Hommikusöök hispaania keele tunnis

Täna oli meil hispaania keele tunnis viimane tund enne suurt puhkust (lihavõtete puhul on meil kaks nädalat puhkust) ning tähistasime seda koos pisikese hommikusöögiga. Huh, mu süda läigib ja ma tahaks ainult magada või lihtsalt kusagile veereda...

Mina muidugi olin tegija oma Kalevi šokolaadiga. Käisin eile kolmes poes, et leida midagi, millest eesti toitu teha, kuid pole siin miskit. Kusagil suures kaubamajas, ca 10 minutit linnast välja, niiöelda eeslinnas, olevat mingi rahvusvaheline toidupood, kust igast kraami leiab, aga no ega ma ei viitsinud ju sinna minna. Seega minu eesti köögi tutvustamine jäi kesiseks. 

Aga no need araablased (maroko tädikesed) on täiesti hullud. Ma ei tea, kas nad saidki asjadest valesti aru, kuid nad olid ikka süüa teinud vähemalt kahekümnele inimesele. Meid oli ainult kaheksa. Ja siis ikka käisid taga, et sa oled liiga kõhn, võta siit ja võta sealt. 

Ja siis mul on nüüd täispugitud elevandi tunne. Mul on uni ja ei suuda üldse tööl olla. Viisin tööle ülejääke ka ning nüüd on õnneks teised end ka täis õginud. Nii, et me nüüd siin vegeteerime... Teised juba naeravad, et ma olen ohtlik. Ükspäev tulen oma mustikatega valge šokolaadiga, teine päev mingite maroko maiuspaladega :)

Casco antiguo ehk vanalinn

Mõned pildid vanalinnast, kus ükspäev ringi tiirutasime...

Kohalike vanamemmede stiilinäide, kuidas tuleb jalutada...

Vanalinna tänavatel. Santa Cruzi regioon. 

Armsad väikesed värvilised majad...

Selliseid mõnusaid platsikesi on iga nurga peal...

Linnavalitsuse hoone. Sellises majas töötaks küll :)

Fotos de la ciudad

Teie uudishimu rahuldamiseks, lisan nüüd siia posu pilte linnast ning elust-olust!

Peale tööd käib elu edasi tänavatel ja parkides. Sigimist sagimist nii mis hirmus...

Plaza de Luceros. Selle pildi tegemisel ma oleks peaaegu bussi alla jäänud :)

Majad on enamasti sellised kitsad ning üksteise külge klopsitud...

Samuti on mulle hakanud meeldima need väikesed istumiskohad, kus saab jalga puhata, kui kõndimine hakkab liiga tegema...

Minu leheputka - on saanud traditsiooniks pühapäevahommikuti sinna joosta (mina või Maria Jose - oleneb, kes varem üleval) ning värske leht hankida! Ülejäänud päevadel lõbustame end uudistega tööjuures...

Jälle minu tänav - paar sammu paremale ning on minu maja uks...

Minu kodutänav - Avenida General Marva - oma täies hiilguses!

Tänavakultuur on siin küllaltki hästi edenenud. Graffiteid võib näha igal tänavanurgal. Millegipärast aga need üldse ei häiri mind, pigem on hakanud meeldima see tänavakultuuri värk...

Algab päev...

See algab päev laulujupp kummitab mind siiani meie suusatamisreisist, kui Karmo käis seda igayhele hommikuti laulmas :)

Algas uus nädal. Ning see nädal tuleb hea, mitte et öelda fantastiline! Nimelt hakkas meil eile Semana Santa ehk yks koige tähtsamaid pühasid kohalike jaoks. See tähendab seda, et tööpaevad on ainult täna, homme ja ylehomme. Ja sedagi veel naljakalt.

Tana olen office'is. Ainuke tõsine tööpäev. Homme olen kella 12ni keeletunnis, kuna meil on yhine hommikusöök alates kella 10st. Ja siis tulen kaheks tunniks tööle, mis võib öelda, et pole just kuigi tõsine tööpäev. Ja kolmapäeval läheme koos Infomoviliga (see on yks buss, mis sõidab erinevates kohtades ringi ja tutvustab Centro 14 teenuseid ja võimalusi - kirjutan sellest kolmapäev lähemalt, kui olen kursis, mis ta täpselt teeb) San Juani ning Playa de San Juani. Ehk siis jalle siuke niisama tilulilu päev :)

Ja neljapäevast kuni teisipäevani me puhkame raskest, raskest tööst!

Naiste võim...

Centro 14 on naiste võim. Tavaliselt on see kuidagi nii läinud, et noortega töötavates asutustes on võimul naised. 

Minu kõige kõrgemaks bossiks on Laura (pildil paremal). Tema on niiöelda kohaliku noortevolikogu esimees ning poliitik, kelle jah või ei sõnata ei lähe mitte ükski asi läbi. 

Laura on hästi kift inimene või siis mulle lihtsalt meeldivad tegusad naised...

Escarlata (pildil siis vasakul) on minu eest otseselt vastutav inimene ehk rahvusvaheliste asjade (sealhulgas EVS) koordinaator. Läbi tema käivad kõik meie välismaaga seotud projektid ja asjad. 

Kääbusjalad

Laupäeva õhtupoolikul käisin natukene linnapeal ringi. Eesmärgiga vaadata, kas juba plätusid-kingi on lettidele tulnud, mida võiks varsti suveks soetama hakata. Siin hakkab juba päris mõnusalt kevadeks minema (jah, 20 kraadi on minu jaoks siiski veel natukene liiga külm, et plätu jalga pista ning randa päevitama minna). 

Ja siis käisin ringi, proovisin siin ja proovisin seal erinevaid jalanõusid. Igas poes võtsin suure hurraaga omale kinga, mis justkui vastab minu numbrile. Aga ei, need hispaanlased on sellised kääbusjalad, et oma 37-38 kinganumbri võin ma ära unustada. Jube harjumatu - selline big footi tunne on. Aga nii ta on, heal juhul läheb ikka veel 38 jalga, kuid suure tõenäosusega siiski 39. 

Aga muidu mulle siin jalanõude shoppamine meeldib. Kõik on nii odav, et lausa naerma ajab. Otse loomulikult on ka niiöelda high class poed, kuid enamus on siiski sellised ühe hooaja 8 euro poed. No ja ega mul polegi kauemaks ühte plätut vaja kui üheks hooajaks. Siis pole talvel muret, kuidas oma ülekilodega koju saada...

Esimesed sammud Jamie Oliveriks saamisel...

Laupäeval alustasin oma kokanduskursusi Mercado Central'il (keskturg). Cocina mediterraneo (vahemere köök) on üks nendest töötubadest, mida Centro 14 korraldab. Tund kursustele oli suur, kuid kuna mind pandi kohe esimesena kirja, siis sain omale kenasti koha :) Nüüd kuni juuni keskpaigani veedan kaheksal laupäevahommikul aega kenasti kokates. Üks tund kestab 10-13ni. 

Eile hommikul kogunesid kõik kokandushuvilised kella 10-ks keskturule. Mulle täiega meelivad hommikud keskturul - inimesed sigivad-sagivad ning ostavad kõike head ja paremat. Siin on kombeks kõik värske (juur-ja puuviljad, kala ja liha) osta turult. Miks? Sest on värksem ja odavam kui poest. Nii on ka minul saanud kombeks käia laupäeva hommikuti turul, et soetada järgmise nädala juur- aj puuvilju. Õnneks lihalett mind ei huvita ja no kala ma pole veel hakanud ise tegema. Kuidagi naljakas on minna ja küsida üks viil kala... Mis aga mulle selle kalanduse asja juures meeldib on see, et onu leti taga lõikab sulle just sellise tüki nagu sa tahad ning fileerib kala ära ka veel. Otse loomulikult mulle see meeldib, kuna kala sisikonna väljakookimine pole minu jaoks...

Tagasi kursuse juurde. Meid on kursusel kokku ca 20 inimest. Enamus on naised, kuid koguni 5 meest leidus ka. Ja kõigile üllatuseks olid nemad just need, kes igatepidi oma oskusi ja teadmisi rakendada tahtsid. 

Esimene kord oli rohkem niiöelda sissejuhatus. Panime kirja oma nimesid, käisime turul kraami ostmas ning tutvustasime ennast. Kuid lõpuks jõudsime ka toiduni. Proovisime kätt kahe toidu kallal:

Lentejas

Lentejas on niiöelda hispaanlaste talvetoit. Odav ning lihtne. Mulle meenutas ta pigem hernesuppi, aga täitsa söödav oli. Ei saa kurta. Siiki ega ma seda üksinda tegema ei hakkaks...

Põhimõtteliselt koosneb see toit järgmistest asjadest: läätsed, porgand, kartul, sibul, tomat, paprika, suures koguses õli, loorberilehed, sool, chorizo picante (kohalik vorst, mida peetakse üheks parimaks). Ja kõik visatakse potti ning keedetakse üheks suureks supi- ja ühepajatoidu vahepealseks olluseks.

Boqueron

Ma nüüd väga vabandan, aga ma võin selle kala nimega ka väga mööda panna. Aga no minule jäi ta meelde kui boqueron.

Boqueron on selline kilu või silgu moodi kala, mis pannakse veiniäädikasse koos maitserohelise ja küüslauguga marineerima. Peale ca 30 minutilist marineerimist praetakse jahusse keeratud kalakesed rohkes õlis. Ja voila - valmis ta ongi. Hästi hea, mulle maitseb! Seda võib teha isegi, lihtne ja odav. 

Lisaks jõudsime ka veel kartuleid praadida (hispaania moodi, mitte nagu seda eestlased teevad), kuna meil jäi asju lihtsalt niivõrd palju üle. Meie õpetaja Serri ei oska vist hästi koguseid arvutada...

Kohe esimesest korrast alates hakkas mulle seoses nende kursustega meeldima kaks asja:

1. Me saame iga laupäevahommikul oma toidu karbiga kaasa võtta ehk laupäeva toidu eest ei ole vaja muretseda :) Kutid käisid ostsid mulle karbi kohe kusagilt, seega nüüd mul karbid ka olemas.

2. Seltskond

Seltskond tundub olevat jube vahva. Sain kohe omale ka kaks uut sõprda - Juan Luis ja Ana. Hästi toredad ja sõbralikud. Elasid viimased pool aastat Ameerikas ning nüüd on tagasi Hispaanias. Ütlesid, et ikka elu Hispaanias on palju parem kui Ameerikas. Juan Luis töötab pangas, Ana õpib agronoomiat. Mõlemad on sellised hullud reisisellid nagu mina :) Klappisime kohe algusest saadiks jube hästi. Saan nüüd veel rohkem oma hispaania keelt nendega praktiseerida ning kuna nad räägivad ka perfektselt inglise keelt, siis kui miskit tunnis segaseks jääb, saavad nad seda mulle lihtsalt inglise keeles seletada. Kogu kursuste tegevus käib ju hispaania keeles ning nende toitude ning toiduainete nimetused (mida on nii meeletult palju) tekitavad kohati parajalt segadust...

Lisaks ujus mulle külje alla ka Luis. Luis on tegelikult argentiinlane, kuid viimased 6 aastat elanud Alicantes. Escarlata väidab, et ta on natukene imelik. Eks ta ole ka, siuke omamoodi. Aga see selleks. Ta ujus mulle kohe külje alla sellepärast, et arvas, et ma olen Skandinaaviast. Tal on siin venelannast pruut ning siis kohe uuris, et kas ma kusagilt sealtkandist pärit. Kui ma ütlesin, et ma Eestist, siis ega ta pilti kokku ei pannud, et Venemaa jääb kohe Eesti kõrvale. 

Ja siis tuli välja, et mina peale ühte kuud siin elamist oskan palju paremini hispaania keelt, kui tema naine kuue aastaga on suutnud õppida. Me siis naersime Ana ja Juan Luisiga, et kuidas küll nad suhtlevad, kui naine hispaania keelt ei räägi. Pidavat enamus ajast käte ja jalgadega vehkima :)

Ja peale nende kolme tundub ülejäänud kursus ka igati tore. Kuigi nende kõigi nimede päheõppimisega läheb ikka küll kõvasti aega. Ilmselt nopin mõned üles ja see on ka kõik.

Igatahes on nüüd minu Jamie Oliveriks saamise tunnid alanud. Ja mulle meeldib. Võiks Viimsiski midagi sellist korraldada...