Parimad kohad elamiseks: Madriid, Barcelona ja Valencia

Ükspäev avaldati meil lehes uuringu tulemused, mis uurisid Hispaania erinevate linnade reputatsiooni järgmistest valdkondades: õppimine, töötamine, ettevõtlus, elamine, turism ja lõbutsemine.
Õppimise edetabelis ilutseb Alicante 26. kohal. Esimese koha hõivas kellelegi üllatuseta Madriid, järgnes Salamanca ja Barcelona. Meie kõrval asuv Elche on näiteks meist veel kolm kohta tagapool.
Töötamise tabelis oleme juba tunduvalt kõrgemal – 16. kohal. Esikolmiku moodustavad kolm kõige suuremat Hispaania linna – Madriid, Barcelona ja Valencia. Elche see-eest jääb hoopis 28. kohale.
Alicante positsioon uuringus paraneb veelgi äri tegemise edetabelis, kus pesitseb kenasti 11. kohal. Esikolmiku hõivasid taas kolm suurimat linna, Elche jäi aga endiselt 28. kohale.
Elutabelis on Alicante see-eest hirmus taga – 37. kohal. Elche on isegi eespool oma 30. kohaga. Esikoha on siinkohal hõivanud Barcelona, millele järgneb Madriid ja Valencia.
Külastus- ning meelelahutuse edetabelis on Alicante aga taas esimese kahekümne seas – 14. positsioonil. Külastuslinnade esikohal on taas Barcelona, teisel Madriid ja kolmandal Granada. Meelelahutuse tabelis võimutseb Madriid, millele järgneb Barcelona ja Valencia.
Uuringu kokkuvõtteks võib öelda, et Hispaania parimad linnad elamiseks, töötamiseks, lõbutsemiseks, külastamiseks või õppimiseks on siiski kolm kõige suuremat – Madriid, Barcelona ja Valencia.

Tööseiklustest

Tööl on mul viimasel ajal olnud kiire, mis kiire! Vahepeal oli isegi niipalju tegemist, et ei jõudnud sööma-jooma minna. Nüüd on juba kõik enamvähem korras.
Minu inglise keele tunnid hakkavad varsti lõppema. Neljapäeval teeme niiöelda ära saatmise tunni rannas. Igaüks toob kaasa midagi süüa-juua ning veedame mõnusa lõunapooliku rannas. Siinkohal tunnen kaasa Hakimile, kellel algas näljalaager – ramadan. Aga ütlesime talle, et ta võib vaadata, kuidas meie sööme ja siis õhtul peale päikeseloojangut vaadata pilte, mis tegime ning mõelda, et oleme taas jälle koos. Ja siis on veel ainult kaks inglise keele tundi jäänud ning selleks korraks läbi. Tahavad, et ma hakkaksin ikka ka oktoobris – novembris tunde andma. Ma nüüd lähen homme läbirääkimistele!
Projektiga tundub praegu kõik vinksvonks olema. Olen ajakava täielikult peal peale pööranud umbes kaks korda. Eelkohtumisega on praeguse seisuga korras. Homme teeme ära kindlustuse, kuna itaallased palusid ajapikendust, kuid pidid täna oma andmed ja inimesed viimaks korda ajama. Eks näis. Ja ma olen juba natukene ärevil, sest vaid üks nädal veel ning siis on juba esimesed eelkohtumiseks kohal. Eestlased maanduvad Alicantes kella 8 paiku õhtul, Liisi kella poole 12 paiku õhtul!
Mis puudutab põhiprojekti, siis mõned asjad on sellega veel lahtised. Kuna Escarlatat pole, siis ei ole saanud ma midagi ka teha. Helistasin talle paar päeva järjest, üritasin kätte saada, kuid ei midagi. Ükspäev siiski õnnestus ta kätte saada. Ja siis ta ütles mulle, et tal on puhkus ning ärgu ma enam helistagu. No perse, kui ta oma asjad oleks enne puhkusele minekut ära teinud, siis ma ka ei helistaks, kuid kuna tema taga praegu asi seisab, siis helistan nii palju kui vaja. Aga oi, kus ta alles selle eest saab, mis ta ütles, kui tagasi tuleb! Õeluseuss olen.
Tegelikult oli ükspäev asi selles, et mina helistasin Escarlatale ja ütlesin talle, millal ma vabad päevad võtan. See oli tema soov, pidi teistele ise edasi ütlema. Olgu, hästi! Ja siis kui mul vaba päev oli, mis siis lahti läks? Telefonid hakkasid hommikul helistama, et kus ma olen ning ega minuga midagi juhtunud pole?! Läksin siis tööle ning rääkisin Jesusiga, kes üritas väita, et Escarlata ei tea midagi. Mina selle peale, et kas on minu viga, kui Escarlata ei kuula, mis talle räägitakse ja pealegi ta üldse ütles mulle, et ma ei helistaks talle, kuna tal puhkus. Muidugi jäi tal selle peale suu lahti ja ütles, et kuidas ta saab nii öelda, kui ta mu tuutor on. Mina sellepeale, et tead, ausalt öeldes on mul ükskõik ka, mida Escarlata ütleb või teeb nii kaua, kuni see minu elu ei sega ning mulle mingit jama kaela ei too. Selle peale tahtis Jesus juba Escarlatale helistama hakata ja teist juhendajat otsida. Mina siis rahustasin neid maha ja ütlesin, et näete, ma olen okei ja küll ma helistan, kui peaksin haiglasse sattuma või midagi! Natuke intriige, intriige!
Muuseas eile veel tuli välja, et kõikidel vabatahtlikel, keda ma tean on olemas pilet Valenciasse koolitusele. Escarlata üritas mulle varem seletada, et Valencia büroo ostab ise selle pileti ja saadab meile, kuid ausalt öeldes mina seda juttu ei usu ning praeguse hetkega pole mul mingit piletit. Aga õnneks mul on sellest ka ükstaskõik, sest sellega tegeleb Escarlata, kui tagasi tuleb. Palju õnne talle oma jamade likvideerimisel! Täna ta tegi mulle näiteks vastamata kõne. Mina ei kavatse tagasi helistada. Kui soovib minust midagi, siis palun väga – helistagu ja rääkigu!
Ja mida tegid samal ajal meil teised, kui mina palehigis töötasin? Lugesid raamatuid, hommikust kuni koju minekuni. Ei mingit inimeste liikumist, päeval ainult paar inimest heal juhul külastas. See on see hispaanlaste augustikuu – kõik puhkavad ja puhkavad! Ja mida mina teen? Tööd, tööd, tööd! Kuigi ma olen seda hakanud suhteliselt kergelt võtma – kui ei jõua täna, siis on ka homme ja ülehomme!

Minu nädalavahetus kulges surfamise taktis. Kolm päevakest Santa Polas ning te ei kujuta ette, kui raske on nüüd olla tagasi tööl ning asjalikke mõtteid mõelda.
Minu uus Belgia sõber Robbie saatis mulle neljapäeval sõnumi, et ta rendib auto ning kui ma aga soovin, siis korjab mind Alicantest peale lau päeva hommikul ja läheb Santa Pola poole ajamiseks. Mina tantsisin selle uudise peale toas ringi ja lõin käsi kokku stiilis super, super! Ei peagi seekord Mariat tüütama hakkama, et ega ta ei taha Arenales de Soli randa minna ning nii muuseas mind Santa Polasse visata. Nüüd aga oli mul olemas oma autojuht. Kuigi Alicante seletamine inimesele, kes pole sellesse linna kunagi jalga tõstnud oli ikka omaette naljakas. Mina pidevalt, et kas sa seda kohta tead või seda ja millist teed pidi sa ikka tuled, kas ranniku või maantee ja nii edasi. Aga näed sa, laupäeva hommikul leidis Robbie mind kenasti üles ning külmkappi meenutava autoga läks sõit lahti! Vahemärkus – meil on siin ikka kuumalaine, kuigi juba augusti lõpp ning kohalikud juba kardavad, et suvi ei lähegi see aasta minema. Keegi ei mäleta sellist suve...

Laupäeva hommikul Parresesse jõudes oli mul juba tunne, et olen mitu päeva surfanud. Mu tagumik tahtis reedesest tennisest sõna otseses mõttes otsast ära tulla! Kuid natukene nalja visata ning lolli juttu rääkida ja juba tuleb kohe elu sisse tagasi! Siis läksin võtsin Dani rajalt maha ja küsisin, et kus on mu laud ja kas sa oled selle kokku pannud. Dani muidugi-muidugi, see on poes. Ma ajan nüüd kõik järgneva seniilsuse ja liiga suure töökoormuse süüks, sest kui ma poodi jõudsin, siis ei olnud muidugi mu lauast seal halli haisugi! Kamandasin siis Dani kohale. Muidu mulle hullult meeldib ta pood, ma lähen sinna ükspäev sisseoste tegema, kuna meil endiselt ju allahindlused. Laud kätte saadud, läks veele minekuks.

Need on need paadid, kus käime siestat magamas ning vaikselt ootsumas...

Asju lahti pakkida ja täis pumbata on seal alati lõbus. Enne, kui saad veele minna, pead olema valmis tuhande inimesega juttu rääkima ning eluoluga kurssi viima. Ma olen nüüd ametlikult keskuses „see ranna ainuke blond beib“ ja kui kellelgi ei tule minu nimi meelde või tuleb mõnele võõrale seletada, kes ma olen, siis on alati fraas „see blond beib“ kasutusel. Mis muidugi hakkab juba ära tüütama ning mis paneb ikka jälle ja jälle mõtlema juuste värvimise peale. Tähelepanu on väga tore, kuid üleliigne tähelepanu on liiast. Pealegi on mul suurepärane oskus igal pool paras kaos tekitada....

Laua sisseonnistamise triip...

Laupäeval oli surfamiseks natukene keeruline päev. Tuult küll oli normaalselt, kuid keerutas. Korra puhus, korra vaibus, korra puhus, korra vaibus. Aga kuna vaikse tuulega õpibki rohkem, kuigi on sada korda keerulisem, siis keeldusin veest valja tulemast. Robbie juba vahepeal ütles, et ma ikka tuleks ja tõmbaks hinge vahepeal, sest muidu jätab mu süda varsti lööke vahele. Mina ikka vastu, et ei-ei, kõik on korras nagu Norras ja ma lähen tagasi vette. Lopuks sain ma veest välja alles kella viie paiku, kuna ma lihtsalt pidin siis nälja kätte ära surema. Aga mu puuviljasalat päästis mu elu...
Oma puuvilja salatit süües tuli minu juurde järgmine monitor (ma tõesti ei mäleta ta nime, homme küsin!) ning uuris, et kas ma olen nüüd omale viimaks varustuse ostnud ning et ta terve päeva muudkui mõtles, et kes nii ilusa rohelise lohega seal harjutab (oh neid hispaanlasi!). Ja siis hakkas ikka uurima, et kust ma pärit olen ja mis ma siin teen ja nii edasi. See vana lugu iga päev. Ja siis küsis, et kaua ma siin olen olnud. Mul on nüüd kombeks saanud, et ütlen kõigile, et nad arvaksid kaua ma siin olen olnud. See tüüp pakkus 10 aastat! Mina laginal siis naerma, et jajah, mida veel?! Vastasin, et pean nüüd teda kurvastama, kuid olen vaid viis ja pool kuud siin olnud. Sellepeale ei saanud ta aru, et kuidas ma suudan ilma selle tüüpilise välismaallase aktsendita hispaania keelt rääkida. Ütlesin siis, et näed, olen ilmselt vales kohas sündinud ja peaksin ilmselgelt lihtsalt Hispaanias elama. Seepeale kohe hakati uurima, et kas ikka kutti on (muuseas see on üllatav, kuidas nad kohe esimeste lausete seas selle küsimuse ära küsivad justkui oleks see samas stiilis mis: tere, kuidas läheb?“) ja mina vastu, et ei-ei, vaba ja vallaline. Ja siis sellele järgnes, et kui ta poleks abielus, siis võtaks kohe minu vallutamise ette. Mina pidin seepeale taas naerukrampidesse surema ja ütlesin, et jah, halb õnn või mis...

Puhkepaus 15 minutit

Paar sopra ka vees...

Õhtul sõitsime Robbiega tagasi Alicantesse. Kuna ta polnud kunagi siin käinud, siis otsustasime, et läheme teeme väikse dringi Nicis. Robbiel on peo korraldamise firma ning ütles, et ta pole siin veel leidnud ühtegi korralikku kokteilibaari (ta õde elab Benidormis ja seetõttu pole sealt ka väga kaugemale jõudnud). Mina siis ütlesin talle, et tean ühte head baari ning läksime Nici. Ma ise olin muidugi jube hirmu täis, et kurat seda teab, äkki polegi see miski hea koht, kuid kui Robbie baari sisse astus, siis esimesest hetkest peale kohe teatas, et siin talle meeldib – kõik nii professionaalne ning tiptop! Ja läks kokteilitamiseks – mina oma Gintonic Andaluziga ja Robbie Singapur Slingiga (mis pidavat olema keeruline kokteil ja ainult vähesed teevad seda õigesti). Ja juttu jätkuks kauemaks. Vähemalt on mul nüüd hea meel, et ka tema ei taha tagasi minna ning on hakanud mõtlema tõsiselt siia kolimise peale! Pärast läksime veel kenasti sööma, mispeale ta ütles, et polegi siin varem väljas söömas käinud ning ainult oma õe juures kokanud. Minul pidi selle peale suu lahti vajuma, kui ta ei teadnud isegi, mis on calamares a la romana. Ja siis väike tiir veel linnas ning kell oli juba üks öösel ja silm hakkas vaikselt kinni vajuma. Jumal tänatud, et minu kodu oli parklast vaid paarisaja meetri kaugusel ning tundsin tõesti kaasa Robbiele, kes pidi veel tunnikese Benidormi poole kimama. Igatahes leppisime kokku, et homme kusagil 10 paiku hommikul ta helistab, kui tulema hakkab. Koju jõudes ja peale asjade lahti pakkimist ning muid asjatoimetusi oli mul tunne, et kui ma vaid korra silma kinni panen, siis mitte miski mind enam ei ärata. Kuigi olin lubanud Mariale, et lähen välja temaga......ma siis helistasin Mariale, et tulge siit läbi enne, kui välja lähete, kuid mina enam majast välja minna ei suuda. Ja siis nad tulid, tegid veel paar kiiremat napsi, mina vegeteerisin sõna otseses mõttes diivanil ning võitlesin unega. Kell kolm sain neist lahti ja voodi tundus sel hetkel parima sõbrana.
Hommikul äratuskella kuuldes ei saanud ma esmapilgul üldse aru, mis toimub. Olin nii väsinud ja unine. Mõtlesin, et pikutan natukene, ainult natukene veel. Muidugi tuli sellest natukesest peaaegu tunnike ja kui ma ennast pool surnuks ehmatades viimaks püsti ajasin, oli mul nii kiire, et tuiskasin nagu tuulispask korteris ringi. Asjad lendasid ja lendasid ümberringi. Ja kui mul olid kõik asjad koos ning hakkasin mannaputru naost sisse ajama (ma nüüd naudin vabade päevade hommikuid mannapudruga!), saatis Robbie sõnumi, et magas sisse ja tal läheb veel üks tunnike. Ma ei oleks suutnud sel hetkel õnnelikum olla. Sain rahulikult süüa ja hinge tõmmata.

Pühapäev oli surfamiseks juba hoopis parem. Tuult nii mis hirmus ja rand surfareid täis. Mina jälle veest välja ei saanud kuniks.....kuniks üks tore prantslane otsustas mulle sisse soita oma lohega. Mina kenasti ootasin, et läheks mööda enne, kui ma startima hakkan, kuid tema muudkui tuli ja tuli. Mina olin seal kusagil tema lohe all poolenisti ja mässasin oma liinidega, ise jummala püha viha täis. Ega ma ei pannud väga tähele sel hetkel, et kes see oli, kuid alguses pidi ikka süda seisma jääma küll. Läksin kaldale. Pärast tuli mulle see kutt juurde, hakkas vabandama. Mina seepeale, et mis-mis, mis sa mulle tegid? Ja siis ütles, et ma olin see, kes su jalust maha niitis. Seepeale vaatasin talle otsa ning ütlesin, et noh, kuna sa oled tore, viisakas ja kole, siis saad andeks! Kutt oli selle peale ähmi täis, mina naersin ja võtsin päikest rahulikult edasi. Õhtul koju jõudes ei suutnud midagi teha, täielik zombi tunne oli. Tõmbasin pilte arvutisse – mõni mees suutis teha ca 450 pilti, kuna mu kaameraga pildistamine pidi olema lihtsalt niivõrd kift!

Enne seda, kui üks tore prantslane mulle sisse soitis.

Eile oli mul vaba päev ning käisin taas Santa Polas. Vees sain olla ca 2 tundi, kui mingi väikene millimallika sugulane otsustas mu liha maitsta ning mis seejärel hirmsasti kipitama hakkas. Need mereelukad ikka armastavad mind. Ja siis suutsin mingi kivi otsa astuda ning jala natukene katki teha. Kui ma kiiruga keskusesse lonkasin, siis Dani küsis mu käest, et kas mul on uus käimise stiil või miks ma naljakalt käin. Mina selle peale, et hahaa, väga naljakas, mingi vastik kivi jäi ette ja meduusid otsustasid ka mind maitsta. Kutid lappisid mu terveks ning olin nagu tuttuus! Aga pole hullu, see on see, mis kaasneb surfamisega.

Ja nii see käib.

Minul on üks nendest rohelistest lohedest.

Peale kosutavat päeva mindi minu fotoaparaadiga lolliks. Ja kuigi ma olin selleks hetkeks juba surmväsinud, tuli naeratus ikka veel näole

See on see nägu, kuid ma ütlesin, et lähen riideid vahetama ning kutid ütlesid, et milleks? Olen täpselt nii riides nagu peab! Ja minu pilk selle peale...

Seejärel rääkisin Dani ja Christianiga juttu ning mõlemad teatasid kui ühest suust, et nad on ausalt öeldes üllatunud, kui hästi mul välja tuleb ning et kolmapäeval votavad mind oma tiiva alla ja aitavad veel. Seejärel jooksis kusagilt kohale ka Miguel (veel üks monitor), kes teatas, et võib ka mind aidata kui vaja. Mina seejärel, et tore-tore, ma tunnen end nagu printsess :)
Ja nii minu kolm päeva möödusid. Homseks lubas taas head tuult, seega arvake ära, kust mind leida võib...

Elu Parreses

Kolmapäev oli mul üle pika aja vaba päev - üks päev, kus hommikul hambad laiali magada kella üheksani ning siis seejärel kimada Santa Polasse, et osta omale oma lohesurfi varustus! Olen küll nüüd vaene kui kirikurott, kuid see-eest igati rahul ning õnnelik! Sest fakt on see, et kui sul pole oma varustust, siis ega sa ikka väga ei harjuta ning kunagi seda korralikult selgeks ei saa.
Päeva kokkuvõtteks võin ma öelda vaid niipalju, et Santa Polasse ma varsti enam minna ei tohi. Ma kohe mitte ei saa sealt tulema. Selles kohas on midagi, mis paneb mind merele vaatama ja mõtlema pidevalt, et siin on rahu ja vaikus....unustad mured ja kõik! Ja nii ma siis jõudsingi koju kell kuus hommikul....
Laupäeval viisin Danile Vana Tallinna. Muidugi, et keegi seda kohe esmapilgul proovida ei julgenud, kuigi see oli jääkülm, kui ma sellega kohale marssisin. Dani ütles mulle, et ükskõik, mida ma sellega ka ei teeks, siis seda tema isale anda ei tohi. Vanal minevat kohe hammas verele! Kolmapäeval tuli Nestor, Dani isa, kohe minu juurde ning teatas õhinaga, kuidas talle see minu toodud liköör maitses ning et pole juba ammu midagi nii head saanud! Mina siis muidugi naljaga vastu, et kas sa Danile ka midagi jätsid või keerasid kõik kõrist alla. Tema sellepeale, et kas ma olen hulluks läinud, ainult pitsi olevat võtnud. See ju kange, mis kange! Aga siis jätkas ning ütles, et lisaks sellele, et meil on nüüd keskuses oma blond (enamus on mu nime juba selgeks saanud, kuid pigem teatakse mind, kui see blond tsikk) tulen talle nüüd alati mina selle joogiga kohe meelde!
Ja siis läks alkoholile jutt edasi. Nende jaoks on see alati jube huvitav uurida, mida me joome ja sööme Eestis. Ma alati selle peale, et kuulge, ega me kusagil maailma lõpus või teisel planeedil ei ela. Muidugi jõudsime lõpus taas viinani. Nestor hakkas rääkima, kuidas aastaid tagasi käis Antarktikas ning seal viina proovis. Ütles, et ei saa kohe kuidagi aru sellest viina joomisest - selle ajaga, kui tema omale esimese pitsi kõrist alla kummutas, olid teised juba oma nina ees pitsid uuesti täis kallanud ning ütlesid: Nestor, mis viga, järgmine ring nüüd! Mina selle peale muidugi lagistasin naerda. Ja siis küsis, et kas meil ka asjad nii käivad. Mina vastu, et absoluutselt. Nestor vastu, et kindlasti on meie viin ka sama hea kui liköör. Nüüd ma siis tellin järgmistelt eestlastelt, kes külla tulevad, ühe korraliku Eesti viina ja viin Nestorile.
Kui hommikused viinajutud räägitud, viis Dani mind poodi. Tal on mõnus väike surfipood ranna ääres. Andis mulle asjad ning randa harjutama minek. Ainult laud jäi veel poodi, kuna tal polnud aega seda kokku panna. Tal oli kaasas üks saksa kutt, kes juba 8 aastat Barcelonas elanud, kes töötas surfivarustuse firma heaks (sorri, ma ei mäleta nime, kuid kes minu varustuse igati heaks kiitis!) ning kes oli Alicantesse selleks lennanud, et Dani saaks järgmise hooaja lohesid proovida. Seega oli actionit meil rannas nende uute lohedega nii mis hirmus.
Kui nüüd juba Danile jutt läks, siis mina veel poolteist kuud tagasi arvasin, et ta on mingi suvaline tüüp, kellel on rannas surfikeskus. Otse loomulikult, kui hakkasin ta kodulehte uurima ning teda Googeldama, siis tuli välja, et ta on üks kõige paremaid Hispaania lohesurfareid (praeguseks juba tippsurfari karjääri maha jätnud) ning tema keskus pidavat olema üks parimaid Hispaanias. Algul pidi mul ikka suu lahti jääma, ta ei tundu üldse seda tüüpi! Igatahes mulle ta meeldib, mulle üldse meeldib see keskus. Ma olen alati seal nagu kuningakass ☺
Danist rääkides veel, siis ta on üks esimesi inimesi, kes suudab oma reisimiste ja kogemustega kadedaks teha. Ükspäev käisime ühes rannabaaris dringil ning jutt läks sujuvalt reisimisele ja Eestile jne. Tavaliselt saan ma ikka oma maailma avastamisega ning läbitud riikidega kõikidele ära teha, kuid Dani vastu mul polnud enam midagi panna. Ta oli justkui käinud kõikjal, kuhu ma minna tahaks. No kuulge, ta on elanud isegi Costa Rical! Oh, kurjaks ajab! Tahan ka! Ma siis muidugi suure huviga uurisin, et miks ta tagasi Hispaaniasse tuli. Seepeale ütles ta, et siin on kõik, mis tal vaja on. Ta võib küll reisida ja rännata ringi, kuid kodu on ikkagi siin.
Tagasi aga minu surfamise peale. Varustus koos, esimesed proovid tehtud ning seda lohet vaikselt lennutades mõtlesin, et selline see elu ongi! Seal rannas võiks end alati justkui ära unustada.
Üldse on see Parrese keskus üks põnev koht. Alati, kui ma sellele mõtlen, tuleb mul muie suule. Kõige rohkem teevad nalja sealsed treenerid. Käisime kolmapäeva õhtul ühes Santa Pola juures olevas xiringuitos (selline troopiline rannabaar) aega veetmas. Juhendajatel on kombeks nädala sees pidutseda, kuna nädalavahetused on täis kursusi ning siis lihtsalt ei jaksavat keegi enam välja minna, vaid magavad kodus hambad laiali. Muidugi on erandeid...
Igatahes seal xiringuitos olles sain ma taas targemaks, mis elu surfikeskuses elatakse, kes kellega käib, kes kelle peale kade on, kes keda armastab, kellel on naised-mehed, kuid kes pidevalt kõrvalt panevad ja nii edasi. Mina olin seal ka juba mingi segaduse tekitanud, sest kellelegi ei olevat meeldinud, et ma kusagil kellegagi juttu rääkisin või midagi. Igatahes saab järgmine kord sinna minnes meeletult palju nalja.
Üks asi mida kutid veel mulle rääkisid olid kohalikud naised. Nimelt peavad nad enamus hispaania naisi koledaks. Päris hispaanlased pidid olema ikka suhteliselt räpased ja labased, kuid need niiöelda segaverelised juba hoopis teist masti! Ja siis nad üllatusid, et kuidas mul üldse meiki peal pole. Ma vaatasin neile lolli näoga otsa, et kuulge-kuulge, ma olen surfamas, mis meigist me räägime. Ja siis nad rääkisid mulle vastu kõiksuguseid lugusid, kuidas naised on nende keskusesse tulnud üleni värvitult ja kontsakingades ning kuidas siis kõik juhendajad nende eest põgeneda üritavad. Ma siis viskasin neile nalja, et nüüd ma tean, kuidas ma järgmine kord tulema pean!
Lisaks sain ma targemaks narkootikumide vallas. Istusime rannas ning meie juurde tuli üks kutt küsima ega meil juhuslikult pole marihuaanat või midagi. Mina selle peale, et mis-mis, nii lihtsalt käibki? Kutid selle peale laia suuga, et kahjuks jah. Hispaanias pidavat viimasel ajal olema kombeks see, et ilma narkootikumideta keegi väga välja ei lähe. Alkoholist ei pidanud enam piisama ning vahel tunduvat neile justkui kõik tarbiks narkootikume! Minu suured silmad tegid neile hirmsasti nalja!
Seejärel rääkisid nad ka, et smuugeldamine on hakanud üha rohkem ka Santa Pola ja Cartagena piirkonda jõudma. Nimelt on kõigile juba ammu teada, et smuugeldamine käib läbi Marbella ja Malaga ning kuna seda enam nii vabalt teha ei saa, siis otsitakse üha uusi kohti. Üks hommik oligi olnud rannas üks paadike koos narkootikumide laadungiga, mis kohe muidugi politsei poolt kinni nabiti.
Alguses läksime xiringuitosse plaaniga vaid üks drink võtta ning seejärel sööma minna. Muidugi, et peale paari mojitot ei tahtnud keegi söögist enam midagi kuulda ning seega me jäimegi sinna rannale tähti vaatama ja juttu rääkima. Ja teate, esimest korda siin olles hakkas mul kella nelja paiku öösel külm! Oleks kohe kampsuni selga pannud. Sügis hakkab vist lähenema...

Chari & Veronica

Mul on vahepeal tekkinud kaks väga lahedat ning kift sõbrannat – Chari ja Veronica! Nad on kaksikud ja täielikud kunstiinimesed. Alguses olid nad lihtsalt minu õpilased, siis said nad varsti minu projekti Hispaania grupi osalisteks ning nüüd on vaikselt neist saanud jube head sõbrannad!
Ükspäev viisid nad mind sööma Frescosse – mõnus koht, kus saab buffee 9 euro eest. Söö nii palju salateid, pizzat, pastat, kala, liha või puuvilju-magustoitu ning ühe dringi saab ka veel pealekauba!
Ja siis rääkisime elust, maast ja ilmast. Ning lõpuks nad ütlesid, et polnud kunagi mõelnud selle peale, et võiks minna välismaale õppima või midagi tegema, kuid nüüd nad tahaksid seda küll kindlatsi teha. Sügisel lähevad mõlemad Murcia ülikooli kunsti õppima ning hakkasid nüüd kaaluma Erasmusega välismaale minekut. Küll aga olevat neil üks suur probleem – vanemad, kes on natukene vanamoelised ning ei mõista seda välismaale mineki tähtsust! Sellest hoolimata kutsusid nad nüüd mind endale koju lõunale, et nende vanemad ühte noort välismaallast Alicantes kohtaksid ja kellele ma pean niiöelda auku pähe rääkima hakkama!
Ja siis nad on veel jummala armsad ja toovad mulle kingitusi. Ükspäev tõi üks neist ise meisterdatud olevuse, kus on seljale kirjutatud Triin (ükspäev teen sellest pildi!) ja teine joonistas pildi-maali, kuid kuna ta pole veel täpselt välja mõelnud, mis mulle pühenduseks kirjutada, siis pole see veel minu kätte jõudnud! Küll aga on mul seoses nende kunstiandega mitu-mitu ideed juba tekkinud....

Minu sünnipäevakink saabus!

Minu superhüper sünnipäevakink saabus viimaks! Kuigi mu sünnipäev oli juma paar kuud tagasi, kuid see ikka ja jälle minu sopradele tuleb kiiresti ja üllatusena nagu Tallinna iga-aastane esimene lumi (jah, see on sihilikult Alicantest teele pandud sarkasm!), siis sain ma oma kingi kätte alles augusti alguses! Läksin postkontorisse kohe suure huviga, ei teadnud ju, mis sealt oodata! Ainuke asi, mida ma olin kuulnud oli see, et see pole veel valmis saanud ning seetottu votab aega. Ja siis ma sain selle viimaks pakendist lahti (super pakkimismeetod Anne-Mai!) ja seal see oli - pilt koos minu ja mu soprade malestustega! Yks kihvtimaid kinke yldse! Uurisin ja motlesin kohati kohe pikalt, kust need pildid välja sebitud on! Nüüd see ilutseb kenasti minu toas!

Suur-suur aitäh Anne-Mai, Gretel ja Karmo! Ja palju onne mulle sellega tagasi tulemisel. Ma olen eesel, kui siit Tallinna lennujaama joudma hakkan...

Printsessilik nädalavahetus

Minu nädalavahetus möödus ülilõbusalt, naljakalt ning imelikult. Laupäeva hommikut alustasin ma rõõmsalt purupurjus Teresa norimisega. Ta saatis mulle kell kolm öösel sõnumi, just natukene enne olin koju jõudnud ning sõba silmale saanud, et tuleb meile ööbima. Ma vist pole vahepeal kirjutanud, kuid ta on praegu puhkusel ning nädalakese olen üksindust, rahu ja vaikust nautinud. Igatahes saabus ta kell seitse oma sõbrannaga ning kell 12 ärgates oli Teresa ikka nii tujust ära, et kohe kahju hakkas temast. Muidugi norisin ning iroonitsesin natukene ringi ja läinud ta jälle oligi.
Laupäeval nägin üle nädalakese ka Mariat jälle. Käis oma viimastel asjadel järel ning meie korteris ringi liikudes muudkui pajatas, kui kahju tal on ikka, et ta enam siin ei ela. Siin olevat palju rohkem valgust ning õhku. Nüüd ta mõtleb seal pidevalt koristades ja asju sättides, et peab hakkama veel konditsioneeri ka panema, sest seal pidi ikka meeletult kuum olema. Maria viskas juba nalja, et nagu teil seal Eestis saunas....Järgmisel nädalal ilmselt läheme talle ka külla, kui tal söögitoa seinad üle värvitud ning elementaarsed asjad kenasti paigas. Siis saan tema uhkest elamisest juba edasi kirjutada.
Minu laupäevase päeva idee oli aga minna Santa Polasse. Daniel helistas mulle reedel, et hüppaksin läbi ning siis valime mulle täpselt materjali välja, proovime ning harjutame. Idee ju oli igati tore, aga kui ma sinna kohale jõudsin lõpuks kella viie paiku õhtul, siis polnud surfamisest ega mingist varustusest enam halli haisugi. Otsustasime, et jätame selle parem homse päeva pärusmaaks ning lähme teeme ühe dringi või kaks. Kõik olid nii väsinud – kutid 7 tundi tööd teinud ja mina lihtsalt eelmistel päevadel tublisti magamata (magasin kõva 9 tundi nelja päeva jooksul – tere tulemast zombie!), et plaan minna ning midagi vahvat teha tundus kõigile superseksikas. Pealegi olin mina kotti pannud Danielile ühe Vana Tallinna, mille peale kõigil muidugi silmad särama läksid. Ma ütlesin, et seda ei tohi nüüd küll niisama ära juua, see on hea päeva alustamise naps teile (ise naersin südamest ennast lolliks, kuidas nad küsisid minu käest, kas ma ka 45% alkoholi joon)!
Igatahes pakkisime end autodesse ning kihutasime Guardamari, kus Julio korterit üürib. Ta korter oli lausa super – vaatega looduspargile ja merele. Mina olin muidugi esimene (printsess!), kes terrassil koha sisse võttis ning cava pudeli avamist ootama jäi! Lõpuks ometi olen ma leidnud kellegi, kellega cavat või šampat juua! Aega võttis, aga asja sai. Ja see on lausa hämmastav, kui rahulik ja mõnus seal oli....armu või ära sellesse kohta. See on nagu umbes Viimsi Tallinnast, paarikümne mintsa kaugusel.
Mina sain olla õhtu staar oma “välismaallane Hispaanias” tiitliga. Ainuke, kes minust vähe rohkem enne teadis oli Daniel, teistele olin ma blond beib, kes väisas nende surfikeskust. Kahjuks aga Daniel pidi meie seast lahkuma järgmise hooaja surfivarustuse ja riietuse esitlusele...
Istusime seal vaikselt, ajasime juttu. Järsku keegi küsis, et kaua ma siin olnud olen, et ma sellise välismaallasliku aktsendita hispaania keelt räägin. Ütlesin neile siis suure suuga, et mis te arvate? Christian (argentiinlane, kuid kelle vanavanemad on sakslased ja kes näeb välja rohkem sakslane kui argentiinlane) arvas, et 3 aastat ja Julio, et midagi 1-2 aasta vahel. Mina siis laginal naerdes, et ainult 5 kuud, kuid enne olin ülikoolis kunagi õppinud, kuigi seda ei saa pidada hispaania keele rääkimiseks. Te oleks pidanud nende nägusid sel hetkel nägema!
Muidugi tuli järgmisena läbi teha faas “räägi meile Eestist”. Esimesena tuleb neile kõigepealt rääkida meie ilmast, sest peale seda hõikavad mulle alati kõik, et nüüd ma saan otse loomulikult aru, miks sa siia päikest noolima oled tulnud. Mina neile vastu, et teate, pole midagi nii paha, vahel ikka tunnen lumest täitsa puudust ja see, mida teie siin nimetate mägedes lumeks pole mingi lumi! Muidugi ei saa keegi sellest siis aru ning vaatavad mind kohati, et ma olen päris kuu pealt.
Järgmisena – mis te sööte ja joote. Mina selle peale, et kuulge, me oleme täiesti tavaliselt inimesed seal, sööme midagi iga teine inimene, kuid meie köök ilmselt sarnaneb kõige rohkem Saksamaa omaga. Ja muidugi joogid ja asjad teevad neile alati palju nalja. Enamus inimeste arust siin joome me iga päev ning iga kell viina ning ausalt öeldes ei viitsi ma seda enam ümber lükkama hakata. Ütlen neile alati muiates, et täpselt nii see on ja veel parem – igal ühel on üks pläsku ka taskus-kotis! Selle peale muidugi lähevad silmad särama. Ja muidugi hapukurgi ja mee jutu või leiva nuusutamise loo peale arvasid nad tõesti, et me pole normaalsed. Kuid miks ka peaks olema? Nende populaarne viski koolaga joomine on minu jaoks sama vastik kui neile viin väikse hapukurgiga!
Ja kolmandaks muidugi see ülipop teema – kas naised on ikka kõik nii ilusad, targad ja osavad? Kahjuks pean kohalikke alati kurvastama, kui ütlen, et enamus minu sõbrannasid on tumedapealised. Selle peale muidugi hõikasid käsi kokku lüües, et oh! neile meeldivadki need tumedad rohkem. Mina naersin vaikselt selle peale ning mõtlesin: jajah, rääkige, rääkige! Muidugi, et paar pudelit ning tundi hiljem oli juba hoopis teine jutt õhus! Millele mina muidugi vastasin printsessilikult, et kutid, väga tore, kuid elu pole nii lihtne! Nüüd nad siis norivad mind, et ma olen printsess, kes ütleb kuttidele lähenemiskatse peale “La vida no es tan facil...”.
Välismaallasi Eestisse tulema panna saab aga alati saunas käimise jutuga. Kutid rõõmsalt vastasid, et jajah, me teame küll, mis see saun on. Ma siis küsisin selle peale, et kuidas te saunas käite? Seletasid ära, et tavaliselt peale trenni nii üks kord kuus, seal on ca 80 kraadi, korraks sisse ja korraks välja. Ja siis mina alustasin oma Eestis saunas käimise jutuga, kus on vähemalt 100 kraadi, kus juuakse ohjeldamatult õlut ning kõike muud, mida pärast baarikapist leida võib, kuidas talvel joostakse lumme ning suvel parimal juhul tiiki või mõnda teise veekogusse, kuidas meil on olemas ka tünnisaunad, kus saab üldse talvel tähistaeva all saunas olla ning kuidas seda kõike tehakse enamasti mehed-naised segamini! Oh seda rõõmu – olid nagu väikesed lapsed enne jõulukinkide saamist! Nüüd on neil kõigil suur tahtmine ja soov tulla Eesti ühte korralikku korraliku saunas käiku kaema...
Ja ülejäänud õhtu kulges lihtsalt mõnusasti aega veetes, jutustades, tähti otsides ning üksteist tögades ja norides. Ööseks hõivasin mina Julio tütre Barbide paradiisi ja kutid saatsin kenasti oma kohta otsima.
Hommikul oli minul iseenesest kell 7 silm lahti. Päike tõusis, läksin seda kaema rõdule. Siis sain ma ikka aru, kuidas ma tahaks kesklinnast ära mere äärde kolida. Ütlesin Juliole pärast, et kui ma kunagi siia tagasi tulen, siis palun mulle ka selline korter otsida. Siin on korteri üürimistega tore – keegi ei taha sinuga sõlmida mitmeaastast lepingut, muudkui üüri kuni süda soovib. Julio ise elab muidu Granadas, kuid suviti Guardamaris.
Kui ka kutid end peavalu saatel üles ajasid ning kell hakkas tiksuma juba selles taktis, et me jääme nende tööpäeva alguseks hiljaks, pakkisime end taas autosse ning sõitsime hommikust sööma. Ma ausalt öeldes polnudki varem pühapäeva hommikul tõsist hispaania hommikusööki käinud söömas. Siuke möll ja kisa käis juba varakult. Kift! Elu kees, kuumus ning naer tapsid....
Surfikeskusesse jõudes vaatas Daniel meid nagu imelikke. Kõikidel prillid ees, ainuke, kes vähegi lõbusas tujus oli, olin mina! Mille peale kutid varsti ka teatasid, et kuidas ma jaksan naerda, kas mind ära üks hetk ei tüüta. Mina vastu, et kui te teaks neid mõtteid, mis mul peast pidevalt läbi käivad, siis naeraks te ise ka sama palju.
Panime varustuse valmis, lükkasime kummikad ja katamaraanid vette ning hakkasime juttu rääkima ja õpilasi ootama. Minu külje alla voolas kohe Vic, kellele ma pidin jälle alustama juttu stiilis, kust ma pärit olen ja mis ma siin teen. Lõpuks tegi ta mulle ettepaneku, et tema õpetab mulle kitei, kui mina õpetan talle inglise keelt. Mina kohe valmis! Ütlesin, et nüüd räägin vaid inglise keeles, kuna sa saad väga hästi aru ning oskad rääkida ka. Tema ikka puikles vastu ning noh, lõppkokkuvõttes ikkagi jäime hispaania keele peale.
Lõpuks sattus kätte see aeg, kus oli surfivarustuse valimise aeg. Daniel tegi mulle pakkumised uuele, kasutatud ja kooli varustusele. Küsisin siis ausalt, et mis ma tegema peaks? Ütles, et kuigi mul on siin oma kasu sees, siis ma olen sinuga aus ja sulle lolli juttu ajama ei hakka - kui vähegi võimalust on, siis osta uus! Läksin siis Julioga rääkima, et mis ma tegema peaks. Tema ka vastu, et ikka uus-uus. Uuemad lohed on kergemini juhitavad ning turvalisemad. Järgmisena Vic ning Christian, kes muidugi olid kahe käega uue varustuse poolt, kuid kes soovisid mulle ka enda vana varustust oktoobris maha müüa.
Helistasin veel emale ja Karmole, küsisin nõu! Lõpuks küsisin Danielilt, kas ma saan kuidagi mitme kuu jooksul maksta. Daniel ütles alguses, et tavaliselt nad nii ei tee, kuid minule ikka võib! Tehku ma ainult oma pakkumine, kuidas ma seda teha tahan ning siis ta ütleb, kas saab või ei! Tegin mini maksegraafiku valmis ja Daniel ütles, et väga hea – reserveerib mulle varustuse ära! Nüüd ma olengi varustuse omanik! Kolmapäeval lähen sinna ning siis paneme kõik vastavalt mulle paika! Ma nüüd hakkan elama nagu väike rott, kuid pole hullu! Vahel lihtsalt peab täringut veeretama...
Järgmisena läksin ma katamaraani väiksele uinakule. Danieli isa tõi mulle veel padja ka ning naeris, et ega ma äkki mõnda murjamit omale palmilehega tuult liigutama ei taha. Ütlesin, et järgmine kord pangu murjam valmis! See on lausa uskumatu kui sõbralikud ning lahedad kõik on.
Naasesin oma uinakult keskusesse, kus Daniel naeris, et näed, nemad teevad pingsalt tööd, kui üks printsess käib uinakut katamaraanis magamas. Mina ütlesin talle vastu, et vaata kui hästi sa ise elad – lähed varsti Taisse! Selle peale ta muidugi muigas ning ütles kurvalt, et ainult kümneks päevaks...
Keskuses oli aga belglane Robby, kellega kõik hispaania-inglise keele segus rääkida üritasid. Robby õde elab ja töötab Benidormis ning ta oli tulnud kitei kursuseid võtma. Hakkasime temaga siis juttu rääkima elust, maast ja olus. Jube naljakaks osutus see lõpuks. Nüüd on mul Belgiast ka sõber olemas. Pidime minema laupäeval nüüd koos surfama, aitame üksteist. Ta on samasugune algaja nagu mina. Sobime hästi. Lõpus viskas ta mind veel ära Alicantesse ka.
Santa Polast tagasi tulles hakkasin mõtlema, et mis ajast küll mina selliseid asju ette võtan, kuid näed, jusiis võtan! Plaan minna kaheks tunniks SP-sse kukkus välja kahe päevasena. Vähemalt oli seni aja üks lõbusamaid nädalavahetusi...