On arrival training

Täna selgus koht, kus on minu "On arrival training". Alates 19. aprillist suundun ma nädalaks Santiago de Compostelasse, et end siis tublisti koolitada ning teiste vabatahtlikega tutvuda, kes on otsustanud oma EVS samuti Hispaanias teha. 

Ma küll pole väga vaimustuses sellest Santiago de Compostela värgist (lootsin, et äkki Madrid, Barcelona, Granada või Sevilla), kuid äkki ma selle nädala jooksul muudan oma arvamust sellest linnast. Ja pealegi on mul veel kaks koolitust veel ees - äkki jõuan nendega soovitud linnu külastada. Ja kui ei, siis tuleb kott kokku pakkida ning omalkäel minna...

Tortilla, tortilla

Eile oli meil selline nutune päev. Pilves ja paar piiska isegi tuli taevast alla. Ja nii külm oli, et kui läksime Maria Josega lehte ostma, siis tahtsid näpud otsast ära kukkuda. Tundus nagu oleks Alicantesse talv saabunud.

Ja siis me mõtlesime tükk aega, mida me selle päevaga peale hakkame. Laupäeval oli meil Maria Josega kindel plaan - pühapäeval lähme randa ja teeme mitte midagit. See plaan kukkus nüüd igatepidi läbi. 

Otsustasime, et mis meil ikka muud üle jääb, kui korraldada üks suur lõuna ja teha kõike kõige paremat. Maria Jose tegi meile tortillasid (ei, see ei ole see mehhikost pärit chips, mille peale te kohe tulete). Tortilla on hispaania omlett, mida enamasti tehakse munadest, kartulitest ja sibulast. Hästi lihtne, hästi maitsev! Nüüd on ka see kohalik toit ära proovitud. Kõrvale suur hunnik salatit ja puuvilju. Nämm. 

Neil on siin muidu niimoodi, et prantsuse omlett on see meie mõistes omlett, kus pole kartulit. Ja hispaania omlett on see, mida kõik siin kahe suupoolega sisse ajavad ja kus on kartul. Üldiselt aga ajavad need toidunimed mind nii segadusse. Eriti mereannid. Neid on lihtsalt menüüs niipalju. 

Järgmine kord lubasin mina midagi eestilikku teha. Kuigi ma üldse ei kujuta ette, mis see olla võiks. Verivorsti siin pole ja hapukapsast ma ise küll tegema ei viitsi hakata.

Minu esimene saadetis Eestist

Neljapäeval laekus minu postkasti teade, et mulle on tulnud pakk Eestist! Olin kohe nii ähmi täis ja õnnelik. Mu ema saadetis oli viimaks kohale jõudnud ning selleks kulus alla nädala. Pole paha. 

Otse loomulikult lippasin kiiresti postkontorisse, et saadetis lunastada. Siiski pidin sealt tagasi tulema tühjade kätega. Oma suures eufoorias ma ei pannud üldse tähele teatisele kribukirjas kirjutatud lauset, et saadetise saab kätte alates järgmisest päevast. Olin pettunud. Tahtsin juba täiega Kalevi šokolaadi nosida. 

Ja siis tuli reede. Peale tööd tõttasin kiiruga postkontorisse. Pakk käes. Tirisin seda mööda linna oma kodu poole. Päris raske oli teine. Või siis lihtsalt suur. Käisin sellega veel ka korra poes, et vett osta. Siis müüja küsis, et plika, mis sa seal kaenlas tirid. Jummala naljakas oli. 

Ja siis viimaks jõudsin ma sellega koju. Ja ruttu avama. Kõik, mis olin Eestist soovinud, oli kenasti kastis! Ja kuhjaga Kalevi šokolaadi ja Mõnusat maiust. Nämm. Panin ühe kohe pintslisse. 

Ma pole siit veel ühtegi magusat asja peale jäätise ostnud. Ja nüüd arvestades seda šokolaadikuhja (mu ema peab mind ilmselgelt šokohoolikuks) ei pea ma nii pea poodi magusa järele. Andsin ühe šokolaadi juba Maria Josele ning teise Escarlatale - mõlemale täiega maitses! Vot, Kalev ikka teab, mis on hea!!!

Ja kui keegi tahab mulle ükskõik millal miskit saata, siis you're more than welcome :)

Esimene vihm

Eile öösel ja täna päeval tabas meid vihmalaine. Kohalikud olid ikka täitsa paanikas, et mis nüüd saab, et vihma sajab. Minu jaoks oli see pigem siuke naljanumber - paar piiska tilkus pähe. Igati naljakas. Aga nüüd olen ka esimese kohaliku vihma ära näinud. Kolme nädala jooksul üks koledam päev. Pole paha. 

Hommiku- vs õhtuinimene

Mul on siinolles läinud natukene graafik sassi. Unegraafik nimelt. 

Eestis olles olin ma täielik õhtuinimene. Hommikul mind ikka keegi kell 7 naljalt ülesse ei saanud ja enamus kohtumisi ning toimetamisi ei pannud ma kunagi enne kelle 10-11. Mulle ei meeldinud hommikud, need olid nii unised ja igavad. Mulle meeldisid õhtud, pimedus ning sellega kaasnev vaikus majas. Kõige parem aeg töötamiseks. Ja oi kuidas mulle meeldis magada ja nädalavahetustel kaua põõnata...

Ja nüüd on nii, et minust on saamas hommikuinimene. See ajab ausalt hirmu nahka. Olen viimastel tööpäevadel iseenesest kell pool seitse hommikul üles ärganud. Ilma äratuskellata. Ja magama lähen ma nii kella kaheteist ühe vahel. Seega magan ma ca kuus tundi päevas, mis minu jaoks on ülivähe. Ja siis hommikust saadik olen nagu väike energiapomm. See on väga veider. 

Ja nädalavahetusel ärkasin iseenesest üles kell kaheksa hommikul, kui olin voodisse saanud kella kolme paiku. Mismõttes? 

Kuigi tuleb tunnistada, et mulle on siinsed hommikud meeldima hakanud. Päike paistab, saab tööle jalutada ning mõnusat sooja õhku sisse ahmida. Eks näis, kas minust nüüd saabki hommikuinimene või on see kõik ainult mingi vahepealne faas. 

Töötavate naiste päev

Ma olen vahepeal unustanud kirjutada oma esimesest lõunasöögist kolleegidega. Nimelt eelmisel neljapäeval käisime töökaaslastega lõunal. Teemaks: töötavate naiste päeva tähistamine. Tundub, et siin on igast lolle pühasid välja mõeldud, et oleks põhjust välja minna ning midagi tähistada. 

Käisime meie töökoha lähedal asuvas Itaalia restoranis. Jube mõnus koht oli. Selline Controvento stiilis, hubane ning kodune. Ja 10 euro eest sai kolm käiku + joogi! Ajasime näost igast head ja paremat sisse ning ausalt öeldes oli mul poole pearoo ajal juba kõht nii täis, et tahtsin sealt ainult koju veereda. Kolleegid naersid nii mis hirmus. Rääkisin neile, et tavaliselt ma söön ainult ühe pearoa, mille peale muidugi suured silmad tehti, et mismoodi siis nii. 

Igatahes oli väga tore õhtupoolik. Ja lõuna kestis vaid kaks ja pool tundi...ja siis kõik veeresid kodu suunas...

Tähtpäev: 1 kuu Eestist eemal

Eile, 28. märtsil sai täis minu esimene kuu Eestist eemal olemist. Hirmus, kui kiiresti aeg lendab :)

Otsustasime seda tähistada koos minu korterikaaslase Maria Josega. Mõeldud, tehtud! Läksime välja. Kõigepealt väike õlu kohalikus veinipoes, mis asub täpselt meie taga ning kust saab ühe liitri vaadiveini osta ühe euro eest. Lähen ükspäev ja proovin selle ära. Maria ütles, et igati jodav vein ja heast piirkonnast. Eks me näe.

Edasi liikusime sööma. Valisime mõnusa väikse koha, kus Maria Jose tellis meile kohalikku Andaluusia toitu. Kõik oli nii hea, et mul on tunne, et samas vaimus jätkates tõuseb mu kehakaal mehe moodi. Mulle hullult meeldib see tapase värk - lauale tellitakse hunnik asju ning siis vali siit ja sealt, mida soovid! Väga mõnus. Hispaanlastele kohaselt istusime, jututasime, sõime ja jõime ca kaks ja pool tundi. Ma olen hakanud isegi selle aeglaselt söömisegagi ära harjuma :)

Õhtu jooksul sain teada ka mõned asjad seoses Maria Jose ja minuga, millest mul enne õrna aimugi ei olnud. Esiteks oli Escarlata Maria Jose vanusega mööda pannud ning mind valesti informeerinud. Maria Jose on tegelikult 31-aastane, kuigi ausalt öeldes ei ütleks küll. Oleme siuksed sarnased ühtekad. 

Teiseks jõudsime me järeldusele, miks me nii hästi omavahel läbi saame ning miks meil alati koos vahva on: me oleme ühest tähtkujust - Kaksikud. Maria sünnipäev on 31. mail ja minul 6. juunil. Nii,et me saame koos sünnipäeva tähistada.

Oma tähistamisega liikusime edasi kokteilibaari nimega Nic. Siiani on see minu lemmik koht. Tegime seal ühed kiiremad kokteilid ning suutsime kõik maailma asjad ära arutada. Jube lahe, kuidas meil on ühesugune mõttemaailm või kuidas me väga paljudes asjades oleme ühel arvamusel. 

Ja siis oli kell kaks. Mõtlesime tükk aega, kas minna veel kusagile edasi või mitte. Ja mõtlesime välja, et jätame selle järgmiseks nädalaks, kui me hakkame tähistama oma imeliku roomy väljakolimist...