Semana Santa y las procesiones

Kuna ma tulin korraks oma perega skype'ima, siis teen ka ühe kiire sissekande :)

Nimelt on meil täie hooga käimas Semana Santa (ehk püha nädal). Kuna hispaanlased on väga usklikud, siis on see kohalike jaoks üks tähtsamaid nädalaid aastas. See tähendab seda, et üle kogu Hispaania on 5.-12. aprillil igal õhtul procesiones ehk eesti keeles pidulikud rongkäigud. Igal kirikul on oma päev, millal nemad oma rongkäigu korraldavad. Kuigi need pidavat kõik täiesti erinevad olema, siis minu jaoks on nad siiski ühesugused. Ma siinkohal kindlasti solvan kohalikke, aga mis teha!

Rongkäigud hakkavad iga päev kell 19 ning lõppevad ca südaööl. Iga päev on erinevad teed kinni ning liiklus suletud. Seda vastavalt sellele, millisest kirikust asi pihta hakkab. Olen õhtuti jooksmas käies näinud peaaegu kõiki rongkäike, kuid kolmapäeva õhtul käisime vaatamas niiöelda kõige suuremat ja tähtsamat. 

Kolmapäeval oli protsessiooni korraldajaks Hermandad de la Santa Cruz ehk Santa Cruzi vennaskond. Santa Cruz on üks pisike armas kirik mäe otsas, meie lossi läheduses. Ja selle rongkäigu teekond kulgeb läbi vanalinna. 

Meie seltskonnaks oli: Maria Jose (minu korterinaaber, kellel veel asi selgusetuks jäänud), tema sõbranna Maria ning tema kutt David (kes elavad tegelikult Benidormis, kuid kes selleks rongkäiguks spetsiaalselt Alicantesse tulid) ning mina. Kell 6 hakkasime meilt astuma, et õigeks ajaks kohale jõuda ning hea koht valida. Otse loomulikult olime me omadega suures ajahädas ning rahvast oli selleks hetkeks kui me Plaza de Carmenile jõudsime nagu murdu. Trügisime, trügisime, saime sõimata, et trügime, kuid valisime omale koha, kust midagigi näha oleks. Asi selles, et Maria Jose ja mina oleme parajad kääbused.  Seetõttu on ka alljärgnevad pildid tehtud kuidagi suvalt kaamerat õhku upitades :)

Kuigi rongkäik pidavat pihta hakkama kell 19, siis tegelikult algas see umbes 19.30. Ja meieni jõudsid esimesed pillimehed kella kaheksa paiku. Selleks hetkeks oli minul juba kannatus katkemas ning jalad väsinud. Nagu ka teistel. Aga ei, meil oli vaja sed näha. Inimesed olid täis elevust, kui hakkasid kostma esimesed helid. Minul oli sel hetkel suhteliselt ükskõik. Maria Jose naeris, et ma vaatan neid inimesi enda ümber justkui hullumaja kandidaate. Eks nad parajalt seda ka olid. Plaksutasid, loopisid komme ning lilli. Huh, mina ei mõista. Usu värk. 

Ja siis nad hakkasid tulema. Kõigepealt pillimehed. Need nägid välja justkui oleksid filmist Gladiaator välja hüpanud. Seejärel mustade torus mütsidega onukesed. See kostüüm pidavat olema tüüpiline usu värk. Minule meenutasid nad Klu Klux Klani. Ja siis tuli esimene kuju - Cristo de la Fe (tõlgituna usk jumalasse / kristusesse). Siis kõik plaksutasid, loopisid komme ja lilli. Jeeeee! Seejärel läks umbes veerand tundi, tuli uus orkester ja uus kuju - Cristo Cautivo (vangistatud kristus). Jälle sama värk - plaksutatakse, pildistatakse! Jee! Siis läks veel 15 minutit ja tuli järgmine kuju - Nuestra Senora de los Dolores (meie valu naine). No ütleme nii, et selleks hetkeks olin mina juba niivõrd väsinud ning tüdinenud, et jube. Ja siis tuli osa, mis mulle meeldis - mingi mustlane hakkas katusel lõõritama! Vot see juba oli midagi! Ainult, et tema lõõritamine lõppes suhteliselt ruttu. Ja siis pidi veel ootama, et näha ära ka viimane kuju - El Descendimiento de la Cruz (ristilöödud ning hinge heitev kristus, kes hakkas alla langema). Ja järgnes jälle mustlase lõõritamine. Ja siis oli kõik! Rahvas hakkas minema tormama, meie nende hulgas. Kiiresti, kiiresti sellest segasummasuvilast ära. 

Kuigi ma seda asja väga ei mõistnud (nt miks seda tehakse), siis oli see ikkagi omamoodi vahva kogemus! Tean nüüd, kui hullud need hispaanlased oma Semana Santal on. Ja au nendele meestele, kes neid kujukesi tassisid. Nimelt kaaluvad need räigelt palju ning ühte kujukest tassis ca 30 täiskasvanud meest oma pea peal! Vot nii. 

Maria Jose ja mina ootamas rongkäigu algust:

Rahvasummade kogunemine Plaza de Carmenil:

Mustade mütsidega onukesed:

Cristo Cautivo:

Cristo de la Fe:

Nuestra Senora de los Dolores:

El descendimiento de la Cruz:

Kohalikud plikad rahvarõivastes...

Mis puudutab veel Semana Santat, siis ma pole elu sees veel näinud, et puksiiridel nii palju tööd oleks. Kuigi tänavad pidid olema autodest tühjad, siis mõni tore tegelane ikkagi jättis oma rolleri või auto tänavale. Ja no need puksiirid muudkui kihutasid ringi ning vedasid minema. Elagu puksiirid!

Puhkus, puhkus

Mul hakkab nüüd puhkus. Hispaanlased on niivõrd toredad, et tähistavad lihavõtteid pikalt-pikalt. Järgmine tööpäev on alles tuleval teisipäeval. 

Kui just ilma ära ei keera, midagi pakilist ei juhtu või ma igavuse kätte ära surema ei hakka (mis on suhteliselt ebatõenäoline), siis järgmine sissekanne blogisse tuleb alles tuleval nädalal. 

Minu pühad tõotavad tulla igati lõbusad. Neljapäev ja reede on kõik kohad kinni, seega tuleb homme hommikul kiiresti turul käia ning vajalik kraam soetada. Ja siis randa, randa ja veelkord randa. Ja kui ei ole soe ning päikesepaisteline ilm, siis on kõik Madriidi hispaanlaste süü ning läheme anname neile peksa :) (kui meil on kõiges süüdi poolakad, siis siin on madriidikad). 

Ükspäev on plaanis minna päevaks Benidormi. Minu roomy Maria Jose soovib minna Zara outleti ning ilmselt laupäeva veedame Benidormis, kuna siis peaksid kõik poed taas lahti olema. 

Ja siis Maria Jose pere kutsus mind külla, seega kui Maria Jose otsustab oma kodukülla Villenasse minna, siis lähen kaasa. Tutvun selle mägise külaeluga seal tsutike. 

Aga minu eesmärk puhkusel on puhata, puhata ja veelkord puhata. Ja kui hästi läheb, siis rannas peesitada ning mitte midagit teha. Miks ma ütlesin, et hästi läheb? Sellepärast, et 20-22 kraadi sooja tundub mulle natukene vähe. Ära hellitatud siin juba selle soojusega :)

Aga seniks mõnusaid lihavõtteid, värvige ja koksige mune siis ka minu eest!

Infomoviliga San Juanis

Tänane tööpäev algas varakult. Kui äratuskell oma trikke tegi, tundus justkui oleks alles öö. Pidin aga tööl olema täna kolmveerand tundi varem, et kihutada Infomoviliga San Juani poole. 

Infomovil on niiöelda Centro 14 ratastel, mille eesmärgiks on külastada erinevaid koole-ülikoole, et tutvustada Centro 14 pakutavaid teenuseid, workshoppe, tegevusi, programme ja kõike muud, mis noortega seotud. 

Buss iseenesest nägi päris kift välja. Värviline ja silmatorkav. Bussi sisse oli lõigatud niiöelda aken, kust sai telekast noortele meie organisatsiooni tutvustavat videoklippi näidata ja muusikat lasta. Ja siis kõiksuguseid materjale laiali jagada ja pläkutada. Päris kift oli. Minul oli jälle lööki stiilis, et kes see blond plika on ja mis ta siin teeb. 

Tegin ka mõningaid pilte, kuid kuna unustasin juhtme koju, siis ei saa neid fotokast hetkel kätte ning nende ülesse laadimine jääb järgmistele päevadele. Kannatust. 

San Juan on siinne Viimsi ehk elamupiirkond koos suure ning pika rannaga. Üks parimaid läheduses. Sõit sinna võtab ca 15-20 minutit ning mulle see koht meeldib.

Kool, mida külastasime oli IES Playa de San Juan ning tegemist oli keskkooliga. Hästi suur-suur hoov ning pisikesevõitu koolike. Mulle aga meeldis see, et väljas oli palju pinke, mängis muusika ning seetõttu said kõik kenasti oma vahetunde õues veeta. Lisaks olid kohe kooli kõrval ka spordiplatsid, kus kutid usinasti palli mängisid. 

Harjumatu oli see, et paljud käisid koolis dressides. Kui ma õigesti mäletan, siis meil vaadati sellise asja peale natukene viltu. Vähemalt Külli ei olnud sellest just kuigi vaimustuses. Samuti kõiksugused nabapluusid ja miniseelikud tundusid olevat igati pop teema ning mis jällegi meie koolis pigem ebasobivaks tunnistati. Aga sellisena nad koolis käivad :)

Huvi Infomovili vastu oli üllatavalt suur, kuigi neil oli täna viimane koolipäev, sest algas koolivaheaeg!

Hispaanlased vihmavarjudega on ohtlikud...

Minuga juhtub ikka igast huvitavaid asju. Tatsasin täna kodupoole ning just oli lõppenud väike vihmasabin. Inimesed siiani vehkisid veel ringi oma uhkete vihmavarjudega. 

Ootan mina siis lõbusalt rohelist tuld, et teed ületada. Minu ees seisavad kaks naisterahvast, seletavad omavahel käte ja jalgadega. Ja siis mina uitan nende selja taga oma mõtetega niisama ringi, vahin siia ja sinna. Ja järsku, pauhti! Triin saab vihmavarjuga (selline suur suletud vihmavarju toigas, teate ju küll) vastu vahtimist. Mõtlesin natuke, et mis nüüd juhtus. Hakkasin naerma, tädid olid jummala paanikas ja vabandasid ette ning taha. Mina muudkui muigasin ja naersin :)

Ja elus ja terve olen. Isegi muhku pole siiani tekkinud, rääkimata siis kõiksugustest sinikatest ja kriimudest. 

Kus ikka juhtub igast asju...

Üks kuu juba täis!

Täna, 7. aprillil sai mul täpselt täis üks kuu Hispaanias olemist! Kuu tagasi maandusin unisena Alicantes. Ausalt öeldes on mul tunne justkui oleksin siin olnud nädala - kõik on siiani uus ja huvitav! See näitab vaid seda, kui kiiresti aeg lendab...

Igatahes olen möödunud kuuga ülirahul ning loodan, et elu läheb edasi sama toredalt ning hästi :)

Pulmapaanika-jaanika

Meil on tööl täielik pulmapaanika. Escarlata pulmad on vähem kui kahe kuu pärast ja no ta on juba päris koomiliseks muutunud. 

Eelmine nädal oli tal koos vanematega niiöelda prooviõhtusöök. Kestis kella kolmeni öösel, sõid ja jõid kõike head ning paremat. Ja siis peale seda õhtusööki olid nii Escarlata kui ka tema kutt Moises jummala paanikasse sattunud. Stiilis, et kas on ikka õige asi abielluda ja et see on ikka nii paganama keeruline jne jne. Järgmine päev ei suutnud Escarlata üldse tööle keskenduda ja muudkui närvitses ringi.

Ja siis see nädal läheb samas tempos edasi. Nad üritavad külaliste nimekirja kokku panna. Escarlata pulmas oli 250 inimest - kohe mitte ei taheta talle alla jääda. See on omamoodi naljakas. Mul pidi ikka suu lahti kukkuma, kui ma kuulsin seda numbrit.

Lisaks veetsime eile tunnikese erinevates reisibüroodes ideega valida välja sobiv pulmareis. Moises ja Escarlata olid võtnud omale ideeks järgmised sihtkohad: Jaapan, Austraalia või Jamaica. No otse loomulikult hinda kuuldes (alates 3000 eurot nägu) kustus see plaan sama kiiresti kui tekkinud oli. Ja nüüd nad ei teagi kuhu minna. 

Siis käisime veel kirikus. Nimelt tuleb enne pulmi läbi teha niiöelda koolitus pulmatseremooniaks, mis kestab ca 1-2 päeva. Ja siis pannakse kiriku, kus abiellutakse, seinale siuke pisikene paberilipik kirjaga "Escarlata ja Moises soovivad abielluda 30. mail 2009. Kui kellelegi on midagi selle vastu, siis andke teada kohe või vaikigu surmani". Viskasime nalja, et kui see kiri üles pannakse, siis hakkame tegema pilakõnesid, et teada saada, mis siis juhtub, kui kellelgi tõesti midagi selle vastu. 

Ja siis veel kleidiproov... ja pulmakingid. Escarlata oli kõigile öelnud, et ei mingeid kinke, palun kandke raha! Ja siis igast vanaemad ja tädid-onud ikka tassivad talle mõttetut kraami kohale :) Mida ta siis pidevalt ümber vahetamas käib. Parajalt naljakas :)

Eks me näe, mis sellest edasi saama hakkab...

Hommikusöök hispaania keele tunnis

Täna oli meil hispaania keele tunnis viimane tund enne suurt puhkust (lihavõtete puhul on meil kaks nädalat puhkust) ning tähistasime seda koos pisikese hommikusöögiga. Huh, mu süda läigib ja ma tahaks ainult magada või lihtsalt kusagile veereda...

Mina muidugi olin tegija oma Kalevi šokolaadiga. Käisin eile kolmes poes, et leida midagi, millest eesti toitu teha, kuid pole siin miskit. Kusagil suures kaubamajas, ca 10 minutit linnast välja, niiöelda eeslinnas, olevat mingi rahvusvaheline toidupood, kust igast kraami leiab, aga no ega ma ei viitsinud ju sinna minna. Seega minu eesti köögi tutvustamine jäi kesiseks. 

Aga no need araablased (maroko tädikesed) on täiesti hullud. Ma ei tea, kas nad saidki asjadest valesti aru, kuid nad olid ikka süüa teinud vähemalt kahekümnele inimesele. Meid oli ainult kaheksa. Ja siis ikka käisid taga, et sa oled liiga kõhn, võta siit ja võta sealt. 

Ja siis mul on nüüd täispugitud elevandi tunne. Mul on uni ja ei suuda üldse tööl olla. Viisin tööle ülejääke ka ning nüüd on õnneks teised end ka täis õginud. Nii, et me nüüd siin vegeteerime... Teised juba naeravad, et ma olen ohtlik. Ükspäev tulen oma mustikatega valge šokolaadiga, teine päev mingite maroko maiuspaladega :)