiivsemalt edasi arendada. Aga ei, mida ma võitlen siis 10 inimesega, kellele obviously on üldse esimene kord ühel noorsoovahetusel osaleda. Ma läksin vahepeal ikka päris püha viha täis! Sest kui tuli koht, kus pidi vastutust võtma, oli nagu ikka vaikus! Ja peamine, mis kõiki huvitavat tundus oli: aastavahetuspidu ning et keegi jumala eest rahvusõhtu jaoks ei hakkaks palju süüa kaasa tooma, rõhk ikkagi olgu joogil! Peale poolteist tundi oli mul juhe koos, istusin kohati ekraani ees ja vaatasin tühja pilguga, kuidas kõik muudkui seletavad teemal mitu arvutit meil kasutada on. God selleks ei olnud nüüd meil vaja koosolekut.
Minu jaoks veel raskendavaks asjaoluks oli see, et kell 6 jooksis peale tiene koosolek, kus me Markoga pidime osalema. Vähemalt hea märk oli see, et Antonio oli seekord Skypeis online. Lükkasime Markoga algust sujuvalt edasi 15 minutit, et viimased sajad NYE koosolekul ära lõpetada. Küsisin siis ruttu Antoniolt, et teeks kiiremini ja räägiks, ei viitsi nagu rohkem kirjutada. Ja kui helistamiseks läks lõpuks, siis spagett ütles, et ta ikka tahaks kirjutada, kuna neil office'is liiga palju kära. No kuule, peksa inimesi välja, ütle, et olgu vait, mingu vaiksemaksse kohta. Ükskoik mis, mind ei huvita. Kuid ei, jätkasime vaikselt kirjutamist. Ja siis saabus see hetk, kus ma mõtlesin, et ma tahaks Itaaliasse sõita otsemat teed ja neid raputada. Marko oli mulle päeval natukene selgitanud Antonio ja meie presidendi Berto tausta (ei, nad pole geid ega ela koos, lihtsalt äripartnerid ja istuvad ühes kontoris päevast päeva) ning olin valmis igast jaburusteks. Ja oi kuidas neid ikka tulema hakkas.
Ma soovisin, et Antonio teeb meile template'i. Tema tegi esimese variandina mingi nõmeduse (ma isegi ei taha rohkem kommenteerida). Ütlesin, et pole rahul, Marko ka polnud. Palusime uue teha, saatsime näidiseid. Mis siis välja tuli? Mees pole lillegi liigutanud. Ütles, et tahab materjali ja siis hakkab selle ümber kesta ehitama. Mina teatasin, et see on jaburus, kuid kui soovib nii teha, siis palun väga, kuid peab arvestama, et siis tuleb see uudiskiri ka hiljem välja kui 6ndal. Tema selle peale, et miks. Mina vastu, et saa nüüd aru, et minu tähtajad lugudele olid pandud teadmisega, et mul on see template olemas, mitte ei pea seda hakkama alles välja töötama koos sinuga. Viimased lood peaksid mulle saabuma 5ndal. Ja kuna olen Strasbourgis 6ndani, jõuan tagasi Alicantesse kella 22 paiku, siis ma ilmselgelt ei saa seda teha. Ja 7ndal on mu viimane päev Alicantes ning ei kavatse seda veeta spagetiga vaieldes. Sest ma tean juba, et sellest tuleb suurematsorti tüli. Ta tahab teha mingit nõmedat ja odavat asja, mina korralikku, mis paneks tõesti inimesed lugema seda uudiskirja.
Järgmisena läks sõjaks linkimise peale. Kuna nad soovivad alustada uudiskirjaga, tähendab see seda, et lugusid tuleb hakata linkima kodulehega. Paneme täisformaadis lood koos lisamaterjaliga üles veebi ja ainult väiksed lõigud uudiskirja ning kui inimesi huvitab teema, siis loeb veebist edasi. Mulle see süsteem ei meeldi, kuid hea küll. Ja siis vaidle temaga. IT küsib, kuidas sa seda teha tahad Triin. Mina selle peale, et tere talv, ma ei tea midagi ITst, sinu asi on tehnilised lahendused välja mõelda, selleks sa ju oledki! Ja siis ütleb, et linkima hakkame olenevalt artiklist. Mina saatsin omapoolse template sisukujunduse (kui pikk lugu, mitu pilti jne) talle päeval koos küsimusega, kas neid asju saab linkima hakata. Ja mis ta siis ütleb mulle vastuseks mu küsimusele linkimise kohta? Olenevalt artiklist. Mina selle peale vastu, et no perse, kas neid artikleid saab hakata siis linkima, mis mina palusin-küsisin? Tsiisõs kuidas ma vihkan, kui inimesed üritavad keerutada.
Järgmiseks minu blogi kirjutamise soov. Soovin hakata pidama YEU veebis blogi nii uudiskirjade valmimisest kui lisamaterjalide avaldamiseks. Ja siis ta ei saa aru, millest ma räägin ja miks seda vaja. Oleks mul olnud sein kõrval, ma oleks lihtsalt peksnud oma pead vastu seina. Inimesed (eriti juhatuse liige!) peaks ju olema huvitatud sellest, et nende veeb tehakse interaktiivsemaks ja et seal keegi üldse tegutseb. Lõpuks ütlesin talle, et saadan näidiseid ja mõelgu välja lahendus, kuidas seda teha. Marko ütles ka vahepeal, et see hea idee ning olgu olla.
Lõpuks oli minu soolo ja bitchimine läbi. Kell näitas ainult pool kaheksa õhtul. Veel võttis sõna Marko, kes viisakalt sõimas Antoniot, et ta oma tööd ei tee. Mina ausalt öeldes armastasin seda osa.
Järgmine NYE koosolek Skypeis on meil neljapäeval. Ma ei tea, kas saan Strasbourgi seminari ajal sel osaleda, kuid igatahes üritan. Ja mis saab Antoniost – noh, eks seda näitab siis aeg.
Aga kolme ja poole tunnised koosolekud on nii armsad esmaspäeva pärastlõuna veetmiseks.

Naised + tehnika = katastroof

Mis saab siis kui panna kokku tehnika ja naised? Mitte midagi, absoluutselt mitte midagi.
Escarlata on minuga üritanud intervjuud teha juba viimased nädal aega. Kõigepealt oli kokku lepitud, et eelmisel kolmapäeval. Valmistan siis kenasti oma asjad ette, kuid kolmapäeval selgus, et kaamera kadunud ning mitte keegi ei tea, kus ta on. No siis lükkasime loomulikult edasi. Reedeks küll kaamera tuvastati, kuid siis polnud Escarlatal aega, seega jäi kokkulepe, et täna.
Hommikul tööle jõudes Escarlata kohe hõiskama, et noh, oled valmis, teeme ära! Mina vastu, et anna nüüd ma tõmban hinge ja joon oma kohvi ära, kuid siis aga vabalt. 30 mintsa pärast ütlesin aga palun läheb lahti. Escaralat läks kaamerat tooma. No see kaamera oli nagu otse telemajast välja toodud – uhke ja pirakas. Muidugi ei osanud ta sellega midagi teha, mina ütlesin, et see pole kindlasti see, mida mina kasutasin oma vahetuse ajal ja hea meelega ei paneks oma kätt külge. Mindi järgmist kaamerat otsima. See kaamera, mida mina kasutasin kadunud. Keegi ei tea isegi millest ma räägin – kellelegi pole siiamaani õrna aimu, et neil selline asi oli, kuid ma selle neilt kapist leidsin ning pärast “välja laenamist” ka kenasti tagastasin. No siis juba oli, et jätame katki. Mina vaikselt itsitasin, et vot, homme ma siin viimast päeva ning seda intervjuud ilmselt ei tulegi! Seejärel otsiti iga kapi nurk ja sahtel läbi. Leidi veel üks kaamera, kuid ka seda ei osanud Escarlata kasutada. Mina üldse oma nina sinna ei toppinud. Ja no meie korruse mehed on ka idioodid ning sõna mees nende kohta kasutada on liiga palju! Igatahes jäi see video täna tegemata, mis oli minu päeva põhimissioon.
Homme pidavat olema uus katse. Kui seda ei õnnestu teha, siis adjöö video!

Kolm viimast päeva

Mul on jäänud Alicantes viimased kolm päeva. Ma ausalt öeldes ei teagi praegu, mida mõelda, tunda või öelda. Ilmselgelt ei jõua mulle kohale, et ära lähen. See on siililegi selge. Sellest hoolimata hakkasin mõtlema nädalavahetusel, et ma ei taha minna. Ei taha ja kõik! Ilmselt on asi veel inimlik tänu teadmisele, et lähen Portugali ning mind ootavad uued seiklused. Kui neid poleks, siis oleks olukord ikka suht nutune. Aga jah, nii ta kahjuks on. Minu viimased kolm päeva. Tänane, homne ja järgmine esmaspäev.

Seagripp jõudis ka minu õuele

Hingake nüüd rahulikult! Pole mul mingit seagrippi tegelikult. Kes mind vähegi tunneb, siis teate, et me kutsume kõiki väiksemaidki asju siin seagripiks, ilmselt lootes, et saame rohkem tähelepanu, ning et ma panin selle pealkirja ainult sellepärast, et oleks seksikam ja intrigeerivam!
Aga nüüd siis minu seagripist. Reedel oli mul juba päeval jube külm tööl. Ma ütlen, see sisse-välja kütte lülitamine pole üldse hea idee. Ei saa aru, kes selle välja mõtles. Meie keskuse kütmine näeb välja stiilis konditsioneer: paneme aga konditsioneeri puhuma ja muudkui kütame! Meie küte tähendab seda, et suvel puhuv külm õhk vahetatakse talvel puhuva sooja vastu. Vot kui lihtne! Milleks jageleda mingite radiaatorite ja kaadervärkidega. No igatahes siis õhtul inglise keele tunnis oli mul kinnisidee pidevalt, et liiga külm on ning et peaks kütte sisse lülitama. Muidugi kõik teised võitlesid selle vastu. Kõigepealt naerdi mind välja muidugi tundi jõudes, kus ma olin oma kapuutsi, kinnaste, salli ja jopega nagu kubujuss. Aga ei, tund sai läbi ja kõik tundus tiptop.
Reedel õhtul korraldati mulle niiöelda ärasaatmispidu osade tüüpide poolt, keda pean rohkem oma tuttavateks kui sõpradeks. Minu jaoks on need kaks ikka väga selge joonega nüüd eristatud. Kambas olid surfaritest Christian, Daniel ja Guillermo, Josef, Micaela, Aurora ning nende sõpru trobikond peale. Ega ma sellest “peost” väga huvitatud polnud, sest mulle ei meeldi mingid ärasaatmised ning kus justkui pidevalt tuletatakse meelde, et sa lähed minema. Pole vaja selliseid asju! Võibolla on see minu kiiks. Mind on juba selle kohapealt imelikuks peetud. Aga noh, lubasin neile, et kui me niisama välja lähme, siis ma võin sellest suurest Triini ära saatmise trallist osa võtta. Jooksin siis koju peale tundi riideid vahetama ning tagasi, et teistega kokku saada. Muuseas siinkohal tituleerin end täielikuks idioodiks, kuna unustasin oma kaamera koju! Kuidas saab üks inimene nii loll olla, mitte ei mõista.
Õhtust endast. Saime kokku Shakespeareis, mis on mingi uus koht. Kõik jõhkralt valmis, siutsuvad siin ja seal. Muidugi minu teadaande peale, et ma alkoholi praegu juua ei saa, pidid kõik imestusest pikali kukkuma. Ma pole kolm nädalat juba tilkagi alkoholi pruukinud, isegi mitte tee sisse Vana Tallinnat poetanud. Ja vahel vaatan kapi peal seisvat veinipudelit ikka suure himuga, kuid ei, ma ei saa juua teatud põhjustel. Ja nüüd vanaemad hingake rahulikult, minu teatud põhjus pole kuidagi seotud sellega, et ma oleks hakanud siin rohkem alkoholi tarbima. Minu alkoholi tarbimine on siiani jäänud samadesse või väiksematesse kogustesse kui enne siia tulemist. Minu Eestis alkoholi tarbimine oli lihtsalt piiratud. Ärge nüüd küsige miks, sest ma ei saa nimesid nimetada. Kes seda kära pärast kuulda jaksab. Igatahes nii siis oligi – minu 100% kaine ärasaatmine. Midagi märkimisväärset ei juhtunud, ei autokatustel tantsimist, pinkide katki hüppamist ega inimeste vette loopimist. Ilmselt on see tingitud ka meie ilmast, külm on! Käisime lihtsalt El Barrios baarist baari ja lõpetasime traditsiooniliselt Mulligansis tantsimisega. Ma isegi jõudsin väga viisakal ajal koju, kell kolm. Mõtlesin magama minnes ikka, et mulle kohe üldse need ärasaatmised ei meeldi.
Hommikul läks uni ära juba kell kaheksa. Peksin end usinasti mõttega, et Triin, mis kurat sul viga on, et sa ei maga! Laupäev ju ikkagi. Pealegi teadsin, et lähen Triinu ja Veljo juurde ning jumal teab, millal tagasi koju jõuan. Kuid ei, mida pole, seda pole. Ajasin kargu alla ja läksin turule.
Turult tagasi tulles tundus, et korter on külmutuskapp, kuigi jätsin kütte sisse ära minnes. Mõtlesin, et olen nüüd puhta hulluks läinud. Hakkasin sööma, kuid isu ka nagu polnud. Läksin varastasin Kasia toast kraadi. Ja mida minu silmad pidid paar minutit hiljem nägema? Palavik 38,1 kraadi. Seagripp! Appi-appi! Ok, teadsin, kohe, et seagripp see pole, kuna olin juba huviga oodanud enda immuunsussüsteemi vastupidamise lõppemist. Miks? Sellepärast, et Centro 14-s möllab katk! No hästi, lihtsalt mingi vastik viirus, mis niidab inimesi järjest maha ning mis on kindlaks tehtud, et pole seagripp. Meie korruselt on järjest varsti juba kõik haiged olnud. Alguses Alberto nädalakese, siis Marissa neli päeva, siis Jose võttis ükspäev vaba päeva, Lola puhkes ükspäev lihtsalt oksendama (me muidugi norisime, et rase, kuid näedsa pole) ja nüüd siis mina. Ning muidugi otsustas see viirus mind jalust maha niita minu viimasel nädalavahetusel Alicantes. Oh seda rõõmu! Ajasin omale kuuma teed ja gripirohtu sisse. Lootsin ikka veel, et saan minna Triinule ja Veljole külla. Ma ootasin seda pool nädalat. Ja millega see kõik lõppes? Sellega, et tund aega hiljem oli minu kraadiklaasi näit tõusnud 38,5 kraadile ning ma mõtlesin, et nüüd ma suren. Oleks siis veel paha olnud, kuna käisin pidus või midagi, et pohmakas või nii. Kuid ei, lihtsalt lambist! Panin seejärel Triinule sõnumi, et sorri, sorri, kuid ma ei saa tulla. Viskasin kütte maksimumi peale, panin sokid jalga, kampsuni selga ja tõmbasin teki üle pea. Järgmine hetk, kui ma teadvusele tulin, oli kell 17 õhtul. Viis tundi oli mööda läinud nagu niuhti. Ja mina veel plaanisin see nädalavahetus olla asjalik.
Ajasin omale kargu ikka kella viie ajal alla, kuigi väga suurt tahtmist voodist üles tõusta ei olnud. Oleks tahtnud pigem kedagi kamandada vett tooma, kuid mis sa teed kui üksi elad. Kasia oli Londonis ja see uus tsikk teadmata kadunud. Ajasin end üles ainult seetõttu, et pidin ära lõpetama ühe taotluse avalduse. Ja no ma pole ilmselgelt midagi nii nõmedat veel kirja pannud, kui see, mis ma sinna panin. Täielik tühjus! Pidin välja tooma mõningaid asju oma minevikust ja uskuge või mitte, kuid enne Hispaaniasse tulemise pealt oleks justkui kohati tühjus. Mitte kuidagi ei suutnud meenutada asju. Oleks tahtnud pead vastu seina peksta. Lõpuks saatsin lihtsalt kõik ära ja mõtlesin, et saab mis saab.
Pühapäeval ajasin omale kargu alla esialgu ainult selleks, et kraadiklaasi tuua. Kuigi seis oli rõõmsam, ainult 37,5, siis midagi roosilist ikka polnud. Ma olin nii uimane nagu karu peale talveunest ärkamist. Vedasin end teleka ette ja vaatasin tülpinud näoga kõiki filme ja saateid, mis vähegi vaadata andis. Kuradi seagripp! Ma õudselt tahaks teile midagi seksikat rääkida seoses pühapäevase päevaga, kuid mitte ei saa. Täielik nullseis.
Täna hommikul olen ma elu ja tervise juures. Kuigi oma peavalust pole ma ikka veel lahti saanud (mu pea valutab vahelduvate ettapidega alates neljapäevast), on kark all. Hommikul näitas kraadiklaas 37,1 kraadi. Pole paha! Seagripp, ükskord ma võidan su nagunii...

Vastikud spagetid

Mul on tekkinud täielik allergia itaallaste vastu. Ma lihtsalt ei või millised spagetid nad on! Minu allergiat põhjustavad erinevad itaallased, seega olen veendunud, et asi pole lihtsalt selles, et ma olen kokku sattunud mingi ühe veidrikuga, kes vaikselt minu arusaamist itaallastest kujundab.
Kõigepealt Antonio. Antonio on YEU üks juhatuse liikmetest ning kõige IT-ga seonduva eest vastutav. Mul oleks pidanud olema temaga reedel koosolek Skypeis. Mis te arvate, mis sellest sai? Sellest sai see, et Triin istus üksinda Skypeis ning Antoniost ei kippu ega kõppu. Kas pole mitte tore? Saadan siis mina talle meili (mul puudub siiani tema telefoninumber ning kuna Marko oli Lissabonis meetingul, siis ei õnnestunud mul seda ka saada), et mismõttes, kus sa oled? Ei midagi. Olin kuri, väga kuri. Mingi üks jobu takistab minu tööd. Laupäeva õhtul ma muidugi sain temalt meili, et sorry, sorry, ta ootas Marko kinnituskirja. Mina selle peale, et miks? Sul oli meeting minuga kokku lepitud ning kuna Marko oli Lissabonis, siis ta ütles, et teeksime kahekesi meetingu. Antonio selle peale ette ja taha vabandama. Mina olin lihtsalt kuri, täielik bitch! Ja nüüd siis mul täna temaga uus katse. See tähendab, et kell 18 on Skypeis uus katse. Vaatame, mis sellest saab. Marko juba ütles, et ta varsti sõidab Itaaliasse neile aru pähe panema, sest neljast juhatuse liikmest on 2 itaallased ning nende pärast pidid väga paljud asjad lihtsalt seisma. Mul on üldse täna tore päev – 3 tundi Skype koosolekuid pealelõunal. Oh seda rõõmu!
Teiseks minu allergia hispaanlaste vastu on tekitatud tänu ühele organisatsioonile. Ma pean neile iga päev kirjutama – palun saadke mulle asjad, kui soovite raha saada! Eelmise nädala lõpus juba kirjutasin neile ähvardusega, et teate, kui kogu värki minu käes pole detsembriks, siis te raha ei saa. Nad iga päev kirjutavad mulle vastu, et kohe-kohe peaks saabuma, juba kõik posti pandud ja pläku pläku. No kuidas saab olla kõik posti pandud, kui kahe nädala jooksul pole mulle midagi kohale jõudnud? Spagetid ma ütlen. Aga mul on juba suhteliselt ükskõik ka.
Kolmandaks minu reedeses inglise keele tunnis oli mingi itaallane. Ma lihtsalt ei või, kuidas nad räägivad. Fa fa Napoli ütlen ma selle peale! Esiteks nad vaatavad sulle otsa näoga nagu ei mõista midagi, siis kui küsid, kas sa said aru, siis ütlevad, et otse loomulikult, milles üldse probleem. Ja siis paari sekundi pärast tuleb ikka välja, et ei saanud mitte millestki aru. Hakka muudkui otsast peale. Lisaks sellele seletas mees itaalia keeles ikka päris kõvasti, mille peale meie ülejäänud vaatasime totaka näoga. Ütlesime, et me küll räägime hispaania ja inglise keelt, kuid itaalia keelest me veel kahjuks aru ei saa ning kui ta meiega rääkida soovib, siis valigu üks meie keeltest või parem olgu kuss. Tunni lõpuks oli mul temast jummala juhe ning ausalt öeldes oli mul hea meel, et see mu viimane inglise keele tund oli, muidu annaks ma ilmselt otsad, kui peaksin temaga veel võitlema.