Millal ma küll koju jõuan...

Niih, veel natukene uudiseid. Minu Eestisse tagasi tulemine muutub aina keerulisemaks ja keerulisemaks ja ma ikka veel ei tea, millal mu jalg kodumaa pinda puudutab!
Kuna meil on Portugalis aastavahetuse projekt, siis eile sain uudised, et 10-14. detsember olen ma oodatud Farosse! Oh seda elu küll! Nad juba hullult pushivad mind, et ma valiks lennud välja, et nad siis saaks mulle piletid ära osta. Kas pole mitte niiviisi mõnus reisida, kui sulle pileteid lihtsalt nina alla visatakse? Ma pole seda asja ikka veel enda jaoks välja mõelnud kuidas ma selle kõik oma detsembri graafikusse mahutan.
Ma tulen Strasbourgist tagasi 6nda detsembri õhtul ning kuni 8nda detsembrini pean kenasti olema Alicantes. Ametlikult lõpevad minu EVS tegevused siin 8ndal detsembril ning nad alguses ütlesid, et ma saan koju lennata 9ndal. Nüüd aga ma vaatasin kalendrist, et 8-s on meil punane päev ehk me nagunii tööl enam ei ole ehk ma võiksin reaalselt tagasi lendama hakata juba 8ndal. Kuid nüüd siis visati ette, et peaksin 10ndal olema juba Faros. Tere talv!
Hakkasin täna usinasti lennupileteid ja asju vaatama ning peagi sai selgeks, et reaalselt mul ju pole kasulik Tallinna lennata. Oleks mõttetu aja- ning rahakulu. Uurisin erinevaid lennuvariante ning mida rohkem ma erinevatel veebilehtedel surfasin, seda selgemaks sai, et tuleks ikka Eestisse peale Farot tulla. Seega mind ei näe ilmselgelt Eestis enne 15ndat detsembrit!
Siis aga hakkasin mõtlema, et võiks ju teha väikese reidi Londonisse. Olen juba tükk aega tahtnud Liisile külla minna, kuna nad elavad nüüd Eddiega uues kohas ning pole nende uut elamist veel näinud. Ohoo, mida rohkem sellele mõtlesin, seda rohkem mulle see plaan meeldima hakkas! Teate ju küll, kuidas minu reisimisega on – ma lihtsalt ei suuda paigal püsida ning satun alati hirmus elevusse! Nii ka seekord, mitte miskit uut siin rindel!
Kirjutasin ruttu Portugali organisatsioonile, et kas on okei, kui nad kompenseerivad mu lennud algusega Londonist ja lõpppunktiga Eestis. Ootan nüüd huviga vastust, kuid niipalju, kui ma neid tean, siis ei tohiks mingit probleemi olla! Kuid siiski, nii igaks juhuks!
Ja siis pean ära ootama Escarlata, kes otsustas para puhkepäeva võtta ning naaseb alles esmaspäeval, et ka temaga läbi rääkida minu tagasi lendamine. Ja siis ilmselt järgmise nädala alguses on minu detsembri alguse plaanid paigas ning selgemast selgemad...

Talv on käes!

Meil on käes talv! Lõpuks ometi! Täna hommikul oli juba täitsa külm, kohe salli pidi kaela panema ning pusa selga! Kuigi päeval on ikka nii 24 kraadi, siis hommikud ja õhtud on juba mõnusalt jahedad (15-18 kraadi)! Ma saan nüüd suure hurraaga minna omale nädalavahetusel jopet ja saapaid ostma! Ja ärge seal naerge midagi minu üle, ma tean, et teie jaoks on minu talv suvi :) Ja palun saatke mulle tsuti lund....ma tõesti teeks ühe lumeingli ja kiirema lumesõja!

YEU Academy

Organisatsiooni Youth for Exchange and Understanding (YEU) sai toetuse demokraatiaprojektile “YEU Academy of/for democracy – youth participation for intercultural dialogue”, mille üheks partnerorganisatsiooniks on ka Viimsi Noortevolikogu.
YEU Akadeemia on tuleva aasta jaanuarist septembrini vältav projekt, milles osaleb 100 noort ning viis koolitajat viiest riigist: Portugal, Poola, Eesti, Türgi ja Küpros.
Projekti eesmärgiks on motiveerida partnerogranisatsioonide liikmeid võtma ühiskonnas multiplier rolli – motiveerida teisi noori olemaks aktiivsemad oma ühiskonnas läbi noorteorganisatsioonide ja edendada noorte seas kultuuridevahelist suhtlust ning üksteise mõistmist. Yeu Akadeemia on killuke YEU üldisest strateegiast töötada noortega ning suurendada nende aktiivset osalust ning huvi rääkimaks kaasa noori puudutavates küsimustes ning otsustusprotsessides.
Akadeemia hõlmab endas erinevaid personaalseid ning online tegevusi, mida juhib rahvusvaheline mitteformaalse hariduse ning uute meediatehnoloogia ekspertide meeskond.
Projekt algab veebruaris koolitustsükliga “Kuidas kasutada online meediavahendeid noorte osaluse suurendamiseks?” ja “Osalemine kultuuridevahelises suhtluses”. Antud faasi kasutatakse ka projekti jooksul tehtava lühifilmi jaoks, mis käsitleb noorsootöö hetkeolukorda erinevates Euroopa piirkondades.
Akadeemia teine faas sisaldab endas kolmekuulist online koolitus- ja arendusprotsessi. 50 noort, kes osalesid meedia koolitusel, jätkavad online meediaprojektide ellu viimist ning 50 noort, kes osalesid kultuuridevahelise suhtluse koolitusel, kirjutavad artikleid ning valmistavad materjale antud teemal ja aitavad kaasa lühifilmi valmimisele.
Seejärel valib koolitusmeeskond välja parimad projektis osalejad mõlemalt koolitustsüklilt ning kutsub nad osalema projekt viimasesse faasi “Tegutse!”, mis leiab aset Küprosel. Nikoosias toimuval kohtumisel arutletakse projekti tulemuste üle, esitletakse projekti jooksul vändatud filmi ning muid meediamaterjale.
Projekti tulemusena loodetakse, et projektis osalejad võtavad oma kogukonnas multiplier rolli ning jagavad oma teadmisi ja oskusi edasi oma kogukonna noortele innustamaks neidki osalema nii kohalikus kui rahvusvahelises noorsootöös!
Milliseks kujuneb minu osalus selles projektis on veel lahtine, kuid selline asi siis taas käsil :)

Jõulud tulnud ju...

Kas teate, mis on imelik? See, kuidas meil on kauplustesse püsti pandud juba kuusepuud ning jõulupakkepaberit ja muud taolist müüakse iga nurga peal. Ja siis sa lähed poest välja ning taevas sirab päike...see on tõesti veidramast veidram, sest seda jõulu tunnet kohe üldse pole veel tekkinud.
Ning mu täditütar täna küsis, et mis ma jõuluks soovin? Issand, ma kohe ei teagi mida vastata. Mitte midagi, lihtsalt mõnusat jõululaupäeva koos pere ja sõpradega. That’s it! Kuid, kui te ikka midagi mulle kinkida soovite, siis küll ma miskit välja mõtlen. Ideedega pole mul kunagi mingit probleemi, nagu te kõik juba teate!

Alicante Bierfest

Käes on Õllesummer või Oktoberfest või ükskõik kuidas keegi õllefestivale kutsuda soovib. 28. oktoober kuni 8. november on meil Volvo Ocean Race platsil käimas suur-suur õllefestival. Esimest korda niivõrd suurena Alicantes ning kohalikud muudkui räägiksid sellest ette ja taha. Mind isiklikult jätab see küllaltki külmaks, kuna suured festivalid pole mulle kunagi istunud. Ainult õhtuti sealt mööda joostes näen ja kuulen, kuidas trall pidevalt käib ☺

Kas seda ma siis tahtsingi?

Mäletate eelmisel nädalal kirjutasin tagasi Eesti tulekust ning tulevikuplaanidest, mida mul selleks hetkeks ei olnud ning millest mõtlemine mulle lihtsalt hirmu nahka ajas. Nüüd paari viimase päevaga on see asi natukene muutunud.
Reede hommikul tegi mu sõber Marko mulle ettepaneku, et ma võiksin minna Portugali kaheks kuuks tööle. Portugalis, Faros on YEU peakontor, kuhu nad mind nüüd tööle ootavad.
Kui ma sellest kõigest kuulsin, siis mind valdasid segased tunded. See kõik käis justkui liiga kiiresti. Hommikul teatavad nad mulle, et selline võimalus. Siis vestleme paarkümmend minutit tingimustest ning seejärel teatatakse, et minu vastust oleks vaja päeva lõpuks. Ja samal ajal olid mul veel närvid püsti minu noorsoovahetuse kirjutamisega. Mul oli tunne, et mu pea lõhkeb!
Alguses tahtsid nad mind Portugali juba otse Hispaaniast. Teatasin siis neile, et kõik võib olla, kuid see ei tule isegi mitte kõne alla. Ma pean minema Eesti, mul perel igast asju juba plaanitud ning keegi pole mind juba üheksa kuud selleks ajaks näinud. Ma pean! Seejärl hakkas pihta jutt, et hästi, jäta siis oma suusareis ära. Mina teatasin taas, et ei tule kõne allagi! Kuid vaatamata minu niiöelda tingimuste esitamisele, nad ikka veel tahtsid mind ning olid mulle igatepidi valmis vastu tulema. Seega sai paika, et lähen 25. detsember sinna ning tulen tagasi 19. veebruar. Ütlesin siis Markole, et ma väga-väga tahan tulla, kuid ma ausalt pean võtma omale natukene mõtlemisaega. Seepeale Marko teatas, et kui ma need kaks kuud ära olen, siis on mul suur võimalus nendega koostööd jätkata ning juba pikaajalise lepinguga. Tore, visake see ka veel mulle ette!
Ma mõtlesin sellele pakkumisele vahetpidamata, hoidsin peast kinni, ohkisin ja ähkisin. Ma tõesti ei teadnud, kas ma peaksin seda tegema. Kaldusin rohkem jaa poole, kuid olid mõned takistused, mis panid mind asja üle juurdlema ning mõtlema. Katsusin veel kodus teki üle pea tõmmata, et oma otsust natukenegi edasi lükata, kuid ka see ei õnnestunud. Mõte: Portugal või Eesti? piinas mind.
Õhtupoolikul otsustasin, et tuleb võtta mõned kõned ning leida asjale lahendus. Mind on miski hakanud Eesti juures peibutama. Võtsin kõne, rääkisin maast ja ilmast, ohkisin ja ähkisin ning üritasin lahendust leida. Öeldi, et otse loomulikult mine, oma unistusi ning soove tuleb ellu viia ning kui ma vähegi näen, et see mulle kasulik, siis miks mitte. Pealegi on see nii lühike aeg, mis tundub üheksa ära oldud kuu kõrval täitsa poisike. Ja siis otsustasin helistada emale.
Mulle alati meeldib, et kui sa alustad kõne sõnadega mul on probleem, siis kohe ema mõtleb, et midagi on halvasti. Ta ilmselt ei pane seda ise tähele, kuidas ta toon muutub. Igatahes rääkisin emale kõik ära nii nagu on ning noh, kes mu ema teab, siis teab ka, mis mu ema selle peale ütles – muidugi mine! Ja siis tuli see raskem osa, mida ma ei oodanud. Isa. Ma ei tea miks, kuid isale on nendest minu ära minekutest olnud alati raskem rääkida. Sai ka isale uudis teatavaks tehtud ning isa vastas mulle stiilis: et mitte keegi ei saa sind siin kinni hoida, kui sulle välismaal nii väga meeldib, kuid tule ikka nägu näitama!
Ja nii siis oligi. Kõik ütlevad, et peaks minema ning ka ise arvan seda. Põhjusi selleks on mitu. Kuna nad mind väga tahavad, siis sellist võimalust mööda lasta oleks narr. Suur võimalus, et tulevikus saan nendega koostööd jätkata, kus ei sõltu enam, kus ma elan. Olgu selles siis Eesti, Portugal, Hispaania või Fidzi saar. Pealegi tagasi Eesti tulla ning hakata tööd otsima või mõtlema, mida siis nüüd edasi, pole praeguses majanduslikus olukorras ka just kõige suurem lust.
Saatsin reede õhtul YEUsse kirja sisuga, et olen nõus tulema, kuid kui minu projekt saab Eestis toetuse, siis pean tagasi Eestis olema 8. veebruaril. Kui ei, siis esialgne kokku lepitud 19. veebruar sobib ideaalselt.
Esmaspäeva hommikul tööle minnes võtsid sõbrad minuga ühendust ning ütlesin, et neile see sobib. Ja nüüd siis nii ongi – minek Portugali!
Esialgsete plaanide kohaselt lähen 25. detsembril (kui lennukid lendavad) ning tagasituleku kuupäev lahtine. Nad küll väga tahavad mind sinna veel natukeseks enne niiöelda eelkohtumisele, kuid see selgub paari päeva jooksul. Nimelt on seal aastavahetuse ajal toimuval noorsoovahetusel preliminary meeting, kus peaks tegelikult osalema üks Rumeenia esindaja, kuid nad nüüd üritavad projekti rahastanud national agency’s ära vahetada seda rumeenia tüüpi minu vastu. Eks näis, mis sellest saab.
Ja siis eile, kui ma olin saatnud emale kirja, et nüüd ongi minek Portugali, helistas ta ning küsis – kas seda sa siis tahtsidki? Ma ei oskagi kohe muud vastata, kui et jusiis. See kõik tundub liiga utoopiline ning keeruline praegu, et ma ei teagi, mis tunded ning mõtted mind hetkel valdavad. See kõik juhtus kuidagi liiga kiiresti...

Minu uus roomy Kasia

Reedest on mul uus korterikaaslane Kasia. Kuigi ta on rahvuselt poolakas, siis väga poolaka mõõtu välja ei anna. Kasia on samuti 22-aastane, õpib hetkel Erasmusena Alicante ülikoolis kunstiajalugu. Viimased 3 aastat on ta elanud Iirimaal ning Inglismaal. Kunagi läks Iirimaale õppima ning armus kõrvuni kohalikku kutti, jättis pooleli oma õpingud Poolas ning kolis kärmelt Iirimaale, kus hakkas kunstiajalugu õppima. Ausalt öeldes on vahelduseks kellegagi inglise keeles rääkida päris naljakas. Ma küll ärgitan teda pidevalt hispaania keeles rääkima, vaikselt võtab juba hoogu, kuid suuremad jutud räägib ta ikka ära inglise keeles. Mina ikka ajan oma hispaania keelt vastu, et ta natukenegi õpiks. On ju enamus tema sõbrad siin erasmused, mis tähendab, et hispaania keelega puutub ta kokku vaid koolis.
Reedel kui oma inglise keele tunnist koju jõudsin, siis jututasime maast ja ilmast kella kaheni öösel. Ma küll kümme korda tahtsin talle öelda, et mul on kergelt öeldes uni silmas, kuid ta oli niivõrd õnnelik oma korteri vahetuse üle, et mõtlesin mitte ta õnne rikkuda.
Laupäeval tegi ta mulle tänutäheks jõhkra õhtusöögi - fajitad! Nämm! Natukene mehhiko muusikat ning kuigi ma mõtlesin, et see nädalavahetus läheb pigem puhkamise tähe all, siis lõppkokkuvõttes oli asi sellest taas kaugel. Läksime pärast veel randa ning korraks välja. See korraks tähendab seda, et mina kadusin ära koju kell 12, tema jõudis kell 5 hommikul ning pühapäeval kella 16 paiku, kui mina oma sammud õue seadsin, siis polnud Kasia veel elumärke näidanud. Õhtul teatas ta mulle, et sellist pohmakat pole tal juba ammu olnud....oh neid erasmuseid!
Muidu tundub temaga olevat lõbus. Vaatamata sellele, et me kaua koos elada ei saa. Neljapäeval läheb ta Londonisse oma kutile külla ning tuleb tagasi alles järgmisel kolmapäeval. Ja siis millalgi pidi ta veel Londonisse minema (mu mälu ütleb praegu novembri lõpp, kuid võib vabalt ka petta!). Oh seda pikamaa suhte elu...