Kohalik kosjasobitamine

Tänane päev on olnud ülinaljakas. See on lausa hämmastav, kui palju siin pidevalt naerda saab. Mind paneb hispaanlaste mõtteviis kohati ikka südamest naerma ning imestama. 

Nimelt täna, kui olime raadiost tagasi tulnud, ootas mind ees siiani üks kõige naljakamaid ning imelikumaid poolteist tundi. Meie korrusele tuli meiega juttu puhuma meie boss Fernando. Siuke kõva 50-aastane muhe vanapapi. Räägib siin, räägib seal. Lõpuks naaseb minu laua juurde ja hakkab uurima, et kuidas mul läheb ja mis ma siin olemisest arvan ja nii edasi. Sellised elementaarsed viisakuste vahetamised. Sellele järgneb 10 minutit juttu, kuidas ta ükskord Tallinnas käis, kuidas Tallinn on ikka Baltimaade kroonijuveel, kuidas sealsed naised on ikka kõige toredamad ja ilusamad ning mina olen sellest elav näide. No väga tore, lähme palun edasi. Seda juttu on ennegi kõrva sosistatud...

Ja siis, kui kõik nagu näiks juba räägitud, tuleb küsimus - Trini, kas sul siin juba kohalik kutt on leitud? Ütlesin, et ei, ei. Ja siis siuhsauh tuli seljatagant välja ümbrik koos piltidega. Nimelt oli Fernando käinud just Põhja-Hispaanias oma pojaga suusatamas. Vaatasime siis koos pilte, seletas siit ja sealt, kui toredad mäed seal on. Ja siis, et kui tema poeg ikka Alicantesse tuleb, kuidas ta mind temale tutvustada tahab. Ja siis pildid tema pojast ja jutt stiilis kui tore, tugev, ilus ja tubli minu poeg on! Mina lagistan naerda, teised plikad ka...

Ja kui jälle tundub, et nagu justkui kõik pildid oleks vaadatud ja asjad räägitud, läheb ikka jutt edasi. Stiilis, mis mulle meeldib ja mis tema pojale meeldib. Ja siis otsustas onu, et ikka kui tema poeg siia ei tule, siis peaks ikka mind Madriidi sõidutama (tema poeg õpib seal arstiks). No väga tore. Kosjasobitamine missugune! Onu ütles, et seda juttu võib jätkata ükskord õhtusöögil....

Ja seda kõike tegi ta täiesti tavaliselt nagu nii asjad käikski. Selliseid asju ikka juba Eestis ei juhtu!

Huvitav, teistmoodi, mittekohalik

Teised hakkasid täna tööl arutama, et jube naljakas, kuidas kõik, kes tulevad meie korrusele informatsiooni küsima, jalutavad otsemat teed pidi minu laua juurde. Kuigi enne seda on veel kolm infotöötajat, kelle päris töö on tegelikult neile päringutele vastata. Tundub, et ma tundun kõigile väga huvitav. Teistmoodi. Mittekohalik. 

Mulle nüüd hakatakse sebima oma arvutit koos püsiühendusega, kuna ükspäev otsustas meie wifi minna siestale ning pole siiani tagasi tulnud. Keegi ei tea, milles probleem. Seega varsti saan ehk omale päris oma arvuti päris oma internetiga :)

Escarlatale küll öeldi, et sa võid ainult unistada uuest arvutist, kuid meie boss käis täna meie korrusel teatamas, et ta võtab selle nüüd oma südameasjaks, et ma saaks omale arvuti :)

Pildil: käib töö ja vile koos

Raadiostaar :)

Jõudsin just äsja tagasi raadiost. Mina, Escarlata ja Laura käisime  intervjuud andmas. 

Siin on nii, et Centro 14 ja kohalik noortevolikogu käib iga reede raadios intervjuud andmas. Räägitakse sellest, mis uut ja huvitavat meie organisatsioonis ning niisama pläkutatakse päevakajalistel teemadel. Seekordseks peateemaks aga olin mina - esimene vabatahtlik Alicantes!

Küsimused, mis mind puudutasid ning millele ma tublis hispaania keeles vastasin (ise ma küll rahule ei jäänud, aga kõik teised ütlesid, et juba nii hästi räägin, täitsa ime):

- kust ma pärit olen?

- kas mulle meeldib Alicantes?

- kas ma olen ka leidnud mingeid erinevusi Eesti ja Alicante vahel?

- mis mulle siin kõige rohkem meeldib?

- mis ma siin täpsemalt teen?

- kauaks jään?

- mis ma enne siia tulemist tegin?

- kas ma tunnen ka oma perest, sõpradest ja muudest eesti asjadest puudust?

Kokku jutustasime ca pool tundi (kui lisada sinna juurde Laura osa Centro 14-st). Millise emotsiooniga ma tagasi tulin? Nii palju nalja, kui seal raadios, pole juba ammu saanud. Siuke nali käis pidevalt. 

Ja Daniel, meie intervjueerija oli eriti vaimustuses sellest vabatahtlikkuse asjast. Ning ootab mind nüüd ikka ja jälle raadiosse tagasi :) Ja teised naeravad nüüd, et ma olen täna õhtu staar :)

Meie raadios (vasakult): Laura, mina ja Escarlata

Ja nii siis ongi....rongiga Santiagosse

Ja nii siis ongi....rongiga Santiago de Compostelasse. Edasi-tagasi piletid maksavad 100 euri ehk 15 euri odavamad kui lennupiletid. Mugavuse eest siin ei maksta...

Minu seiklused rongiga hakkavad pihta 19. aprilli hommikul, kohale jõuan sama päeva õhtul. Peale 12-tunnist loksumist läbi mööda Hispaania maastikke. Küll aga lohutati mind täna, et rongid on igati korralikud, saab rahus filme vaadata ning muusikat kuulata. Nagu pikamaalendudel lennukis.

Ja siis nädal hiljem, 25. aprillil hakkan tagasi loksuma. Jään Santiagosse üheks päevaks kauemaks, kuna reedel rongid Alicantesse ei sõida. 

Eks ma siis anna teada, mis ma asjadest arvan, kui ma sealt ükskord tagasi olen. Igatahes pole mul nädalase puhkuse vastu küll mitte midagi :)

Töötusest ja majandusest

Nokitsesin eile oma esimese kodutöö kallal, mis rääkis majanduslangusest Alicantes ja Eestis. Lugesin eile erinevaid ajaleheartikleid ning vaatasin uudiseid. Selgub, et majanduslangus on siin täies jõus ning tööpuudus üks suuremaid Euroopas. 

Enamus inimesi, kes on Alicantes töö kaotanud ning seeläbi otsivad valitsustelt abi või elavad tänavatel on mehed (85%). Nendest enamus omakorda on vanemad kui 60-aastat (76%). Kuna Alicantes pidavat elama inimesi 80-st eri rahvusest, siis tööd kaotavad üllatavalt just hispaanlased (85%). Kõiksugused teised murjamid moodustavad ainult väikese osa. Ja Alicantesse on olukorraga tegelemiseks tööle võetud 30 inimest, kes mässavad valitsuses töötute ja kodututega. Ma muuseas ise pole tänavapildis tähele pannud, et neid kodutuid väga oleks. Aga eks ma nüüd siis hakkan rohkem silmi lahti hoidma.

Alicantes on üks niiöelda varjupaik, mis pakkub esmaseid teenuseid 72-le kodutule. See tähendab seda, et rohkem kui pooled kodututest peavad elama tänavatel, kuna neile ei jagu lihtsalt varjupaigas kohti. Eelmine aasta ööbis varjupaigas üle 1692 inimese, see aasta oodatakse, et see number vähemalt kahekordistub. 

Lisaks on loodud ka programm, mis pakub rahalist abi töötutele ning kerjustele, et tagada nendele hädavajalikud esmatarbed. Praeguseks saab programmist toetust pea 1500 inimest. Neist 218 on hakanud käima ka niiöelda töötutele mõeldud ümberõppe kursustel. 

Alicante linnavalitsus on võtnud oma südameasjaks lahendada praegune töötuse probleem võimalikult kiiresti. Näiteks on hakatud linnavalitsuse abiga töökohti juurde looma.

Uudistest täna hommikul veel nägin, et esimene hispaania pank on hakanud põhja minema (Castellon La Mancha) ning nüüd kõik, kellel raha seal pangas, on hakanud paanitsedes raha välja võtma. Samuti räägiti ka töötusest - nimelt arvab valitsus, et põhjas on ära käidud ning nüüd saab asi ainult paremaks minna.

Muidu on elule majanduslangus hästi mõjunud. Kohalikud räägivad, et hinnad poodides on ikka mehe moodi alla läinud.  

Bussi või rongiga Santiago de Compostelasse? Üle mõistuse!

Mind ajab ikka aeg-ajalt muigele see, kuidas hispaanlased siin oma asju ajavad. Kohati on tunne justkui nad oleksid kusagilt teiselt planeedilt. 

Nimelt hakaksime täna Escarlataga otsima mulle lennupileteid, et lennata koolitusele Santiago de Compostelasse. Leidsime ühed, mis ajaliselt ideaalselt sobisid - ca 250 euri. Saatsime koolitust korraldavale organisatsioonile (Hispaania rahvuslik büroo) kirja, et sellised hinnad ja ajad. Point on selles, et kõikidele kuludele tuleb saada kinnitus. 

Ja siis läks tund, läks kaks. Saime vastuse ja hakkasime mõlemad naerma. Nad ei luba mul lennukiga tulla, kuna kallis olevat. Pean võtma rongi või bussi. See on üle mõistuse. Alicante on ühes otsas, Santiago de Compostela teises otsas. 

Ega muud väga üle jäänud, kui hakata rongipileteid otsima. Leidsime. Ainuke mure, et vagunis peab istuma ca 12 tundi. 12 tundi!!! Mida perset?! Ja aina paremaks läks. Tagasi sellel päeval, millal ma peaks tulema, rongi ei tule!!! Ehk siis buss? Ja see sõit kestab 16 tundi!!!

Escarlatale see mõte kohe üldse ei meeldinud, et ma bussiga pean tagasi tulema. Nüüd me siin siis vaidleme selle korraldajaga, et ma saaks sinna üheks päevaks kauemaks jääda, et nad mind majutaks ja toidaks seal ning et ma saaks siis ikka rongiga koju tagasi. Eks näis, mis nad meile selle peale vastavad. 

Hispaanlased, ma ütlen!

Täna on see tähtis päev

Täna on see tähtis päev - projektide esitamise tähtaeg rahvuslikele büroodele. See tähendab tavaliselt seda, et ca nädal enne tähtaega on kõik noortega tegelevad organisatsioonid erilises ajahädas ja paanikas! Nii ka meie. 

Minu rahvusvahelise noortevahetuse projekt oli valmis juba eelmise nädala alguses. Kogu projekti taotlus, sisu, ajakavad, seletused, partnerite osalusvormis ja muu vajalik. Saatsime selle üle vaatamiseks meie bossile Laurale, kellel on majas ainukesena õigus neid pabereid allkirjastada. Võttis nädala, ei kippu ega kõppu! Laurat pole majas ning ei tea, millal ta ka järgmine kord tuleb. Hästi, oleme kannatlikud ja ootame veel.

Selle nädala alguseks ei olnud ikka veel midagi. Escarlata juba ütles mulle, et Triin, mata see mõte maha, me ei saa seda projekti selleks tähtajaks esitada. Esitame hoopis 1. juuniks. Mina ikka vastu, et ei-ei. Oleks vaja ikka selleks tähtajaks, mille nimel siis ma viimased kuu aega rühkinud olen?! Ei tohi jätta jonni. 

Palusin Escarlatal veel Laurale helistada ja kirjutada ning meelde tuletada, et selle asjaga on kiire. Vaatasin siiralt talle silma ja küsisin, et kas ma võin minna ise Laurat otsima. Ütles ta ju mulle, et iga kell võin ta uksele koputada, kui mingi mure. Escarlata ütles, et kui meil pole vastust teisipäevaks, siis lähme koputame uksele. 

Ja siis tulen mina teisipäeva lõunal oma hispaania keele tunnist. Ja teate, mis? Laura oli öelnud, et talle projekt väga meeldib ning kui saame selle rahaga hakkama, mis me rahvuslikult büroolt küsime, siis laske käia! Ruttu paberid Laura lauale allkirjastamiseks. 

Ja täna on see tähtis päev. Saime hommikul Lauralt allkirjastatud dokumendid. Printisime välja kõik muu vajaliku. Tuleb välja, et ma olen siin ainuke, kes oskab Exceli dokumendist asju printida inimlikus suuruses ja vormis :) Võtsime pangast tõendi, et konto, mille me taotlusesse panime, kuulub ikka organisatsioonile. Ja viisime kõik dokumendid kiiruga Valencia valitsuse majja, et postituvi saaks need teele panna ja meie templi, et oleme õigeaegselt need asjad ära saatnud. Ja nüüd liigub see patakas paberit kenasti Valencia poole. 

Huh, oleme Escarlataga rahul. Vähemalt praegu. Nüüd tuleb ca kaks kuud oodata vastust... Aga ikkagi, tublid olime, et tehtud sai!