Vabatahtlikuna Hispaanias

Uus blogi

2010-01-11T14:24:00.000+02:00

Kuna mu vabatahtlikkus sai läbi, siis kolisin oma uue blogiga uuele aadressile: http://triinrebane.wordpress.com/

C u there!

Kohal olen ma!

2009-12-08T23:35:00.000+02:00

Kohal olen ma oma uues kodus! Love it! Homme pikemalt.

Pariis. Armastuse linn. Tulede sära. Prantslaste arrogantsus.

2009-12-07T11:51:00.020+02:00

Prantslaste arrogantsus. Kui Pariisi jõudsin, siis võib öelda, et esimese asjana sain kinnitust ühele kõige sügavamale stereotüübile, mis üldse olla võib – prantslaste arrogantsus! Läksin kenasti turistiinfosse kaarti küsima ning uurima, kuidas kõige paremini saaks Paris East rongijaama. Olin võtnud omale nõuks kõigepealt sinna minna, kohvri ära visata ning siis linna peale tuiama minna. Mina muidugi trillalla trullala jalutasin tädi juurde. Küsin siis viisakalt ning alalhoidlikult (nagu korralik laps ikka!), et kas tädi räägib inglise keelt. Noogutab vastu. Mina siis edasi, et mul on vaja jõuda Paris East rongijaama, kuidas ma seda kõige paremini teha saaksin. Selle peale vuristab tädi mulle ruttu ette kümmetuhat prantsusekeelset sõna ja mina vaatan teda nagu lollakas. Ainukesed sõnad, mis ma aru sain olid, buss ja metroo. Küsisin siis viisakalt uuesti, et äkki tal on kaarti, mida anda ja äkki saaks seal ära märkida, kus ma mida vahetama pean ja kus kurat see rongijaam üldse on. Selle peale mindi taharuumi mulle kaarti tooma. Selle tädi nägu polnud just kõige lahkemate killast. Ja siis tädi võttis kaardi lahti, sirgeldas ringe siin ja seal. Muidugi ta vuristas veel mulle 10 prantsuse keelset sõnavahepeal, millest ma midagi aru ei saanud ja millele oskasin vaid öelda aitäh! Kuradi arrogantsed prantslased. Ja siis nad veel solvuvad, kui neile seda öelda!?

Hinnatase. Oma esimese hinnašoki sain ma juba Orly lennujaamas bussi peale minnes. No kes kurat küsib lennujaama bussi eest pea 7 eurot? Üle mõistuse! Ilmselgelt ära hellitatud oma Alicante lennujaamabussi hinnatasemega. Aga mis seal ikka. Bussi peale. Kuigi metroo päevapilet oli mõistliku hinnatasemega ning olin valmis kordades kallimaks piletiks, siis terve selle päeva jookul oli mul hetki, kus peast käis läbi “Issand kui kallis kõik on!”. Kes maksab ühe vahvlitüki eest 5 eurot? Või selle salli eest 20 eurot, mille meilt saab promenaadi hipiturult (mida peetakse ülehinnatuks meil!) 3-5 euroga? Minu jaoks olid kõik hinnad ükskõik kus ka sisse ei astunud üle mõistuse. Jumal tänatud, et ma väike linnas elan ☺
Ilm. Lennujaamast välja astudes mõtlesin, et polegi nii hirmus. 7 kraadi. Esialgu tundus päris tore. Kuid peale 10 minutilist bussi ootamist mõtlesin kiiresti ümber. Ikka üle mõistuse külm oli ning vaikselt hakkasin juba kartma, kuidas küll terve päeva linnas veedan. Ja mis ma siis ikka öelda oskan. Kui kohver oli rongijaama ära visatud ning ma sammud tundmatus suunas seadsin, siis peale 15 minutilist jalutuskäiku jõekaldal polnud vist minu suust enam midagi muud kuulda kui eestlaslikku vingumist ilma teemal. Arvan, et kõik need mitte nii väga viisakad väljendid, mida ma tean, tulid varem või hiljem minu suust välja. Ja mul oli enda arust jummala palju riideid seljas. Pluus, kampsun, paksud sokid, saapad, teksad, jope, müts ja kindad. Mida veel tahta? Kuid ei. Vaatamata minu eskimo väljanägemisele oli mul ikka nina punane, tagumik ja näpud tahtsid otsast ära kukkuda ning kohalikud vaatasid mind ikka parajalt imelikult. Muuseas kuigi lennukis öeldi, et jube vastik ja vihmane on, siis tegelikult polnudki nii hull. Korralikult ei sadanud, vahepeal siin seal tibutas. Aga ütleme nii, et mulle selline tume sombune ilm ikka mitte kuidagi ei istu. Ära hellitatud selle päikese ja soojusega!
Keelebarjäär. Kas kujutate ette, et minu jaoks kõige suuremaks mureks oli keelebarjäär? Ükskõik kuidas ma ka ei üritanud neid oma üksikuid prantsuse keelseid sõnu või väljendeid suust välja saada või inglise keeles vuristada, tuli mul loomulikult suust esimese asjana välja hispaania keel. Polnud mingi ime, et merci asemel ütlesin suure õhinaga gracias, pardon asemel perdon, oui asemel si. Sellest hoolimata ma luban, et üks päev ma veel õpin seda prantsuse keelt edasi. Kuigi see mulle ikka väga ei meeldi. Hispaania keel tundub ilusam, laulvam ja puhtam!
Murjamid. Ikka ja jälle ei saa aru, kas mul on mingi side murjamitega või mis värk on. Äkki mul on kirjutatud otsa ette “Räägi minuga” sellisel viisil, et ise ma seda ei näe, kuid kõik teised muudkui tähele panevad. Igatahes koperdan ma ikka jälle mingite murjamite otsa, kellega end rääkima unustan. Seekord esimesena rongijaamas. Läksin pagasit ära andma. Küsin siis onu käest, et palju maksab paariks tunniks. Onu muidugi mulle hinda ei ütle, vaid küsib selle peale, et kust ma pärit olen. Mina vastu, et Eestist, kuid elan praegu Hispaanias. Selle peale onu oli ohkui rõõmus kohe ning hakkas uurima õhinaga, kuidas on põhjast lõuna elama minna ning kas on väga palju erinevusi või suhteliselt sarnane. Ja mina siis muidugi hakkan vastu seletama kuni mingi hetk taipasin, et tegelen täieliku lollusega ning peaksin ikka tagasi pöörduma oma küsimuse juurde, et palju maksab. Onu vastas siis lõpuks, et 5 eurot. Oleks tahtnud talle karjuda – RAHARÖÖVEL! Kuid mis mul muud üle jäi, kui tahtsin linna peale laiama minna, tuli kohver ära anda. Seejärel natukene veel pläkutamist onuga ning hakkasin astuma.
Pätid, sulid ja kaabakad. Mulle tundub, et Pariis on täis pätte, sulisid ja kaabakaid. Muuseas eelmisest Pariisi käimise korrast mul sellist mälestust ei ole (ilmselt olin sel hetkel täielikus Pariis kui armastuslinn õnneuimas!), kuid seekord rändab see minuga kindlasti kaasa. Minu esimene kokkusattumus sulidega oli metroojaamas. Mina siis nõutult uurin kaarti, et kuhu ikka minema peaks. Seejärel vaatan lollaka näoga seda piletiaparaati ning mõtlen, kas osta ühe otsa pilet või terve päevakaart. Minu juurde hüppas ei tea kust mingi prantsuse lühemat sorti onu. Pakuks vanuseks midagi 40-50 eluaasta vahel. Tema muudkui ruttu seletama, et aitab mulle pileti osta, kuhu ma minna soovin, kui kauaks, mitu tsooni ja jumal teab mida veel. Ma muuseas ei saanud ilmselt taas millelegi pihta ning sõnu väga suust välja ei tulnud. Onu toksis midagi masinasse, mina üritasin järge pidada ja kui onu ütles, et ta maksab minu eest nüüd kaardiga ära ja ma siis annan talle sularaha selle summa (muuseas tema tegi mulle mingi 40 eurose päevapileti selle masinaga!), siis ma viisakalt ütlesin, et kuule, ega ma nüüd idioot ei ole ning hakkasin juba turvameest silmanurgast otsima. Õnneks ta kadus sama kiiresti kui minu turvamehe jutt suust välja tuli. Järgmised kokkupuuted pättidega olid tänaval. Muuseas ma arvan, et pole veel kunagi nii palju oma kotil ning asjadel silma peal hoidnud kui Pariisis. Ausalt. Vahel oli mul tõesti tunne, et ma ei taha isegi oma fotokat mõneks klõpsuks välja võtta (muidugi siin teiseks faktoriks oli see, et ma ei tahtnud lihtsalt kindaid käest ära võtta!). Neid niiöelda mustlasi oli igal pool, igal tänavanurgal, igast turistikohas, igas metroojaamas. Ja kõik muudkui tahaks sulle kaarte ennustada või siis öelda, et ega see sõrmus, mis ma maast leidsin sinu oma pole. Loomulikult samal ajal oleks sind tühjaks varastatud. Samuti oli meeletus koguses kerjuseid ning tänavakolle.
Rahvas. Minu jaoks on Pariis siiski ilmselgelt liiga suur linna. Liiga palju rahvast, liiga palju sigimist ja sagimist. Vahepeal ajas see metroos trügimine mind lausa kurjaks. Lisaks tuli vaikselt peale ka seagripi hirm ning käsi pesin ilmselgelt rohkem selle päeva jooksul kui terve nädala jooksul Alicantes. Sellest vaatamata, et palju inimesi on, on see seltskond, kes tänavatel ringi liigub kirjumast kirjum, mis teeb atmosfääri omamoodi huvitavaks. Võin kihla vedada, et Pariisis on esindatud kõik rassid.
Mood. Inimesed on siin riides ikka seinast seina. Osad väga maitsekalt. Osad nagu kotimarid. Kuid ühte pean ma ütlema – ilmselt läheb siin moetööstusel jube hästi, kuna ma pole poodides juba ammu nii palju rahvast näinud! Täiesti uskumatu! Eks asi on ka selles, et meil on jõulud.

Ringi uitamas kohtades, mille nimedest mul pole isegi õrna aimu.Ülilahedad lillepoed. Mine või hulluks. Kui mul vaid kusagile midagi istutada oleks.

Seinei kallastel

Kultuur. Olen eelnevalt paar aastat tagasi Pariisis käinud ning veetnud seal vaid ühe päeva. Enne seda, kui hakkasime Martiniqueile noorsoovahetusele minema. Mäletan väga hästi, kuidas siis käisime Eiffeli torni ja Notre Dame’i juures, ronisime Sacre Coure’i mäe otsa ning uudistasime seal avanevaid kunstnike tänavaid, kuidas lasin endast pildi joonistada, mis nüüd uhkusega minu seinal ripub, kuid mis siiani mitte mingil määral mind ei meenuta, kuidas käisime La Fayette’i kaubamajas ning pidime seda luksust nähes pikali kukkuma, kuidas käisime Moulin Rouge’i maja vaatamas ning Marilin Monroed metroo tuulutusavas mängimas. Seekord polnud mul mingeid erilisi plaane Pariisis. Ainukesed kaks asja, mida soovisin ära näha oli Louvre ning Champs Elysee jõulutuledes. Kui ma oma kohvrid ja asjad ära viskasin, suundusin metrooga enda jaoks täiesti tundmatusse kohta kesklinnas, kus paistis olevat palju vaatamisväärsusi ning hakkasin lihtsalt ringi tiirutama. Eesmärgiks oli jõuda Louvre’ini. Kahjuks ma sisse ei jõudnud minna, see jääb siis mõneks teiseks korraks, kuid kõiksugune arhitektuur ja atmosfäär oli mega. Siiski pean tunnistama, et olen ilmselt natukene võhik selles asjas. Kurikuulus Louvre Külmast uimane tuvi. Ma olin umbes samas asendis pidevalt. Käsi taskust välja ei tulnud ja kapuuts oli silmini.

Jalutuskäik Louvre'i juures

Peale tunnist jalutuskäiku kesklinnas, Seine’i kallastel suunaga Louvre’i poole ning Louvre’i juures asuvas pargis, tundsin, et pakane soovib mu varbad, nina ja sõrmekesed ära võtta. Vaikselt hakkasid sõrmused juba näppude otsast ära tulema. Märk sellest, et on aeg teha üks mõnus prantsuspärane croissant ja kohv. Ja nii ma seal istusin väikeses prantsuse kohvikus, lugesin raamatut ning rüüpasin tulikuuma kohvi. Selliseid hetki oleks elus rohkem vaja. Raamat ja kohvik. Champs Elysee jõuluturg - piparkooki ja hõõgveini hingematva hinnaga!Kui Eestis on raekoja platsil lambad, siis siin minipühvlid.

Jõulud tulnud ju. Natukene tekkis ka jõululaulude saatel ja lumememme vaadates jõulutunne.

Kui hakkas vaikselt pimedaks minema sõitsin Triumfikaare juurde. Käisin läbi terve Champs Elysee, tutvusin sealse jõuluturu ning kisa ja käraga. Kui pidemaks läks ning kõik tuled särama pandi, käisin teises suunas Triumfikaare poole tagasi. Olin lõpuks ära näinud selle, mis Pariisis tahtsin – jõulutuledes Champs Elysee. Ja vaatamata kõigele, mis mulle Pariisi juures vastukarva on, see tuledesära ning atmosfäär korvas kõik. Isegi natukene jõulutunnet hakkas sisse tulema, kuigi minu jaoks on endiselt uskumatu, et me juba detsembris oleme. Ostsin veel kaks postkaarti, mille kiiruga põlve peal valmis kirjutasin ning ruttasin tagasi rongijaama suunas.

Champs Elysee

Live'is oli see palju ilusam muuseas.

Triumfikaar

Rongid mulle meeldivad. Mugavad, puhtad, mõnusad. Ainuke probleem nendes on temperatuur. Või siis asi on lihtsalt minus. Igatahes läks sõit lahti. Ega ma ju ei teadnud, kuhu ma sattun, kuid väga ei huvitanud ka. Lasin korraks silma kinni ja kuulasin muusikat. Minu jaoks oli täielikuks üllatuseks see, et mitte keegi ei tulnud mult piletit küsima. Oleksin võinud ilma rahata seal ringi seigelda. Ausalt.

Head St. Nicolas päeva!

2009-12-07T10:41:00.003+02:00

Kui ma eile kella poole üheteist paiku koju jõudsin, siis oli mul käinud St Nicolas ehk kohalik päkapikk. Kasia saatis mulle sms, et loodab, et mu reis läks hästi, et ta läheb korraks sünnipäevale, kuid et ma kindlasti ei unustaks vaadata oma kappi köögis. Ja seal see oli - minu esimene hispaania päkapikk!

Armastan lennujaamu

2009-12-04T11:48:00.002+02:00

Kolmapäev, 2. detsember. Kell 04.30 heliseb äratuskell. Otse loomulikult paneb Triin selle sama kiiresti kinni kui heliseb. 15 minutit hiljem heliseb teise telefoni äratuskell, mis läheb veel kiiremini kinni kui eelmine. Mis on selle kõige tulemuseks? Fakt, et Triin magab sisse nagu ikka. Täitsa normaalne. Õnneks olin oma äratuskella heaga varasemaks pannud. Seega kella poole viie asemel sain kargu alla alles 5.15. Ja oh seda nalja siis, kui minul oli veel pool kohvrit lahti ja pakkimata, kui taksomees kohal ja alt kella helistab. Muidugi olin telefonile vastamas kiiremini kui keravälk, et mitte Kasiat üles äratada. Ütlesin siis viisakalt onule, et oota tsuti, ma kohe tulen. Minu "kohe" on aga otse loomulikult 15 minuti pärast. Vahel ma tõesti mõtlen, kas minu hiljaks jäämine on tingitud Hispaanias elamisest või minu iseloomust, et mul kunagi pole kusagile kiire? Taksosõidu ajal muudkui tuletasin meelde, kas ma kunagi olen õigel ajal lennujaama minekuks valmis olnud. Ilmselt mitte :) Igatahes kui ma alla jõudsin, siis taksojuht oli juba parajas paanikas. Küsis muudkui, et kas ma hiljaks ei jää. Mina mõnusal tvastu, et ära üldse muretse. Ma alati varun rahuga aega. Pole meil kiiret kusagile, sõida-sõida.
Ja siis, kui ma lennujaama jõudsin, siis olin järsku justkui omas elemendis. Mulle meeldivad lennujaamad. Ja ma isegi siinkohal ei valeta ega ürita mingit näitemängu läbi suruda. Mulle sõna otseses mõttes meeldivad nad. Mida suuremad, seda parem. Mida rohkem rahvast ja liiklust, seda parem. Ilmselt mõtlete nüüd seepeale, et vaatkus opakas, mitte kellelegi ju ei meeldi lennujaamad. Ilmselt on segi läinud. Aga põhjus minu lennujaamade fetisile on lihtne.
Pean ennast emotsioonide inimeseks. Mul on sõna otseses mõttes vaja elus emotsioone. Ma ei salli tülpinud ja emotsioonituid inimesi. Süda läheb lausa pahaks. Ja mis te arvate, kus on kõige suuremas koguses erinevaid emotsioone? Õige vastus, lennujaamas. Olen ilmselt isalt saanud kaasa selle inimeste jälgimise omaduse. Kuid mulle meeldib vaadata lennujaamas inimesi ja mõelda, mida nemad mõtlevad. Kes on õnnelikud, et pääsevad koju ja näevad lähedasi, kes on erutatud, kuna ootamas uus seiklus, kes on kurb, kuna peab lahkuma armastatud kohast, kes on segaduses, kuna hüppab tundmatus kohas vette, kes on pinges, kuna ees on tähtsaimast tähtsam ärikohtumine. Kõik see sigimine ja sagimine ning emotsioonide rohkus teeb lennujaamad minu jaoks seksikaks. Ilmselt on selles süüdi ka see, et olen rändaja hingega ning ilmselgelt pole veel elus leidnud niiöelda enda kohta. Aga ma tegelen selle kallal iga päev.
Igatahes lennujaamas oli mul naeratus näol. Isegi 2,5 tundi und ei takistanud mind ennast mõnusalt tundmast. Kõigepealt Madriidi. Lend läks jube kiirelt, muudkui lugesin ajakirja ja juba maandusingi. Panin sisse telefoni, kohe kõned ootamas. Ja muuseas isegi normaalsesse terminali maandusin. Nii palju jõuluasju siin ja seal. Sellest hoolimata oli jõulutundest asi ikka kaugemast kaugel. Pool tundi vahet ning uuesti lennuki peale. Kaks tundi magamise üritamist ning muusika kuulamist. Põnts maandusime. Kohal ma olingi. Pariis vajas avastamist.

Jess – koju tulek nüüd selgemast selgem!

2009-12-03T00:55:00.001+02:00

Eile õhtul osteti mulle ära kõik piletid, mida ma nii kaua oodanud olen. Nüüd võin juba julgelt öelda, millal ja kus ma täpselt lendan.
8ndal detsembril pühin Alicante enda jalge alt ning alustan rändamist oma “uude koju”. Tagasi Tallinna jõuan 14ndal EasyJetiga. Tahan tulla tagasi vaikselt, pole vaja kisa ja käraga lennujaama vastu tulla, eks. Praegu puudub mul veel ainult AirBerlini lennul spordivarustus, kuid Gabi lubas selle ära teha koos minuga Strasbourgis.
Nende lennupiletitega oli omaette naljakas. Marko küsis mult eile passinumbreid, sünniaegu ja muud sellist. Ma siis jube rõõmsalt kirjutasin. Marko selle peale, et issand, sa oled ju nii noor. Mina vastu, et mis sa mõtlesid, et ma olen mingi vanamutt? Marko ütleb, et ei,ei, kõik perfektne, seda parem investeering sai tehtud. Mina hakkasin selle peale naerma ning tundsin end kui aktsia või optsioon.
Muidu on minu järgmise nädala ja pooleteise plaan järgmine: Alicante-Madriid-Pariis-Strasbourg-Pariis-Madriid-Alicante-Palma de Mallorca-Faro-London-Tallinn. Serka ütles hästi selle peale, et ma lendan nädalaga rohkem kui tema kunagi kokku lennanud. Aga mis sa teed, kui elu selline on.

Tohuvapohu enne Eurotripi

2009-12-03T00:54:00.000+02:00

Eile oli minu eelviimane päev Alicantes ning see kujunes täielikuks hullumajaks. Hommikust saadiks möllasin kahe arvutiga paralleelselt. Ideeks oli mul kõik asjad üle anda, mis vähegi pooleli olid. Õnneks peale pikka pingutust ning seisu, kus ma enam ise ka aru ei saanud, mida teha ja mida enam mitte või millises järjekorras, sai õnneks siiski kõik asjad õhtupoole joonde. Käed puhtaks pühitud. Minu töö on nüüd tehtud Centro 14-s. Kriips all. Kõik. Ausalt öeldes oma asju õhtupoole ära visated ja kappe-sahtleid koristades tuli kohe kurb tunne. Mulle tõesti meeldib see keskes, selle funktsioon ning ülesehitus. Veel enam meeldib mulle see, kui tähtsaks peavad seda kohalikud noored (jälle ei saa mitte mainimata jätta, et noored siin on ikka kuni 35-aastased). Muuseas 10. detsembril on meil uue harukontori avamine San Vicentis ning järgmisel aastal investeeritakse 5 miljonit eurot meie keskuse laiendamisse-arendamisse.
Kui lõunal koju läksin, olin ma nii väsinud, pea valutas ning mul oli tunne, et pea lõhkeb. Panin veel viimase pesumasinatäie tööle ja mõtlesin, et vahet pole, las asjad ootavad, lähen panen silma parem kinni. Mis sellest sai? See, et 5 minuti pärast olin taas üleval nagu viis kopikat. Ma ei oska vahel oma aju välja lülitada ning minu kohusetundlikkus viib mind varsti hauda. Kirusin end ikka maa põhja, sest kellel unisest Triinust ikka kasu on, kuid näedsa, mitte ei saa pausi sisse panna.
Põhjus sellele on ilmselt lihtne. Mulle on hullult hakanud meeldima YEU – kogu see organisatsioon ning nende töömeetodid. See kuidagi vahetu, kuid asjalik, fun, kuid samas tõsine. Ma veel ei oskagi seda kirjeldada. Kui leian õiged mõtted ja sõnad panen kirja. Kuid siiani on mul ikka väga väga hea meel, et otsustasin Portugali võimaluse vastu võtta. Ma olen Portugali minekule üha rohkem mõtlema hakanud, vaikselt juba teeme plaane, mis seal korda hakkan saama. Minu praeguseks esimeseks ülesandeks on koordineerida 35 inimese reisimarsruute. Noorsoovahetuse jaoks pidid kõik ära täitma osalemiskinnituse lehed, kus kirjas nende reisimarsruudid, saabumis- ja lahkumisajad ning hinnad. Minu ülesandeks on tsekkida, et kõik ok ja jookseks. Kuid mis te arvate, et kõik läheb ladusalt? Ei! Inimesed saadavad oma saabumisaegu Lissaboni. Ma alguses ikka üldse ei mõistnud. Kui ma tean, et pean minema Farosse, siis ma ei pane oma saabumist ja lahkumist Lissaboni? Vahel on ikka üllatav, kuidas inimeste mõttemaailm töötab. Ja siis muudkui vasta neile toredikele, et ole nüüd kallis ja muuda ära. Mille peale hakkavad vinguma, kes tahtis transferbussi omale Lissaboni järgi, kes vingub, et piletid kallid ja ei mahu eelarvesse. Sellest hoolimata mulle meeldib see. Mulle on antud täielik vabadus. Vahel mõtlen, et Marko ja Gabi usaldavad mind liiga palju, kuid mulle meeldib. Pealegi kui on küsimusi, siis meil käib pool tööd läbi Skypei. Jumal tänatud, et keegi selle imevidina leiutas. Mis puudutab aga minu reisimarsruutide ajamist, siis ilmselt on mul emalt kaasa saadud see reisivärk.
Eile õhtul muidugi tahtsin paika panna ka eestlaste lennumarsruudid. Otsisin taas igasuguseid võimalusi, koperdasin igast X lennufirmade otsa. Lõpuks saime Mari, Lauri ja Reneega asjad ka paika, kuid Anella oli maa alla kadunud. Ja siis minu õhtu lõppes sellega, et sain Anellalt meili kell 1 öösel umbes, et tal on eksamid ringi tõstetud ja ei saa osaleda. Selle peale mõtlesin ma kohe, et see veel puudus! Jumal tänatud, et ei olnud veel emale broneerimismeili ära saatnud. Vahepeal juba mõtlesin, et broneerime piletid ära, kuna Anella oli andnud oma JAH sõna osalemiseks. Huh, läks seekord õnneks. Nüüd on meil neljal vähemalt piletid olemas ning üks inimene puudu. Kuid see on lahendamisel ning ilmselt homme-ülehomme on ka juba viies inimene meie kambas olemas.
Igatahes teine Portugali minek hakkab 25ndal detsembril. Ilmselt nüüd nii mõnigi arvab, et oleme poolearused, kuna kes siis jõulude ajal niiviisi ära läheb, kuid näed, meie lähme. Lendame Londonisse, peame seal maha ühe tõsise jõulude tähistamise Liisi ja Eddie juures ning siis 26nda varahommikul edasi Farosse. Kuna tegevused hakkavad pihta 27ndal, siis võime veeta küll ühe päeva poolearuliste zombidena (vihjates sellele magamata ööle, mis Londonis tuleb!). Londonisse minek on iseenesest vahva – Mari ja Renee pole kunagi käinud. Saab ka natukene linna peale neid viia ehk.
Muuseas järgmine aasta on plaanis korraldada aastavahetuse noorsoovahetus paralleelselt Albaanias ja Eestis. Minu ülesandeks jaanuaris on projekt kirjutada ning see veebruari tähtajaks esitada. Teema on seotud immigratsiooniga, täpsemalt sellest juba jaanuaris.
Lisaks sellele reisisebimisele on meil käimas Estonian Airi sünnipäev ning jumal tänatud, et saime odava hinnaga veel juurde suusatamispileteid. Kaks on juba ära tehtud, 2 broneeritud. Eks näis, kas need kaks müstilist meest meie seltskonda lisanduvad. Ükspäev vaatasime ilmateadet, kus näitas, kuidas Põhja-Hispaanias lund sajab ning suusakuurorte avatakse. Oi kuidas tahaks juba mäele! Lihtsalt vahelduse mõttes sellele üksluisele soojale ning päikesele. Minust on sujuvalt saanud see aasta lennupiletite sebija (õigemini minu emast). Et ma selle eest mäel ühe glückweini saaks!
Eilse päeva tipphetk saabus muidugi õhtul tööl olles. Töötame teisipäeviti Escarlataga kahekesi. Üle hulga aja oli meil kahekesi vahva. Kuulasime hoogsalt jõululaule ning alt uksepoisid hakkasid YouTubeist eesti keelseid laule otsima. Kõigepealt leidsin nad mingi loo, mida polnud ma elu sees varem kuulnud ning esitaja ka ei tundunud tuttav. Ütlesin, et see on küll eesti keeles, kuid mul pole õrna aimugi, mis paganama lugu see on. Seejärel nad natukene otsisid veel ning leidsid Leto sveti, mida siis umbes 10 korda korrati. Aga tipphetk saabus hoopiski 19.25 (5 minutit enne meie tööpäeva lõppu). Escarlata tuli minu juurde ja ütles, et ta näeb mind nüüd viimast korda, kuna võttis omale esmaspäeva vabaks päevaks. Olen surmkindlalt veendunud, et niivõrd üllatunud ja suu lahti kukkunud nägu pole mul enne ees olnud. Miks kurat ta ei võinud mulle öelda päeval? Miks kurat tuli ta seda 5 minutit enne tööpäeva lõppu ütlema? Ma ausalt öeldes imestan, et ta üldse mulle sõnumit ei saatnud, et bye bye, oli meeldiv.
Kuigi, kui ta mulle oma kõnet hakkas pidama, et ma ikka hoiaks teda kursis oma projektide ja eluga ning Portugaliga, et tal on ikka hirmus hea meel, et ma seal olin, kuna ta on õppinud selle aja jooksul väga palju ning keskusele oli minust ka oodatust rohkem kasu, siis mulle isegi korra tundus, et tal tuli pisar silma. Muuseas mina ei osanud mitte midagi öelda. Mul ei tulnud sõna ka suust välja. Ma polnud selleks ette valmistunud. Vihkan igasuguseid hüvastijätte ning asju. Need ajavad mul südame pahaks.
Mul isiklikult pole mitte midagi selle vastu, et ma Escarlatat enam rohkem ei näe. Kuid asi, mis mind selle juures närvi ajab on see, et ta ei lubanud mul esiteks otse Strasbourgist Portugali lennata, kuna pean 7ndal Alicantes olema. Lisaks ei lubanud ta mul 8ndal lendama hakata, vaid pidin ootama 9ndani. Jumal tänatud, et otsustasin salaja jalga lasta ning lasin osta piletid 8ndaks. Sest mida perset ma peaks nüüd 7ndal seal C14-s tegema? Kõik mu asjad on tehtud, kapuut, finiito. Kõigutan jalga? Teen ilusat nägu? Vaatan, kuidas kõik tulevad sel päeval mulle lehva lehva tegema? Ausalt öeldes ei aitäh! Rõhutan veelkord: mulle ei meeldi tsau tsau hetked! Sellest tulenevalt tahaks ma lihtsalt 7ndal teki üle pea tõmmata. Kõigile on juba tsau öeldud välja arvatud Maria ja kaksikud. Ja Kasia läheb ka vaikselt kodus juba lolliks.
Peale tööpäeva pidin veel Skype koosolekut pidama. Muidugi jäi see ära. Ja seekord pole süüdlaseks isegi mitte itaallased, vaid eestlane. Aga see selleks. Ega ma väga kuri pole, saingi rohkem asju enne Strasbourgi minemist ära tehtud, et saaksin seal olles rohkem koolitusele keskenduda. Ma juba täiega ootan seda. Saime ajakava ükspäev ning tundub fun! Eks ma hoian teid sellega kursis.
Ma igatahes jõhkralt toimetasin ja kui poest tagasi koju jõudsin, siis Kasia küsis, et kas ma pakkinud ka olen. Ütlesin, et täitsa null seis. Kell oli siis 10. Pakkimine on jällegi üks nendest tegevustest, mis mulle kuidagi ei meeldi. Seejärel hakkasid kõik Skypeis üksteise järel küsima, et kas kohver koos. Ütlesin, et pole mingit kohvrit. Ees ootas hoopis Burka (üks uus sari, millest ma siiani šokis olen ning millest teile ükspäev rohkem kirjutan). Siis saigi kella üheni öösel vaheldumisi veel viimaseid asju ära lõpetada ning Burkat vaadata. Kell üks avastasime Kasiaga mõlemad kui palju kell on. Mina läksin pakkima, Kasia magama. Kell kaks olid mul asjad koos ja tuli kustus. Takso tellitud 5.30 hommikul. Kaks ja pool tundi und ootas mind...

Välismaal elades jääd lihtsalt ajast maha

2009-12-03T00:53:00.001+02:00

Mulle helistas esmaspäeva hommikul mingi pangatädi ja küsis kas ma oma pensioni avalduse olen ära täitnud või kas kavatsen seda teha. Mina olin jällegi nagu lollakas teiselpool toru. Ma ju ei saanud mõhkugi aru, millest tädi rääkis. Mis pension? Mis avaldus? Ma polnud sellest mitte midagi kuulnud. Ilmselgelt on need Delfi vähesed uuudised, mida ma loen, mitte pensioniga seonduvad. Ja siis ütlesin tädile, et vabandust väga, kuid ma elan välismaal ning ei saa üldse aru, millest te räägite. Tädi seletas siis kenasti ära, mina ikka kuulasin nagu mingit hinna keelset filmi. Panin toru ära, läksin uurisin sõpradelt, millest jutt käib.
See on ehtne lugu sellest, kuidas välismaal elades paratamatult ühendust katkeb teatud asjadega. Raske on end pidevalt kursis hoida kahes riigis toimuvaga. Igatahes oli mul ikka häbi mis häbi, et ma mingitest pensioniavaldustest midagi ei teadnud.

Maiustustega üle valatud printsess

2009-12-01T15:30:00.003+02:00

Tunnen end kui printsess, murjamid toovad kingitusi! Üks kutt, kelle hostelis me ööbisime minu vahetuse ajal, käis Alzeerias perel külas sea ohverdamise püha tähistamas (ma olen ebakultuurne nüüd, kuna ei tea, kuidas seda püha õige nimega kutsutakse!) ning tõi mulle maiustusi kingituseks. No need datlid jätavad mind suhteliselt külmaks, kuid koogikesed tunduvad päris head.

Minu suurepärane esmaspäeva pärastlouna

2009-12-01T14:34:00.000+02:00

Mulle õudselt meeldivad tänapäeva tehnikavidinad, millega saab lihtsalt kontaktis püsida. Sellest hoolimata on need vahel niivõrd tüütavad, et mine või lolliks.
Eile pärastlõunal oli mul kolm ja pool tundi Skype koosolekuid. Esimesena toimus meil Portugali aastavahetuse liidrite meeskkonna kohtumine, et jaotada ülesandeid ja teha väike ajurünnak seoses tegevustega. Kell neli olidki minu üllatuseks peaaegu kõik olemas kenasti – Portugali, Eesti, Rumeenia, Poola, Leedu, Kreeka, Küprose juhid pluss veel abistav personal YEU poolt. Ja oh seda nalja, mis siis lahti minema hakkas. Ma ei saa aru, mis ajast soovivad kõik noored hirmtõsised ja tähtsad olla? Pidime enda tutvustamiseks vastama mõningatele küsimustele. Ja kui ma eile neid vastuseid lugesin, siis jäi mul lausa suu lahti ja mõtlesin, et kas see on mingi nali? Või siis mõtlesin, et kas olen mina jälle oma iroonia ja sarkasmiga natukene rappa sõitnud? Toon teile näite. Küsimus oli: miks kuulud liidrite tiimi (too välja kolm ausat põhjust)? Enamuse vastus oli stiilis: sellepärast, et leian, et see on hea võimalus ja suurepärane kogemus, keegi oli pannud, et tahab tulevikus saada projektijuhiks või animaatoriks või jumal teab kelleks veel ning arvab, et see tuleb kasuks jne. Kõik olid kirjutanud niivõrd poliitiliselt korrektseid vastuseid, et mul ajas hirmu nahka. Nagu oleks end kirja pannud mingi partei töögruppi, kus kõik on surmtõsised ja asjalikud. Jumal hoidku, me korraldame ju noorsoovahetust! Minu vastus oli järgmine: Mina olen liidrite tiimis sellepärast, et 1) Marko palus mul selles olla; 2) olen Eesti grupi liider, seega olen mingil määral kohustatud seal olema ja 3) ma lihtsalt soovin asju korraldada ja ei viitsi kiruda, et üks või teine asi võiks olla nii või naa. Ja siis ma mõtlesin, et läksin äkki üle piiri. Aga mis seal siis ikka! Hakkasime edasi minema oma koosolekuga ja ma ei taha nüüd olla paha ega mingi hirmus bitch, kuid pool ajast ma lihtsalt naersin. Alguses olid ikka kõik hirmus tagasihoidlikud ning nagu ikka oli mul tunne, et pooled ei olnud teinud oma kodutööd. Ma küsisin ühe küsimuse ning siis enamus küsisid kust ma seda võtan (sealhulgas Marko ise, kes on projekti YEU poolt vastutav inimene). Kirjutasin siis kiiresti, et kuulge, see on teie enda projektitaotluses kirjas (hahaa! ma isegi lugesin selle läbi!). Nii mõnelgi jäi suu lahti ning mina võisin taas nina püsti ajada ja enda üle uhkust tunda! Lisaks sellele muidugi oh seda ühe ja sama teema järel jauramist. Ma vahepeal lihtsalt kõndisin eemale, panin pesu kuivama ja tuulutasin pead ning kui tagasi läksin, siis oli ikka sama teema käsil. Vahepeal ma juba kurjalt pahandasin, et kuulge, jagame ülesandeid, vastutavad inimesed mõtlevad asju läbi ja saadavad järgmiseks koosolekuks meile ettepanekud, mida siis juba saab konstruktiivsemalt edasi arendada. Aga ei, mida ma võitlen siis 10 inimesega, kellele obviously on üldse esimene kord ühel noorsoovahetusel osaleda. Ma läksin vahepeal ikka päris püha viha täis! Sest kui tuli koht, kus pidi vastutust võtma, oli nagu ikka vaikus! Ja peamine, mis kõiki huvitavat tundus oli: aastavahetuspidu ning et keegi jumala eest rahvusõhtu jaoks ei hakkaks palju süüa kaasa tooma, rõhk ikkagi olgu joogil! Peale poolteist tundi oli mul juhe koos, istusin kohati ekraani ees ja vaatasin tühja pilguga, kuidas kõik muudkui seletavad teemal mitu arvutit meil kasutada on. God selleks ei olnud nüüd meil vaja koosolekut.
Minu jaoks veel raskendavaks asjaoluks oli see, et kell 6 jooksis peale tiene koosolek, kus me Markoga pidime osalema. Vähemalt hea märk oli see, et Antonio oli seekord Skypeis online. Lükkasime Markoga algust sujuvalt edasi 15 minutit, et viimased sajad NYE koosolekul ära lõpetada. Küsisin siis ruttu Antoniolt, et teeks kiiremini ja räägiks, ei viitsi nagu rohkem kirjutada. Ja kui helistamiseks läks lõpuks, siis spagett ütles, et ta ikka tahaks kirjutada, kuna neil office'is liiga palju kära. No kuule, peksa inimesi välja, ütle, et olgu vait, mingu vaiksemaksse kohta. Ükskoik mis, mind ei huvita. Kuid ei, jätkasime vaikselt kirjutamist. Ja siis saabus see hetk, kus ma mõtlesin, et ma tahaks Itaaliasse sõita otsemat teed ja neid raputada. Marko oli mulle päeval natukene selgitanud Antonio ja meie presidendi Berto tausta (ei, nad pole geid ega ela koos, lihtsalt äripartnerid ja istuvad ühes kontoris päevast päeva) ning olin valmis igast jaburusteks. Ja oi kuidas neid ikka tulema hakkas.
Ma soovisin, et Antonio teeb meile template'i. Tema tegi esimese variandina mingi nõmeduse (ma isegi ei taha rohkem kommenteerida). Ütlesin, et pole rahul, Marko ka polnud. Palusime uue teha, saatsime näidiseid. Mis siis välja tuli? Mees pole lillegi liigutanud. Ütles, et tahab materjali ja siis hakkab selle ümber kesta ehitama. Mina teatasin, et see on jaburus, kuid kui soovib nii teha, siis palun väga, kuid peab arvestama, et siis tuleb see uudiskiri ka hiljem välja kui 6ndal. Tema selle peale, et miks. Mina vastu, et saa nüüd aru, et minu tähtajad lugudele olid pandud teadmisega, et mul on see template olemas, mitte ei pea seda hakkama alles välja töötama koos sinuga. Viimased lood peaksid mulle saabuma 5ndal. Ja kuna olen Strasbourgis 6ndani, jõuan tagasi Alicantesse kella 22 paiku, siis ma ilmselgelt ei saa seda teha. Ja 7ndal on mu viimane päev Alicantes ning ei kavatse seda veeta spagetiga vaieldes. Sest ma tean juba, et sellest tuleb suurematsorti tüli. Ta tahab teha mingit nõmedat ja odavat asja, mina korralikku, mis paneks tõesti inimesed lugema seda uudiskirja.
Järgmisena läks sõjaks linkimise peale. Kuna nad soovivad alustada uudiskirjaga, tähendab see seda, et lugusid tuleb hakata linkima kodulehega. Paneme täisformaadis lood koos lisamaterjaliga üles veebi ja ainult väiksed lõigud uudiskirja ning kui inimesi huvitab teema, siis loeb veebist edasi. Mulle see süsteem ei meeldi, kuid hea küll. Ja siis vaidle temaga. IT küsib, kuidas sa seda teha tahad Triin. Mina selle peale, et tere talv, ma ei tea midagi ITst, sinu asi on tehnilised lahendused välja mõelda, selleks sa ju oledki! Ja siis ütleb, et linkima hakkame olenevalt artiklist. Mina saatsin omapoolse template sisukujunduse (kui pikk lugu, mitu pilti jne) talle päeval koos küsimusega, kas neid asju saab linkima hakata. Ja mis ta siis ütleb mulle vastuseks mu küsimusele linkimise kohta? Olenevalt artiklist. Mina selle peale vastu, et no perse, kas neid artikleid saab hakata siis linkima, mis mina palusin-küsisin? Tsiisõs kuidas ma vihkan, kui inimesed üritavad keerutada.
Järgmiseks minu blogi kirjutamise soov. Soovin hakata pidama YEU veebis blogi nii uudiskirjade valmimisest kui lisamaterjalide avaldamiseks. Ja siis ta ei saa aru, millest ma räägin ja miks seda vaja. Oleks mul olnud sein kõrval, ma oleks lihtsalt peksnud oma pead vastu seina. Inimesed (eriti juhatuse liige!) peaks ju olema huvitatud sellest, et nende veeb tehakse interaktiivsemaks ja et seal keegi üldse tegutseb. Lõpuks ütlesin talle, et saadan näidiseid ja mõelgu välja lahendus, kuidas seda teha. Marko ütles ka vahepeal, et see hea idee ning olgu olla.
Lõpuks oli minu soolo ja bitchimine läbi. Kell näitas ainult pool kaheksa õhtul. Veel võttis sõna Marko, kes viisakalt sõimas Antoniot, et ta oma tööd ei tee. Mina ausalt öeldes armastasin seda osa.
Järgmine NYE koosolek Skypeis on meil neljapäeval. Ma ei tea, kas saan Strasbourgi seminari ajal sel osaleda, kuid igatahes üritan. Ja mis saab Antoniost – noh, eks seda näitab siis aeg.
Aga kolme ja poole tunnised koosolekud on nii armsad esmaspäeva pärastlõuna veetmiseks.

Naised + tehnika = katastroof

2009-11-30T22:30:00.001+02:00

Mis saab siis kui panna kokku tehnika ja naised? Mitte midagi, absoluutselt mitte midagi.
Escarlata on minuga üritanud intervjuud teha juba viimased nädal aega. Kõigepealt oli kokku lepitud, et eelmisel kolmapäeval. Valmistan siis kenasti oma asjad ette, kuid kolmapäeval selgus, et kaamera kadunud ning mitte keegi ei tea, kus ta on. No siis lükkasime loomulikult edasi. Reedeks küll kaamera tuvastati, kuid siis polnud Escarlatal aega, seega jäi kokkulepe, et täna.
Hommikul tööle jõudes Escarlata kohe hõiskama, et noh, oled valmis, teeme ära! Mina vastu, et anna nüüd ma tõmban hinge ja joon oma kohvi ära, kuid siis aga vabalt. 30 mintsa pärast ütlesin aga palun läheb lahti. Escaralat läks kaamerat tooma. No see kaamera oli nagu otse telemajast välja toodud – uhke ja pirakas. Muidugi ei osanud ta sellega midagi teha, mina ütlesin, et see pole kindlasti see, mida mina kasutasin oma vahetuse ajal ja hea meelega ei paneks oma kätt külge. Mindi järgmist kaamerat otsima. See kaamera, mida mina kasutasin kadunud. Keegi ei tea isegi millest ma räägin – kellelegi pole siiamaani õrna aimu, et neil selline asi oli, kuid ma selle neilt kapist leidsin ning pärast “välja laenamist” ka kenasti tagastasin. No siis juba oli, et jätame katki. Mina vaikselt itsitasin, et vot, homme ma siin viimast päeva ning seda intervjuud ilmselt ei tulegi! Seejärel otsiti iga kapi nurk ja sahtel läbi. Leidi veel üks kaamera, kuid ka seda ei osanud Escarlata kasutada. Mina üldse oma nina sinna ei toppinud. Ja no meie korruse mehed on ka idioodid ning sõna mees nende kohta kasutada on liiga palju! Igatahes jäi see video täna tegemata, mis oli minu päeva põhimissioon.
Homme pidavat olema uus katse. Kui seda ei õnnestu teha, siis adjöö video!

Kolm viimast päeva

2009-11-30T15:20:00.001+02:00

Mul on jäänud Alicantes viimased kolm päeva. Ma ausalt öeldes ei teagi praegu, mida mõelda, tunda või öelda. Ilmselgelt ei jõua mulle kohale, et ära lähen. See on siililegi selge. Sellest hoolimata hakkasin mõtlema nädalavahetusel, et ma ei taha minna. Ei taha ja kõik! Ilmselt on asi veel inimlik tänu teadmisele, et lähen Portugali ning mind ootavad uued seiklused. Kui neid poleks, siis oleks olukord ikka suht nutune. Aga jah, nii ta kahjuks on. Minu viimased kolm päeva. Tänane, homne ja järgmine esmaspäev.

Seagripp jõudis ka minu õuele

2009-11-30T15:15:00.000+02:00

Hingake nüüd rahulikult! Pole mul mingit seagrippi tegelikult. Kes mind vähegi tunneb, siis teate, et me kutsume kõiki väiksemaidki asju siin seagripiks, ilmselt lootes, et saame rohkem tähelepanu, ning et ma panin selle pealkirja ainult sellepärast, et oleks seksikam ja intrigeerivam!
Aga nüüd siis minu seagripist. Reedel oli mul juba päeval jube külm tööl. Ma ütlen, see sisse-välja kütte lülitamine pole üldse hea idee. Ei saa aru, kes selle välja mõtles. Meie keskuse kütmine näeb välja stiilis konditsioneer: paneme aga konditsioneeri puhuma ja muudkui kütame! Meie küte tähendab seda, et suvel puhuv külm õhk vahetatakse talvel puhuva sooja vastu. Vot kui lihtne! Milleks jageleda mingite radiaatorite ja kaadervärkidega. No igatahes siis õhtul inglise keele tunnis oli mul kinnisidee pidevalt, et liiga külm on ning et peaks kütte sisse lülitama. Muidugi kõik teised võitlesid selle vastu. Kõigepealt naerdi mind välja muidugi tundi jõudes, kus ma olin oma kapuutsi, kinnaste, salli ja jopega nagu kubujuss. Aga ei, tund sai läbi ja kõik tundus tiptop.
Reedel õhtul korraldati mulle niiöelda ärasaatmispidu osade tüüpide poolt, keda pean rohkem oma tuttavateks kui sõpradeks. Minu jaoks on need kaks ikka väga selge joonega nüüd eristatud. Kambas olid surfaritest Christian, Daniel ja Guillermo, Josef, Micaela, Aurora ning nende sõpru trobikond peale. Ega ma sellest “peost” väga huvitatud polnud, sest mulle ei meeldi mingid ärasaatmised ning kus justkui pidevalt tuletatakse meelde, et sa lähed minema. Pole vaja selliseid asju! Võibolla on see minu kiiks. Mind on juba selle kohapealt imelikuks peetud. Aga noh, lubasin neile, et kui me niisama välja lähme, siis ma võin sellest suurest Triini ära saatmise trallist osa võtta. Jooksin siis koju peale tundi riideid vahetama ning tagasi, et teistega kokku saada. Muuseas siinkohal tituleerin end täielikuks idioodiks, kuna unustasin oma kaamera koju! Kuidas saab üks inimene nii loll olla, mitte ei mõista.
Õhtust endast. Saime kokku Shakespeareis, mis on mingi uus koht. Kõik jõhkralt valmis, siutsuvad siin ja seal. Muidugi minu teadaande peale, et ma alkoholi praegu juua ei saa, pidid kõik imestusest pikali kukkuma. Ma pole kolm nädalat juba tilkagi alkoholi pruukinud, isegi mitte tee sisse Vana Tallinnat poetanud. Ja vahel vaatan kapi peal seisvat veinipudelit ikka suure himuga, kuid ei, ma ei saa juua teatud põhjustel. Ja nüüd vanaemad hingake rahulikult, minu teatud põhjus pole kuidagi seotud sellega, et ma oleks hakanud siin rohkem alkoholi tarbima. Minu alkoholi tarbimine on siiani jäänud samadesse või väiksematesse kogustesse kui enne siia tulemist. Minu Eestis alkoholi tarbimine oli lihtsalt piiratud. Ärge nüüd küsige miks, sest ma ei saa nimesid nimetada. Kes seda kära pärast kuulda jaksab. Igatahes nii siis oligi – minu 100% kaine ärasaatmine. Midagi märkimisväärset ei juhtunud, ei autokatustel tantsimist, pinkide katki hüppamist ega inimeste vette loopimist. Ilmselt on see tingitud ka meie ilmast, külm on! Käisime lihtsalt El Barrios baarist baari ja lõpetasime traditsiooniliselt Mulligansis tantsimisega. Ma isegi jõudsin väga viisakal ajal koju, kell kolm. Mõtlesin magama minnes ikka, et mulle kohe üldse need ärasaatmised ei meeldi.
Hommikul läks uni ära juba kell kaheksa. Peksin end usinasti mõttega, et Triin, mis kurat sul viga on, et sa ei maga! Laupäev ju ikkagi. Pealegi teadsin, et lähen Triinu ja Veljo juurde ning jumal teab, millal tagasi koju jõuan. Kuid ei, mida pole, seda pole. Ajasin kargu alla ja läksin turule.
Turult tagasi tulles tundus, et korter on külmutuskapp, kuigi jätsin kütte sisse ära minnes. Mõtlesin, et olen nüüd puhta hulluks läinud. Hakkasin sööma, kuid isu ka nagu polnud. Läksin varastasin Kasia toast kraadi. Ja mida minu silmad pidid paar minutit hiljem nägema? Palavik 38,1 kraadi. Seagripp! Appi-appi! Ok, teadsin, kohe, et seagripp see pole, kuna olin juba huviga oodanud enda immuunsussüsteemi vastupidamise lõppemist. Miks? Sellepärast, et Centro 14-s möllab katk! No hästi, lihtsalt mingi vastik viirus, mis niidab inimesi järjest maha ning mis on kindlaks tehtud, et pole seagripp. Meie korruselt on järjest varsti juba kõik haiged olnud. Alguses Alberto nädalakese, siis Marissa neli päeva, siis Jose võttis ükspäev vaba päeva, Lola puhkes ükspäev lihtsalt oksendama (me muidugi norisime, et rase, kuid näedsa pole) ja nüüd siis mina. Ning muidugi otsustas see viirus mind jalust maha niita minu viimasel nädalavahetusel Alicantes. Oh seda rõõmu! Ajasin omale kuuma teed ja gripirohtu sisse. Lootsin ikka veel, et saan minna Triinule ja Veljole külla. Ma ootasin seda pool nädalat. Ja millega see kõik lõppes? Sellega, et tund aega hiljem oli minu kraadiklaasi näit tõusnud 38,5 kraadile ning ma mõtlesin, et nüüd ma suren. Oleks siis veel paha olnud, kuna käisin pidus või midagi, et pohmakas või nii. Kuid ei, lihtsalt lambist! Panin seejärel Triinule sõnumi, et sorri, sorri, kuid ma ei saa tulla. Viskasin kütte maksimumi peale, panin sokid jalga, kampsuni selga ja tõmbasin teki üle pea. Järgmine hetk, kui ma teadvusele tulin, oli kell 17 õhtul. Viis tundi oli mööda läinud nagu niuhti. Ja mina veel plaanisin see nädalavahetus olla asjalik.
Ajasin omale kargu ikka kella viie ajal alla, kuigi väga suurt tahtmist voodist üles tõusta ei olnud. Oleks tahtnud pigem kedagi kamandada vett tooma, kuid mis sa teed kui üksi elad. Kasia oli Londonis ja see uus tsikk teadmata kadunud. Ajasin end üles ainult seetõttu, et pidin ära lõpetama ühe taotluse avalduse. Ja no ma pole ilmselgelt midagi nii nõmedat veel kirja pannud, kui see, mis ma sinna panin. Täielik tühjus! Pidin välja tooma mõningaid asju oma minevikust ja uskuge või mitte, kuid enne Hispaaniasse tulemise pealt oleks justkui kohati tühjus. Mitte kuidagi ei suutnud meenutada asju. Oleks tahtnud pead vastu seina peksta. Lõpuks saatsin lihtsalt kõik ära ja mõtlesin, et saab mis saab.
Pühapäeval ajasin omale kargu alla esialgu ainult selleks, et kraadiklaasi tuua. Kuigi seis oli rõõmsam, ainult 37,5, siis midagi roosilist ikka polnud. Ma olin nii uimane nagu karu peale talveunest ärkamist. Vedasin end teleka ette ja vaatasin tülpinud näoga kõiki filme ja saateid, mis vähegi vaadata andis. Kuradi seagripp! Ma õudselt tahaks teile midagi seksikat rääkida seoses pühapäevase päevaga, kuid mitte ei saa. Täielik nullseis.
Täna hommikul olen ma elu ja tervise juures. Kuigi oma peavalust pole ma ikka veel lahti saanud (mu pea valutab vahelduvate ettapidega alates neljapäevast), on kark all. Hommikul näitas kraadiklaas 37,1 kraadi. Pole paha! Seagripp, ükskord ma võidan su nagunii...

Vastikud spagetid

2009-11-30T12:57:00.001+02:00

Mul on tekkinud täielik allergia itaallaste vastu. Ma lihtsalt ei või millised spagetid nad on! Minu allergiat põhjustavad erinevad itaallased, seega olen veendunud, et asi pole lihtsalt selles, et ma olen kokku sattunud mingi ühe veidrikuga, kes vaikselt minu arusaamist itaallastest kujundab.
Kõigepealt Antonio. Antonio on YEU üks juhatuse liikmetest ning kõige IT-ga seonduva eest vastutav. Mul oleks pidanud olema temaga reedel koosolek Skypeis. Mis te arvate, mis sellest sai? Sellest sai see, et Triin istus üksinda Skypeis ning Antoniost ei kippu ega kõppu. Kas pole mitte tore? Saadan siis mina talle meili (mul puudub siiani tema telefoninumber ning kuna Marko oli Lissabonis meetingul, siis ei õnnestunud mul seda ka saada), et mismõttes, kus sa oled? Ei midagi. Olin kuri, väga kuri. Mingi üks jobu takistab minu tööd. Laupäeva õhtul ma muidugi sain temalt meili, et sorry, sorry, ta ootas Marko kinnituskirja. Mina selle peale, et miks? Sul oli meeting minuga kokku lepitud ning kuna Marko oli Lissabonis, siis ta ütles, et teeksime kahekesi meetingu. Antonio selle peale ette ja taha vabandama. Mina olin lihtsalt kuri, täielik bitch! Ja nüüd siis mul täna temaga uus katse. See tähendab, et kell 18 on Skypeis uus katse. Vaatame, mis sellest saab. Marko juba ütles, et ta varsti sõidab Itaaliasse neile aru pähe panema, sest neljast juhatuse liikmest on 2 itaallased ning nende pärast pidid väga paljud asjad lihtsalt seisma. Mul on üldse täna tore päev – 3 tundi Skype koosolekuid pealelõunal. Oh seda rõõmu!
Teiseks minu allergia hispaanlaste vastu on tekitatud tänu ühele organisatsioonile. Ma pean neile iga päev kirjutama – palun saadke mulle asjad, kui soovite raha saada! Eelmise nädala lõpus juba kirjutasin neile ähvardusega, et teate, kui kogu värki minu käes pole detsembriks, siis te raha ei saa. Nad iga päev kirjutavad mulle vastu, et kohe-kohe peaks saabuma, juba kõik posti pandud ja pläku pläku. No kuidas saab olla kõik posti pandud, kui kahe nädala jooksul pole mulle midagi kohale jõudnud? Spagetid ma ütlen. Aga mul on juba suhteliselt ükskõik ka.
Kolmandaks minu reedeses inglise keele tunnis oli mingi itaallane. Ma lihtsalt ei või, kuidas nad räägivad. Fa fa Napoli ütlen ma selle peale! Esiteks nad vaatavad sulle otsa näoga nagu ei mõista midagi, siis kui küsid, kas sa said aru, siis ütlevad, et otse loomulikult, milles üldse probleem. Ja siis paari sekundi pärast tuleb ikka välja, et ei saanud mitte millestki aru. Hakka muudkui otsast peale. Lisaks sellele seletas mees itaalia keeles ikka päris kõvasti, mille peale meie ülejäänud vaatasime totaka näoga. Ütlesime, et me küll räägime hispaania ja inglise keelt, kuid itaalia keelest me veel kahjuks aru ei saa ning kui ta meiega rääkida soovib, siis valigu üks meie keeltest või parem olgu kuss. Tunni lõpuks oli mul temast jummala juhe ning ausalt öeldes oli mul hea meel, et see mu viimane inglise keele tund oli, muidu annaks ma ilmselt otsad, kui peaksin temaga veel võitlema.

Päästke iPod!

2009-11-30T11:19:00.001+02:00

Minuga on elu aeg pidevalt midagi naljakat-imelikku juhtunud. Ja ikka ja jälle täpselt siis, kui hakkab natukene igavaks minema. Seekord siis minu täna hommikused seiklused.
Kõik oli tiptop, hommiku algus täies hoos, uni silmas nii mis hirmus ja paras zombie tunne. Lähen siis uksest välja, saadan ühe käega isale head nimepäeva sõnumit, teises käes kohvitops, millega üritasin samal ajal kapuutsi pähe ajada (meil on talv tulnud, mille peale teie ikka vee mu üle naeraks!) Kõik on normaalne, nagu iga hommik ikka, tuhat asja ühel ajal käsil. Sõnum saadetud, viskan telefoni kotti, kapuuts samal ajal kenasti pähe aetud. Ikka siuke tobe naeratus näol, mis mind hommikuti valdab. Hakkan seejärel taskust välja tirima oma iPodi. Minu kullakallis iPod, milleta elu ette ei kujutaks. Milleta ei kujutaks ette hommikul tööle minekut või trenni tegemist. Ma küll pole mingi friik, kuid julgen väita, et ilma muusikata mina elada ei saa ning kui ma millestki üldse siin elus sõltuvuses olen, siis see on mu iPod.
Nagu ikka olin ma oma iPodi ning kõrvaklapid haaranud kapi äärelt suure kiiruga, mille tagajärjeks olid sassis juhtmed ja üks suur sasipundar. Mina siis rõõmuga seda parandama. Ja järsku, järku oli minu iPod minu käest lahti, seejärel õhus, potsatas maha ning libises reklaamposti alla. Täpselt nagu kõige paremas Hollywoodi filmis, kõik minu jaoks aeg luubis. Kui ma nägin, kuhu minu iPod oli lennanud, tuli minu suust esimest korda välja tõelist ropendamist ning kirumist. Arvan, et kõik pahad väljendid, mida vähegi tean, mu suust ka välja lendasid. Miks? Sest see reklaampost polnud mingi naljaasi. Teate neid suuri ümmargusi reklaamposte, mis ringi tiirlevad ning mille sees plakateid vahetada saab? Vot selle alla minu iPod lendaski. Viskasin oma koti ja asjad kiiresti maha ning viskasin end praktiliselt kõhuli. Siinkohal ma veel märgiks ära, et olin taas tööle hiljaks jäämas ning iPodi kaotamine polnud just kõige parema ajastusega! Igatahes seal ma olin, põlvili ning üritades näha, kus kurat mu iPod on. Leidsin viimaks ta üles, polnudki väga kaugele libisenud. Jumal tänatud. Minu korval oli samal ajal mingi mees, kes muudkui küsis, et mis mul ikka kukkus. Ma ütlesin, et iPod ning äkki tal miskit autos, millega saaks aidata. Tüüp muudkui kehitab õlgu. Mina siis võtsin kotist välja oma vihiku, mis nüüdseks on kahjuks rohkem porikäkk kui vihik, ning hakkasin urkima. Mingit kasu polnud, vihik liiga väike ja ei ulatunud. Seejärel vaatasin ruttu ringi, märkasin lille isutajaid (jah, meil istutatakse detsembri esimesel nädalal uusi lilli-taimi) ning nende käes olevat pikka-pikka voolikut. Jooksin kohale, ütlesin, et mul vaja nende voolikut laenata. Ma kujutan ette, et pole veel nii kiiresti kunagi oma elus rääkinud. Palusin neil vee kinni keerata ja ütlesin, et see võtab maksimaalselt vaid minuti. Noh kutid olid nõus. Mul vist oli ikka jube meeleheitel nägu peas.
Lähen mina siis tagasi posti juurde, surgin ja surgin, viimaks iPodi nähtavale ka ilmub. Oh seda rõõmu! Mu kullakallis iPod. Üleni porine ja sitane, kuid seal ta oli. Lippasin tagasi voolikukuttide juurde, ütlesin kiiresti aitäh ning ilusat päeva jätku. Jooksin oma iPodi juure, haarasin pori peletamiseks kümme salvrätikut ja teise käega oma kohvitopsi ning kiiruga tööle.
Samal ajal hoidsin vaikselt hinge kinni. Üks asi on ju iPod kätte saada, hoopis teine asi ta tööle panna. Aga viimaks viimaks peale pori peletamist ja imetrikkide tegemist (mis te arvate, kus kõige rohkem soppa oli? Ikka seal, kus käib see laadimise juhe!) vajutasin ta käima ja oh imet – töötaski! Huh! Süda rahul.
Ma ütlen, sellele iPodile tuleks anda medal! Mida kõike see vigur üle pole pidanud elama. Pealegi see on siiani olnud minu esimene iPodi, mille mu ema kunagi Singapurist tõi. See on kõige kõige esimesem iPod nano mudel, seega juba suhteliselt vana mees. Ja nende aastate jooksul on ta palju ringi rännanud, kukkunud alla treppidest, niisama asfaldile, mäel lauatades ära kaotatud ja taas üles leitud, lennanud suure kaarega merevette ja nüüd siis ka veel pori sisse, kuid ikka töötab! Ikka veel töötab täies hoos! Uskumatu.
Siiani ülejäänud päevast rahulik, ootame uusi seiklusi.

Silmadest lööb sädemeid

2009-11-27T14:31:00.001+02:00

Ma olen hommikust päeva pannud paralleelselt tööd kahe arvutiga. Üldse on need viimased päevad olnud täielik tohuvapohu ning hullumaja.
Nädala alguses võtsin omale eesmärgiks, et teen ära kõik asjad enne Strasbourgi minekut, kuna ma ei soovi, et mu telefon hakkaks helisema samal ajal, kui ma seal olen või siis, kui ma olen Portugalis ning siis mind rahule ei jäeta. Ning nagu ikka hispaanlastele kombeks (okei, ma nimetan seda rohkem nüüd nende avaliku sektori tööstiiliks, kuna olen aru saanud, et tegelikult on neil töökultuur päris tore), siis käib meil töö nagu ikka viimasel minutil ning stiilis “me ei tea mida me teeme või tahame”.
Olen viimased päevad kirjutanud oma sertifikaati Youthpass, mille saan siit minnes kaasa. Justkui tunnistus, et olen sellise asja läbinud, 9 kuud välismaal elanud-töötanud, mis ma siin täpsemalt tegin ja õppisin. Selle kirjutab iga vabatahtlik ise ja siis tuutor-organisatsioon vaatab üle. Escarlata siis hakkas juba eelmisel nädalal, et kiiresti-kiiresti tee ära. Hästi, lükkasin kõik muud asjad kõrvale ning hakkasin usinasti kirjutama. Otsustasin selle teha kahes keeles – hispaania ja inglise. Kokku tuleb kirjutada seitsme kompetensti kohta, üks kompetents maksimaalselt 500 sõna.
Kõik oli justkui tiptop, kui ma sain valmis inglise keelse osa. Aga oh siis seda higi, pisaraid ja vaeva, kui ma neid tõlkima hakkasin hispaania keelde. Absoluutselt ei osanud, kohe üldse mitte. Viskasin siis selle inglise keelse kus see ja teine, kritseldasin paberile märksõnad ja hakkasin uuesti hispaania keeles kirjutama. Olen siin olles aru saanud, et tõlkida ühest võõrkeelest teise võõrkeelde on ikka liiga liiga keeruline. Te ei kujuta ette, millised laused ning väljendid kokku tulevad.
Kui ma lõpuks aga valmis sain oma masterpiece kirjutistega ja need Escarlatale saatsin, siis mis te arvate mis välja tuli? Escarlata teatas, et tal ei ole aega seda sertifikaati mulle ära teha (see kõik käib muuseas internetis väljade täitmise näol) ja saadab mulle selle pärast postiga. Mina sel hetkel siis motlesin, et tere talv! Milleks siis sellega kiire oli.
Nüüd viimastel päevadel olen üritanud kõik otsad kokku tõmmata oma noorsoovahetusega. Lõppraport valmis, Escarlatale saadetud. Just sain presentatsiooni valmis projektist koos piltidega, mida kasutatakse minu Strasbourgis olemise ajal ühel koosolekul. Kõik justkui tundus olevat tibens tobens. Aga ei. Saaga stiilis “me ei tea, kuidas meil siin asjad käivad” jätkus. Jõudsime kaarega tagasi arveteni, mille kõikide kohta oli juba öeldud, et sobivad ja kõik on superluks. Aga ära hõiska enne õhtut! Leedukatel tuli saata üks uus arve koos muudatud summaga (30% omaosalust maha arvestada) ja siis Eesti arvetele oli vaja templit. Ma teatasin selle peale, et väga armas, kuid meil ei ole templit. Selle peale öeldi, et kui tahate raha saada, siis teete templi. Muuseas just selle sama päeva hommikul oli meile esimene ülekanne juba ära tulnud. Seega miks nad tagantjärgi veel mingeid muudatusi tahavad, sellest ma aru ei saa. Ja siis tuli järgmine asi. Hakata ähvardama kõiki neid, kes veel polnud arveid esitanud. Siiani puudu mõned. Ja loodetavasti nüüd hakkavad ka lille liigutama, kuna ma teatasin, et kui 10. detsember kõik minu käes pole, siis raha ei saa. Teate küll kuidas siin värk on. Aasta lõpp ja pille hakatakse kotti panema. Siis tahtsin hakata videosid laadima alla ja kokku panema, kuid kiiresti selgus, et ma ei saa seda teha, kuna kaamera on lihtsalt kadunud. Väga armas neist! Ma nüüd loodan, et järgmise nädala alguseks on ta üles leitud. Otherwise ma lihtsalt võtan need kassettid endaga kaasa.
Ja siis olen veel tegelenud YEUga. Siinkohal võiks märksõnaks tuua sõdimine YEU juhatusega – Marko ja mina ühel pool ning tobud teisel pool. Meie nägemused newsmailist lähevad kergelt öeldes lahku ning viimased kaks päeva olen ma olnud mõnusas kirjavahetuses presidendiga, kuna see inimene juhatusest, kes peaks olema vastutav kogu selle newsmaili asja kohapealt on lihtsalt kadunud ning pole mitte midagi edasi kommunikeerinud meie presidendile. Vähemalt on ta ülirahul minu praeguse töö ja professionaalsusega! Seda ainult rõõm kuulda. Kõige suuremaks mureks mul seoses sellega on hetkel meie IT mees Antonio (oh! neid itaallasi), kes on muide ka see juhatuse liige, kes kadunud. Ma olen üritanud teda kätte saada, Marko on teda üritanud kätte saada, kuid ei kippu ega kõppu. Õnneks siis ükspäev õnnestus ta juhuslikult tabada. Ja teate, mis ta siis kostis? Et tema poolest võime koosoleku teha ükskoik mis päeval, temal iga päev aega. Mina siis muidugi mõtlesin, et tere talv, mis kurat sa siis minu emailidele vastata ei või! No mul nüüd temaga täna koosolek, vaatame, mis sellest välja tuleb. Kui ta hakkab blokkima voi kummi venitama, siis on meil olemas plaan B.
Lisaks YEUga veel. Noorsoovahetus. Peame nüüd esimeseks detsembriks ära saatma oma kinnituslehed koos reisiplaanidega. Ma siin otsisin siis tublisti lennumarsruute. Mul ikka selles suhtes veab, et ma jään sinna ja tagasi tulema ei pea. Need piletite hinnad on liiga kallid. Aga vähemalt on hea, et saab Liisile Londonisse külla.
Eile õhtul teatas Anu, et ta ikka ei saa osaleda. Seega hakkasin nüüd kohe back up inimest pommitama oma kirjadega, et kas tahab osaleda. Seni pole veel kinnitust, kuid loodame, et kohe varsti saab. Ja siis veel mõned uued YEU projektid ja asjad, mis meil käsil on.
Ja siis minu isiklikud tegevused. Olen nüüd võtnud omale ikka nõuks kandideerida paari kohta. Seega vorbin taotlusi, avaldusi, motivatsioonikirju. Siis veel kirjutasin Äripäevale ühte lugu ning veendusin, et eestlased saavad olla ikka ehtsad tõrisejad. Siis lisaks sellele oli meil Viimsi Teataja noorterubriigi tähtaeg. Oh seda rõõmu!
Praeguse seisuga olen ma suht vee peale jõudnud isegi. Kuigi ega väga hõisata ei ole. Eile õhtul koju jõudes lõid silmad ikka juba sädemeid ning sellist peavalu pole juba ammu nähtud.
Mul ju siin tööl käia jäänud veel vaid 3 päeva, Alicantes üldse jäänud vaid 6 päeva.

Võitlus tukaga

2009-11-27T11:05:00.000+02:00

Ma nüüd ajan natukene tibijuttu. Ma olen väsinud hommikuti oma tukaga võitlemast. See on minu jaoks liig mis liig. Kammi ühte moodi, teistmoodi, ikka ajab närvi. Föönita või mitte, ikka ajab närvi. Sirgenda või mitte, ikka ajab närvi. Kes küll selle välja mõtles, et tuka võiks välja kasvatada või miks ma omale lubasin, et järgmine kord lähen Tallinnas juuksurisse? Kuigi mulle meeldib, et mu juuksed on täpselt sellises pikkuses nagu nad on, siis vean kihla, et nii kui ma Pille-Riini juurde saan, on mul tukk tagasi ees ning juuksed märkimisväärselt lühemad taas...igatahes cant wait!

Õnn saabus ka meie õuele

2009-11-26T21:57:00.002+02:00

Meil on uus dušš! Masaaži otsikuga ja puha. Ehk meie veeuputussaaga lõppes just hetk tagasi fontanero (ma ei tea, kuidas seda veemeest eesti keeles nimetatakse) külaskäiguga.
Eile helistasin Nievesele, et meil jama ja ei oska midagi teha. No siis Nieves tuli täna oma mehega üle tsekkima, mis toimub. Mina sel ajal olin tööl ja vaene Kasia pidi üksi seletama. Õnneks polnud muud vaja, kui näidata meie katkist dušši ja veejooksu.
Tööl olles sain Kasialt sõnumi, et meil nüüd vett pole ja ei tea, millal see fontanero ka tuleb. Mina siis juba koju minnes hüppasin ruttu poest läbi ja varusin ikka mehe moodi vett - jumal teab, millal taas kraanist vesi jooksma hakkab! Ja viis minutit peale seda, kui ma oma veevarud olin higipull otsa ees koju tassinud, tuli fontanero koos Nievese, ta mehe ja 1,5 aastase Oscariga.
Mees vaatas kohe asja üle, ütles pole hullu midagi. Vaja uus kraan panna ja voila! Nieves jooksis poodi - muuseas ta on kaheksandat kuud rase, kuid tema oli just see, kes poodi lippas. Carlos (mees) hüüdis veel järele, et ole ettevaatlik ja ära kuku. Selle peale mina mõtlesin, et tore-tore, miks sa siis ise ei lähe poodi?
Aga näete, 30 minutit hiljem oli kõik tiptop. Vesi tagasi ja uus dušš veel pealekauba. Oi, kuidas ma nüüd hakkan seda nautima oma viimased 6 päeva siin!

Luba Portugali minekuks olemas!

2009-11-26T21:24:00.002+02:00

Hip hip hurraa! Portugali national agency andis loa minu Portugali minekuks! Ma nüüd otsisin tööl olles viimased 3 tundi lennuvõimalusi koju tagasi. Ütlen niipalju selle iseloomustamiseks: mu silmadest lööb sädemeid ning Estonian Air, Finnair, SAS, Lufthansa ja muud sellised mingu pangu end põlema vahelduseks. Kas on normaalne, et Finnairi Helsingi Tallinn pilet maksab 300 euri?
Kindlasti lähen ma sellele lennule.
Aga valisin marsruudid välja ja ootan nüüd piletite postkasti laekumist. Marko lubas sellega homme tegeleda.

Uus friik meie elus

2009-11-26T13:28:00.001+02:00

Kasia ja minu elus on uus friik. Laupäeval saatis Nieves, meie korteriomanik, sõnumi Kasiale, et saame uue korterikaaslase. Ootasime siis juba huviga tema saabumist. Laupäeval ei kippu ega kõppu, pühapäeval samuti mitte. Kuid esmaspäeval oli ta platsis koos oma naljaka roosa kohvri (nagu filmist Arukas Blondiin) ning üllatus-üllatus – KOERAGA!
Minul jäi kohe suu lahti, ei tulnud sealt sõna otseses mõttes mitte midagi välja. Oskasin ainult peaga noogutada. Kasial polnud ka õrna aimugi, mida öelda või arvata.
Tüdruk. Me ei mäleta tema nime, meil on jube häbi, kuid me ei taha ka uuesti küsida. Minuga ju on nii, et nimed lähevad kiiremini meelest kui need kellegi suust välja tulevad. Ja nüüd siis me Kasiaga kutsume teda “uus tüdruk”. Välimuselt meenutab ta midagi hispaaniase ja araablase vahepealset. Olen kindel, et üks tema vanematest on hispaanlane (seda tema hispaania keele oskuse pärast), teine on kindlasti kusagilt araabiamaalt. Alguses ta tundus täitsa tore, siuke lahke ja armas. Kuid siis hakkasid juhtuma imelikud asjad, mis praeguseks on viinud ta friigi staatusesse.
Kõigepealt see koer. Mul isiklikult pole midagi koerte vastu, kuid see, mida ta temaga teeb on ehtne looma piinamine. Ta hoiab oma looma enda toas! Muidugi, et meie ei luba teda ka mujale, sest esiteks Nieves ei rääkinud meile mitte mingist koerast ja kuna Kasial on astma, siis oleks me juba enne selle koera saabumist protestima hakanud, seega hoiab ta seda koera enda toas, mis on umbes paar ruutmeetrit. Lisaks see koer ei haugu!! Pole kuulnud isegi ühte pisemat piuksu. Ma ausalt öeldes juba arvan, et ta annab talle mingisugust uinutit või asja. Päris tõsiselt, ma ei kirjuta seda siia, et loole vürtsi lisada. Tüdruk ise ka just väga jutukas ei ole, mitte et öelda ta üldse ei räägi. Me isegi ei näe teda. Eile õhtul näiteks me ikka pikalt mõtlesime Kasiaga, et huvitav, kas ta üldse on kodus. Ta ei ole kunagi elutoas, vahel kui hästi läheb, siis jookseme köögis kokku.
Aga nüüd siis minu jaoks kõige müstilisem osa. Ma siis ükspäev kõigest väest katsusin olla viisakas ning arendada vestlust. Küsisin kas ta töötab või õpib. Selle peale öeldi, et mõlemat. Mina siis uurin ikka edasi, et kus ja mis. Ja siis tema vastuse peale, et ta töötab ja õpib Murcias (ca 2 tunni kaugusel Alicantest) olid minu silmad taas nagu tõllarattad. Ta ei ole kaks päeva korterist lahkunud. No ta on alati kodus, kui mina koju jõuan ja hommikul põõnab veel mõnuga, kui mina ära lähen, seega kohe kindlasti kui tal pole helikopterit, siis ta ei käi Murcias ei tööl ega koolis. Sellega ka meie vestlus lõppes, kuna minul viskas ikka väga juhtmesse. Mõtlesin pikalt, et kas olen mina nüüd loll või ei saa ma lihtsalt mitte midagi aru. Tüdrukust veel – ta ei tee süüa. Minu meelest ainuke asi, mida ta sööb on Kellogs ja kartulikrõps. Lisaks pole ma näinud ühtegi koeratoidu pakki ega purki. Näljutab ka veel pealekauba.
Ja nüüd siis sellest nähtamatust ja hääletust koerast. Alustasime voitlust selle kutsu vastu. Ega meil koera enda vastu midagi pole, kuid a) koera korteris pidamine on lihtsalt ebainimlik; b) Kasial on astma ja ta ei saa temaga koos elada ja c) põhimõtte pärast, kuna Nieves meile ei öelnud. Ausalt öeldes oleks mul suht ükskõik, kuna ma ju nagunii lasen jalga, kuid mul on kahju Kasiast. Seega lubasin, et toetan teda. Saatsime Nievesele sõnumi, et mismõttes ta meile loomaaia tekitas. Selle peale tuli kohe uus tüdruk (Nieves oli talle helistanud), et pliis-pliis, tema ei teadnud midagi ja andku me talle 2 nädalat, et otsida uus koht. Mina vaatasin nagunii nõutult, kuna ma seal korteris ju veel vaid nädalakese. Kasia ütles, et ok, kui ta vastu peab, siis temagi poolest. Muuseas Kasial on esimesed allergiamärgid juba väljas. Üks õhtu vaatasime telekat ja siis ta meeletult kratsis end.
Siis eile tuli uus tüdruk minu juurde uue plaaniga, et äkki Kasia tahab temaga tuba ära vahetada, kuna Kasia tuba ikka suurem ja sobiks talle rohkem. Tahtsin sel hetkel naerma hakata. Ise mõtlesin vaikselt, et miks ta tahab tuba vahetada, kui peab välja kolima?! Ütlesin aga viisakalt, et rääkigu Kasiaga ise. Kasia sai naerukrambid, kui seda kuulis.
Täna aga tuleb Nieves meile korterisse. Meil on nüüd temaga tõsine vestlus täna uue tüdruku ja koera teemal. Hakkame vaikselt ultimaatumeid esitama. Voin ohtul kirjutada, kuhu me sel teemal jõudnud oleme.

Luba minna otse Portugali!

2009-11-26T11:44:00.000+02:00

Hehee! Ma sain oma siinselt organisatsioonilt loa minna otse Portugali. Clapping hands and dancing around! Eile ma taas hakkasin tegelema oma piletite otsinguga ning siis tuli meelde, et küsiks oige veel kord Escarlatalt minu Portugali mineku kohta. Muidugi sellele järgnes ohkimine ja ähkimine, kuna ta oli täiesti ära unustanud, et pidi Valenciasse helistama ja seda küsima. See-eest minu imestuseks võttis ta kohe telefonitoru ning helistas. Püha müristus mida minu silmad pidid nägema! Ning otse loomulikult öeldi, et ma võin lennata kasvõi teise maailma otsa, kui aga soovin ja ise maksan, neil täitsa ükskõik! No ja mida ma siis ütlesin ala kaks kuud tagasi...
Eile saatsin veel Markole ära oma reisiplaanid ja muu sellise. Ootame nüüd kas läheb piletite ostmiseks või ei. Olen tähele pannud, et olen selles suhtes juba suhteliselt ükskõikseks muutunud, kuid eestlastel kodus millegipärast jubedalt vaja teada, millal tulen ja kauaks jään. Ema juba küsis mult, et mida ma söögiks tahan, kui tagasi koju saabun. Ei osanudki kohe midagi kosta. Kartuliputru. Olen siinse 9 kuu jooksul ostnud poest vaid ühe kartuli ning seegi lendas peale paari kuud külmikus seismist otsemat teed prügikasti. Kuid ei, ainuke asi, mis mulle pähe tärkas oli kartulipuder...

Pühapäevane tohuvapohu

2009-11-25T18:47:00.002+02:00

Selline tohuvapohu oli meie akna taga pühapäeval

Uputab!?

2009-11-25T13:12:00.001+02:00

Hehee, seiklused Triini moodi täna hommikul. Muuseas üksi elamine õpetab päris palju. Pole ju alati meistermees isa igalt poolt võtta. Ühesõnaga läksin mina rahulikult dussi alla, sulistasin ja mulistasin nii mis hirmus. Ja siis mõtlesin, et aitab küll (mul on tõsine probleem alati, et ma lausa jääks sinna sooja vee alla hommikuti). Igatahes hakkan siis kraani kinni panema ja mis mind ees ootab? No lükka kraan alla, mis alla, kuid vesi jookseb edasi! Mõtlesin esimese asjana, et huvitav, kas ma olen püsti segamini või mis toimub! Ma isegi ei puutunud seda kraani, kuidas ta sai vahepeal katki minna? Pusisin, mis ma pusisin, kookisin kraani lahti siit ja sealt, kuid mina seda vett seisma ei saanud!!! Jooksin siis kiiruga kööki, et soe vesi vähemalt kinni keerata. Tehtud. Siis viskasin kiiruga riided selga ja läksin tagasi pusima. Mul muuseas jäi selle pusimise pärast ka hommikusöök söömata, mille tõttu ma hetkel päris kuri. Ja no üritasin niikaua kuni hakkasin juba tööle vaikselt hiljaks jääma, kuid hakkama ei saanud. Tuleb kurbusega tõdeda, et selle lahingu võitis kraan. Kuradi kraan ma ütlen! Ja lõpuks ma jätsin vee jooksma. Kirjutasin veel sildi oma korterinaabritele, et kraan on katki ja ma helistan Nievesele (korteri omanik). Minul ausalt öeldes ükskõik, las see vesi jookseb. Minu viimane rent on ära makstud ning minu rendisummas nagunii kõik kulud sees, seega las aga uputab. Mina olen teinud kõik, mis mina oskan. Nieves minuga ühendust pole veel võtnud, saatsin siis nüüd sõnumi.
Kujutan ette, kuidas Kasia meil vaikselt kodus närvitseb. Ta on selline hull muretseja tüüp!

Minu nädalavahetus

2009-11-25T11:42:00.003+02:00

Mul pole midagi väga huvitavat oma nädalavahetusest kirjutada. Ei draamat, ei pisaraid ning muid seksikaid asju, mis inimestele alati pöõnevust tekitavad.
Laupäev kulges peamiselt täieliku puhkusena. Hommikul peksin Kasiat üles, kuna ta tahtis minuga turule minna. Kasiale meeldib magada, oi kuidas veel. Minul on alati laupäev-pühapäev juba pool elu ära elatud enne, kui Kasia elumärke näitab. Ja isegi see laupäev, kuigi ta väljas pidus ei käinud, põõnas Kasia mõnuga kella 12ni. Siis hakkasin ma teda üles peksma, kuna ma lihtsalt ei kannatanud enam oodata. Kas pole ma mitte vahva korterikaaslane, kes lihtsalt hommikuti inimesi üles peksab?!
Igatahes käisime turul. Kasia on tänaseks siin elanud juba 3 kuud, kuid tal polnud orna aimugi, et keskturul on ka puu-juurvilja seksioon. Sinna ma siis teda viisingi, nagu väikest last esimest korda lasteaeda. Muuseas ma olen vaikselt Kasiast teinud taimetoitlase. Mina ei mäleta millal teda viimati liha söömas nägin :) Ilma naljata! Kuigi ausalt öeldes on mul sügavalt ükskoik, kas inimene sööb või ei söö liha. Pole ma mingisugune loomakaitsja, minu vegetaarlusel on teised põhjused, mida kahjuks keegi ei mõista.
Peale turul käiku läksime tattoosid vaatama. Kasial on nüüd kinnisidee teha endale tattoo. Huvitav, huvitav, kust ta küll sellisele mõttele tuli?! Lappasime erinevaid pilte seal kohe ikka tunnikese või rohkemgi, kuid siiani ei tea ta veel, mida tahaks või kuhu. Ütlesin talle, et kuna kuntsiinimene, siis las joonistab omale ise pildi ja laseb teha. Laupäeval veel tegemiseks ei läinud, kuid see teema on pidevalt õhus.
Ja siis näitasin talle kus asub Fnac (meie kõige suurem raamatu-muusika-tehnikapood, mida ma lausa armastaks ja kui oleks vähegi rohkem raha, siis tühjaks ostaks!) ning Casa de Libros (meie teine raamatupood). Raamatupoodidega on alati nii, et sinna võiks ennast unustada. Ei tea, mida võtta, mida jätta. Mina ostsin omale „Amad, rezclad, comed“, mille eesti keelne tõlge on ilmselt „Armasta, palveta, söö“. Kui eksin, siis sorry. Olen aru saanud, et ühest keelest teise tõlkimine on lausa kohutav! Nüüd loen seda usinasti. Minu teine päris oma hispaania keelne raamat. Muuseas sellega läheb eesti tulles ilmselt raskeks, sest mul pole kusagilt hispaania keelseid raamatuid võtta. Ja raamatupoes minu giidiamet ka lõppes. Järgnes koju minek ja mitte midagi tegemine.No hästi, vaatasime mingit Julianne Mooreiga filmi, millest kumbi aru ei saanud.
Õhtul käisime mõlemad veel „korraks“ väljas. Minu korraks oligi ausalt öeldes korraks, kuna maandusin voodisse juba kell 23. No ausalt öeldes on juba päris külm öösel ning ma lihtsalt ei viitsi kusagil ringi tiirutada. Kasia korraks see-eest kujunes taas pikaks-pikaks, kella viieni hommikul, kuigi ta lubas mulle, et tuleb vara koju ja on pühapäeval tegus, kuna peab õppima. Võite nüüd arvata, mis sellest välja tuli!
Aga see-eest pühapäev. Pühapäeva hommikul sain ma kell kaheksa mõnusa äratuse lauluga „We are the champions“. Alguses mõtlesin, et keegi meie majas on lolliks läinud ning teeb ilmselgelt nalja, kui paneb kell kaheksa hommikul sajaga põhja oma muusikakeskuse. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see on uni! Aga oh seda rõõmu. Aina hullemaks läks. Kümme korda edasi-tagasi viisijupile järgnes mikriproov. Selleks hetkeks olin ma juba püha viha täis ning ajasin end voodist püsti, et näha, mis paganat toimub. Tõmbasin aknakatted eest ära ja mida mu silmad pidi nägema? Seda, et meie vastas olevate treppide ja kooli juures oli püsti pandud tuhat telki ning asja, möll käis, BMXi vennad muudkui sebisid ringi. Seejärel kostus mikrofonist, et tegemist on mingisuguse võistlusega ning et esimesed sõidud hakkavad kell 10. Lootsin juba, et hurraa! saan veel natukene magada. Kuid tere naiivsus. Peale pandi mingi räpimuusika, mis sõna otseses mõttes tegi mind kurdiks. Isegi teki üle pea tõmbamisest polnud kasu. Ja nii see pull kestis, muusika mängis, inimesed kogunesid, ratturid muudkui sõitsid. Ja seda kella 15ni lõunal. Muuseas olime Kasiaga pikka aega juba mõelnud, et mida perset need BMXi tüübid meie akna taga pidevalt teevad. Nad olid seal harjutamas käinud juba ca 2 nädalat järjest, iga õhtu, absoluutselt iga õhtu. Ja nädalavahetustel terved päevad. Aga nüüd siis vähemalt saime teada, miks nad harjutamas käisid.
Peale kella 15-t oli rahu majas. Ja ikkagi ei teinud me sel päeval mitte midagi tarka. Vaatasime järjest kõiki filme, mis vähegi telekast tulid ja lebotasime ühest diivani nurgast teise.

Mis neil naistel viga on?

2009-11-24T22:52:00.001+02:00

Reedel käis meil külas Natalia, Kasia mingine poolakast poolsõbranna. See tähendab, et pole päris sõbranna, kuid kuna Natalia olevat teda jube palju kogu selle ülikooli ja elamisasjadega siin aidanud, siis Kasia nagu tunneb kohustust, et peaks temaga läbi käima. Ja no nii see Natalia meile sattuski. Alguses nagu tundus tiptop, kuigi ma tema aksendi peale tahtsin ikka mõnusalt naerma hakata alguses. Pole hullemat veel siiamaani kuulnud ning tundus justkui peaks mega palju pingutama, et aru saada, mida ta õieti räägib.
Natalia on siin elanud juba aasta. Lugu oli järgmine: kunagi käis Itaalias Erasmusena ning siis kohtas Javieri, Alicantes elavat überseksikat hispaania kutti. No kõrvuni armunud, kolis kohe edasi Alicantesse. Ilus love story kas pole! Ja nüüd ta siin aasta aega olnud ongi, teinud seni aja jooksu absoluutselt mitte midagi. Elab koos oma Javieri ja tema vanematega pisikeses korteris (praegu veel muuseas üksi, kuna Javier asus Madriidi õppima), vihkab oma ämma ja äia ning üldiselt vaid vingub ringi! Tõeline dream come true.
Alguses ma vaatasin, et vaatamata tema aksendile tundub täitsa tore. Aga oh siis kus hakkas vinguma ja seletama! Kõigepealt sellest, kuidas ta oma ämma ei salli (ämm teeb talle kõik ette taha ära – söögi, peseb pesu, triigib ka veel!) ja beib ikka vingub. Seejärel hakkas vinguma, kuidas talle Alicante ei meeldi. Ikka liiga väike ning tema rohkem suurlinna tibi. Siin ju isegi polevat korralikke butiigipoode! Tule taevas appi! Sel hetkel juba vaatasin Kasiale kahtlaselt otsa, et kas ma olen loll või miks ta mulle räägib seda? Ma isegi mitte ei küsinud midagi! Ja siis järgnes see, kuidas tema praegune elukoht on ikka liiga väike, kuidas tal Poolas oli oma maja (vanemate maja!) kus tal oli suur-suur rõdu ning kuidas ainuüksi tema tuba oli suurem kui meie korter! See oli hetk, kus ma mõtlesin, et nüüd küll aitab. Mind ei huvita! Miks kurat ta mulle seda räägib?
Vahepeal oli jube normaalne. Kasia ja mina arutasime omi asju, kuid siis see bitch hakkas vahele segama. Teemaks oli seekord, kuidas tema ikka tunneb ühte eesti naist, kes oli ka Itaalias Erasmuseks ja kuidas see tema Javieriga ikka flirtis. Minu jaoks oli see piir. Täpselt selliste asjade pärast olen ma elu aeg paremini läbi saanud meestega! See tähendab, et mul on üksikud väga väga head naissoost sõbrad, kuid suurem osa tuttavaid on mehed! Ma ei kannata sellist tibilikku juttu. Tule taevas appi! Kui mul on valida, kas ma olen seltskonnas koos tõsiste diivanikaunistustega (muuseas nad enamasti ei ole isegi kenad, vaid ülemääratud grillkanad) või lähen räägin meestega autojutte, siis ma tõesti pigem valiksin autojutud! Ma viimasel ajal ei saa enam aru, mis neil naistel viga on? Kas tõesti on maailm nii väärastunud, et mingi tibi bitchimine käib ringi ning intelligentsust paluda on liiga palju?
Igatahes ma viisakalt vabandasin ja ütlesin, et lähen oma tuppa oma tunniks ettevalmistusi tegema. Õnneks oli mul tunni pärast inglise keele loeng ning ettekääne põgenemiseks.

Kastani siesta

2009-11-24T22:51:00.001+02:00

Eile praadisime esimest korda kastaneid. No mitte neid, mis meil puu otsas on, vaid ikka neid söödavaid. Alguses muidugi proovisime niisama toorelt. Sellised krõmpsuvad ning mitte midagi ütlevad. Seejärel viskasime pannile. Ühelt poolt ja teiselt poolt. Ega meil Kasiaga polnud õrna aimugi, millised need valmilt välja peaksid nägema. Lõpuks kui jube päris pruunid ja toredad välja nägid, hakkasime koorima neid. Päris kuumad teised.
Ja siis see kastan ise. Muuseas meenutas uba. Mitte midagi erilist. Minule tuli ainult pähe, et teine kord võiks teha ka suhkruse karamellikaste ning oleks magustoit missugune. Aga siiski. Raha ma sellise asja eest ei maksaks. Ausalt, mitte midagi ütlev. Oad mulle nagunii ei istu ja ega see jahune kastan väga erinenud. See-eest selle tegemine ning meie mõnus pärastlõunane kastani siesta oli hoopis omaette asi. Muuseas Kasia juba räägib, et ta varastab mu passi ära, et ma ei saaks jalga lasta!
Meie söömine lõppes muidugi sellega, kui Kasia ühe seest ussi leidis. Hehee. Aga meil on neid kotitäis veel. Mõtlesime juba, et läheks tänavale müüma nagu meil siin mõned seda teevad. Viskaks oma gaasitünnipüsti ja voila!

Päikeseloojang Alicante moodi meie aknast

2009-11-24T21:56:00.001+02:00

Ühel ilusal õhtul kui me bussi ootasime...

2009-11-24T18:12:00.008+02:00

Veroniga.Ja mida sina vaatad! Its all about attitude.
Kung fu fighting......ja oleme ikka sõbrad edasi!Nii juhtub, kui Chari ei taha, et ma ära läheks

See inimene küll nüüd minu nägu pole.

Minu esimene sushi Alicantes

2009-11-24T18:04:00.004+02:00

Sushi ohtu kaksikute ja Isabeliga

Chari Veronica

Hurra! Küte lülitati sisse!

2009-11-24T12:59:00.001+02:00

Hurraa! Hurraa! Meil lükati tööl küte sisse! Ei olegi vaja enam kindaid vahepeal kätte panna, et vähegi inimlik olukord oleks.
Muuseas meil on praegu madalrõhkkond. Päeval küll 23 kraadi ja päike, kuid ööd on juba niivõrd jahedad, et kindad käes, paks salli ümber kaela keritud ning kapuuts silmini tõmmatud. No ikka paras eskimo juba valmis!
Ma eile juba tahtsin rõõmust lakke hüpata kui räägiti, et ilm hakkab muutuma. Lootsin juba mõnda vihmapilve või midagi. Aga ei, meie provints on ametlikult sunshine state...

Nuhime ja hiilime terviseks!

2009-11-23T12:51:00.000+02:00

Kirjutan nüüd sellest teisest kõige popimast teemast, millega kõik mind muudkui tüütavad. Ja ei, see pole jutt stiilis, Triin kas sul kohalik murjam on? Vot ei ole ja ei tule ka. Mulle mitte ei istu need vennikesed. Selles suhtes ma natukene Portugali minekut juba kardan. Mulle on alati portugaallased inimestena rohkem meeldinud. Ei oskagi seda kuidagi seletada. Äkki asi lihtsalt ühes portugaallases, keda seal tean. Muuseas kirjutasin talle ükspäev, et tead-tead, ma tulen aastavahetuseks Farosse. No siis sel hetkel ma veel teadsin, et ma lähen vaid noorsoovahetuseks sinna. Nüüd siis eelmisel nädalal kirjutasin, et ohoo! tulen ja jään lausa kaheks kuuks! Ja oh kuidas siis minu telefon hakkas paaniliselt helisema, et mismõttes, kuidas ja miks. Mina muidugi itsitasin teisel pool telefonitoru ja küsisin, et mis selles siis nii hullu on, kas peaksin midagi teadma? Otse loomulikult ma ju tean, kuid vahel on lihtsalt mõnus mõnitada ja nokkida! Oh ja kutt oli sel hetkel ikka parajalt mitte tema ise – ähmi täis ja puha! Aga see selleks. Nendest seiklustest võin teile hakata kirjutama alates 25ndast detsembrist!
Tagasi asja juurde. See igati pop teema on otse loomulikult Escarlata. Ma eelmisel nädalal mitte ei jõudnud kirjutada, kuidas on tunda, et ta hakkab mõistust pähe võtma. Äkki on viimaks viimaks kodutülid lahenenud! Igatahes tõesti, eelmisel nädalal oli ta lausa inimene – võttis asju rahulikult, oli rõõmsameelne ning käitus nagu täiskasvanu! Ma alguses kohe ei suutnud ära uskuda!
Aga muidugi, mis ma siin üldse pikalt hõiskan. Neljapäeval tuli minu hispaania keele tunnis välja, et ta nuhib mu järele. Peale tunni lõppu, tuli minu juurde mu õps Mariana ning küsis, et kes see minu tuutor selline on. Mina ütlesin vastu, et kolleeg töö juurest ning miks ta sellist asja küsib üldse. Selle peale Mariana, et küll ta minu viimases tunnis mulle ütleb. Mina selle peale, et ei-ei, mul vaja ikka kohe teada saada. Muidugi Mariana selle peale hakkas ka kohe vestma, et Escarlata olevat talle ükspäev helistanud ja küsinud, kas ma ikka tunnis käin ning kui ma peaksin käimise ära lõpetama, et siis Mariana kindlasti talle helistaks. Marianat olevat vallanud sel hetkel kaks mõtet ja tunnet. Esiteks see, et ega me lasteaias pole, et ta peaks hakkama täiskasvanud inimese kohal käimisest kusagile teatama ja teiseks see, et Escarlata on ebameeldiv ja ebasümpaatne inimene. Minul jäi sel hetkel ikka suu parajalt lahti. Mariana siis veel ütles, et ma ei muretseks ning las mu tuutor olla. No aga mida perset, miks kurat see bitch pole midagi minu käest küsinud, et kuidas tunnis läheb või kas ma ikka käin? Mitte ühtegi korda peale minu noorsoovahetust. Absoluutne null. Ja see ajab mul juba närvi mustaks, kui selja taga ringi hiilitakse. Mingu metsa! Mariana siis veel lisas, et ega me vist hästi temaga läbi ei saa. Mina selle peale, et selline tõusude ja mõõnadega, kuid viimasel ajal on beib natukene ära keeranud. Mariana selle peale taas, et ta tundus jah telefonis ebameeldiv ning kuidagi kuri. Mina mõtlesin sel ajal, et jumal tänatud, polegi see siis vaid minu kiiks!
Ja peale seda seika minu taastunud sümpaatia ning taandunud allergia kadusid kui tina tuhka. Bitch ma ütlen!
Ja muuseas, teate, mis just praegu oli? Ma sain pähe, et nende sõnaraamatul on kaas lahti tulnud. Tere talv! See kuradi sõnaraamat on olnud mu laual, ma pole sellega mitte midagi teinud, kas ma nüüd olen süüdi selles, et asjad ise vanadusest lagunevad või et nad ise nii kehva sõnaraamatu ostnud?

Iga lõpp on millegi uue algus...

2009-11-23T12:25:00.000+02:00

Alanud on minu viimane täistöönädal Centro 14! Just vaatasin siin natukene ringi ning mõtlesin, et hakkan sellest kohast puudust tundma. Toesti tahaks midagi sellist ka Eestis käima lükata!
Aga mis seal ikka. Iga lõpp on millegi uue algus...

Kaos minu piletitega

2009-11-23T11:44:00.000+02:00

Nii, peaaegu kõigile on saanud kombeks küsida minu käest nüüd esimese asjana, et kuidas on lood piletite ostmisega. No pole lugu! Absoluutselt null seis ja tundub, et üha nullimaks läheb.
Kuigi me ametlikult ikka veel ootame Portugali national agency vastust, siis ütles mulle Marko, et vaatamata sellele, kas nad saavad ära vahetada osaleja või ei, ma lähen sinna. No hästi! Vähemalt nii palju on paigas. Millal, see on vaid see päeva küsimus.
See-eest läks asi põnevamaks reedel, kui Markolt küsisin, et mis värk on ja et tahaks omale juba pileti tasku panna. Tema muudkui selle peale, et ära muretse, ära muretse. Ega ei muretsegi, uudishimu lihtsalt tapab. Kuid üks probleem tal olevat küll seoses minu sinna minekuga. Nimelt läheb ta ilmselt ise 8nda Serbiasse koosolekule. Hahaa! Nimelt tahetakse Serbias hakata looma rahvuslikku noortevolikogu, mille korraldamisel Marko ka osalema peab. Ehk siis inimene, kellel mind seal vaja on, läheb sel ajal ise minema. Oh seda elu!
Aga teate mis. Mulle on hakanud meeldima kaootiline elu. Sest mitte kunagi ei tea, mis järgmisel päeval juhtuma hakkab. Plaanideta elu on ikka palju parem. Mu ema näiteks pommitab mind juba, et millal ma Saaremaale plaanin minna, kui tagasi Eestis olen. No mina ei tea. Ei taha paika panna, et sellel päeval ja selle praamiga. Vaatame jooksvalt, millal tuju tuleb, aega leiab ja ilm ilus on.

Kes oleks küll osanud arvata, et mu keeletunnid hakkavad mulle isegi meeldima

2009-11-23T09:41:00.001+02:00

Kas mäletate seda, kuidas ma kunagi kirusin, et mulle ei meeldi mu hispaania keele tunnid? Ma pean nüüd oma sõnu sööma. Kes oleks küll seda osanud arvata. Vaatamata kõigele on need tunnid kuidagi mulle armsaks saanud.
Kuigi ma ikka veel ei taipa, kelle idee küll oli teha tunde teisipäeviti ja neljapäevitit kell 20-22, lähen tundidesse iga kord üha parema meelega. Ei teagi täpselt, kas see on sellest, et tean, et vaid kolm korda jäänud või on sel miski muu põhjus. Igatahes olen kindel, et hakkan neist isegi lõpuks puudust tundma. Kuigi ma enamus ajast jõuan tundi täieliku zombina, sest teisipäevad ja neljapäevad on just need päevad, kus ma ka õhtupoolikul töötan. Ja mu aju lihtsalt mingi hetk lükkab end puhkereziimile. Vahel istun oma pingis, olen kusagil oma maailmas ja vaatan tühja pilguga tahvlile. Õnneks on aga meie õps need hetked ära tabanud ning kutsub mind alati maa peale tagasi.
Tundide sisust. Meie tunnid jagunevad enamasti kaheks. Üks kord nädalas on rohkem grammatikat ja sõnavara tuupimist, teine kord rohkem rääkimist ja kogemuste jagamist. Need grammatika tunnid on minu jaoks natukene igavad. Olen elu aeg olnud inimene, kes õpib asju linnulennult ehk mõni kord on mul nendes tundides lihtsalt igav (mis on ka põhjuseks, miks ma oma mõtetega uitama lähen!). Meie seltskond on väga kirju. Küll on poolakas Artur, kes siin elanud ca aasta, valgevenelased Natalia ja Igor, kes mõlemad elanud juba paar aastat, markoloase Elbas, Bouchaim, Fatima, Soraha, kellel ka Hispaanias olemisest juba mitu aastat möödas, siis Nigeeriast pärit Esther ja Linda, senegaallane Saim ja veel kaks araabia päritolu tädi, kelle nimed mul lihtsalt meeles pole. Mina olen ainuke, kes on siin elanud alla aasta. Sellest hoolimata on keele oskuse tase ikkagist seinast seina. Marokolased oskavad juba päris hästi rääkida, minuga samal tasemel. Valgevenelased ja poolakas ei saa mitte midagi aru, samamoodi Esther. Ülejäänud on sellisel normaalsel tasemel. Minu jaoks on aga kõige üllatavam, kuidas nad lihtsalt ei suuda rääkida. Kes kardab, kes lihtsalt ei oska. Ja hääldusest me üldse parem ei räägigi. Vahel ma ikka kuulan ja kuulan ning peale kõiksuguseid pingutusi ikka ei saa aru, mis nad seletavad. Õnneks ma pole ainuke. Valgevenelastel ja poolakal on ehtne vene keele aktsent juures, aafriklastel enamasti inglise keele ja marokolastel prantsuse keele aktsent. Sellest tulenevalt on mul seal vahel tõesti imelik. Mina olen harjunud õppima – ülikooli lõpetamisest pole just kaua aega möödas. See-eest teised on enamasti juba vanemad, sellised 30sed ning neil on õppimisega palju raskusi. Seetõttu läheme grammatikas ka tibusammul edasi, sest no Natalia ja Igor lihtsalt ei mõista. Ei mõista!!! Või äkki ei taha mõista. Seleta kümme korda, kuid ikka ei mõista! Mul vahel tekib ikka küsimus, et kui raske saab olla vaadata tabelit ning näha seal seoseid? Aga ei, kordamine on tarkuse ema.
See-eest meeldivad mulle üha rohkem need kogemuste ja arvamuste jagamise tunnid. Kuna meil on niivõrd kirju kultuuritaust, siis saab meil väga palju nalja. Muidugi kisutakse vaikselt ka tüli. Ja nalja saab ka seetõttu, et meil inimestel on keelebarjäär. Ma nüüd toon usinasti näiteid.
Ükspäev sai tõsiselt nalja siis, kui rääkisime jõuludest. Mariana (meie õpetaja) küsis Arturilt, et mis on jõulud. Artur selle peale, et mismõttes. Mariana küsis siis uuesti, et mida jõuludega tähistatakse. Kuna araablased jõule ei tähista ja aafriklased on kidakeelsed, siis hakkas ta selle küsimusega peedistama eurooplasi. Artur teatas peale pikka mõttepausi, et kuna tema pole katoliiklane, siis tema ei pea teadma, mis on jõulud ja mis sellega tähistatakse. Mina selle peale itsitasin omaette ja mõtlesin, et ma ka katoliiklane pole, kuid seda võiks ju ikka teada, mida jõuludega tähistatakse. Mariana sai väga pahaseks ja võttis oma uueks sihtmärgiks Natalia. Natalia on vait kui sukk. Ma pole aru saanud veel, kas ta on ehtne tagasihoidlikkuse musternäidis või äkki ei oska rääkida. Kui talt midagi küsida, siis ta ei vasta midagi, isegi mitte seda, et ma ei tea või ei saa aru, vaid lihtsalt jõllitab oma vihikut või lauda. Mariana aga tahab, et ta räägiks ning siis pidevalt pommitab küsimustega. Otse loomulikult ta kuigi kaugele ei jõua. Seega ka Natalialt ei saanud me vastust, mis loom see jõul ikkagi on. Lõpuks oli minu käes kord ja ma siis vastasin tähtsa näoga. Mariana oli rahul, et vähemalt üks inimene teab, mis jõulud on. Muidugi, kui kõik olid vastuse ära kuulnud, et jõuludega tähistatakse Kristuse sündi, siis oli see kõigile loogilisemast loogilisem ja noogutasin muudkui peaga kaasa.
Tüli norimisest. Mariana on suhteliselt range. Ei mingeid mobiilikõnesid tunnis. Reegel on see, et kui tead, et tuleb mingi tähtis kõne, siis pead enne ütlema ning võid minna ja kõne vastu võtta. Kui ei teata sellest, saad lihtsalt kurja pilgu osaliseks. Üks tund hakkasid muudkui mobiilid helisema. Keegi polnud muidugi Marianale sellest eelnevalt teatanud. Kõigepealt Fatima, kes lihtsalt võttis kõne vastu ning jalutas välja ruumist. Mariana karvad tõusid püsti. Kui Fatima tagasi tuli (muuseas Fatima on selline ehtne pugejas ja “ma tahan kõigi ema” olla tüüpi inimene), siis Mariana hakkas temaga õiendama, et nii ei tehta. Fatima hakkas vastu seletama, et see oli ta õde ja bla bla bla. Mariana taas vastu, et vähemalt lülita siis hääletu peale. No Fatima siis ikka pushis vastu ning seletas nii mis hirmus. Mariana lõpus ütles viisakalt, et aitab ja ole juba kuss. Fatima solvus selle peale ja ei lausunud selle tunni jooksul enam sõnagi.
Teiseks tüliõunaks on meil kodused tööd. Ükspäev pidime kirjutama essee teemal miks me Hispaaniasse tulime. Mina olin ainuke, kes oli selle ülesande ära teinud ning oma suurepärase meistritoese Marianale esitas. Ilmselgelt olin ma natukene hoogu läinud, kuna Mariana ütles mulle naljatledes vastu, et ega siis tervet testamenti polnud vaja kirjutada. Aga teate küll kuidas minu kirjutamisega on – alguses ei saa vedama, pärast enam pidama. Kuid kuna mina olin ainuke, kes oli selle ülesande ära teinud, siis oi, kuidas teised kõik pähe said. Eriti need veel, kes küll räägivad, kuid kellel kirjutamisega probleeme. Ja siis keegi taas solvus, keegi taas ei rääkinud enam terve tunni.
Mis puudutab kogemuste jagamisi, siis alles nüüd saan õigesti aru, kui suurt rolli mängivad kultuurilised erinevused. See on kohati lausa müstika. Mina ei saa millestki aru, mis on tähtis muslimitele, nemad ei saa aru minu mõttemaailmast. Kuigi me oleme jõudnud arusaamale, et peame respekteerima kõikide arvamusi ja seisukohti, siis kohati on sellega siiski probleeme. Mõni ikka hakkab vaikselt ennast peale suruma. Ja väga paljud muudavad oma seisukohti.
Muuseas. Mind on taas tembeldatud jutupaunikuks. Eelmisel nädalal juba Elbas tuli seletama, et jube naljakas kui avatud olekuga ma olen. Küsigu keegi misiganes soovib, minul ikka vastus alati tagataskust varuks. Mina selle peale, et jajah, ära nüüd ära harju, et kõik eestlased sellised on. Me tavaliselt oleme sellised Natalia tüüpi  Ja siis Elbas naeris tükk aega. Mina seletasin edasi, et miks peaks ma millelegi vastamata jätma.
Minu õpetaja Mariana on muuseas mulle väga sümpaatseks muutunud isegi vaatamata oma lillale juuksevärvile. Noh, vahel ikka natukene võõrastav tema lilla-sinise-hallikirjut juukselõikust vaadata, kuid see selleks. Igatahes peale seda, kui ma talle rääkisin, et ma hakkan Portugali minema, hüppas ta rõõmust lakke, ütles, et mulle hakkab seal palju rohkem meeldima kui siin ja nüüd räägib minuga veel ka portugali keeles juba. Otse loomulikult ei saa ma mitte midagi aru ning minu teadmised jäävad ikka ola ja obrigado tasemele (ola – tere, obrigado – tänan). Ja siis ükskõik, mis nüüd minuga seoses vaja rääkida, siis tuleb paar lauset vahele ka Portugalist. Nimelt on ta ise portugaallane ning ilmselgelt tunneb oma kodust puudust.

23 kraadi pole ka enam piisav, et mu näpud üles soojendada

2009-11-20T12:25:00.002+02:00

Ma ei mõista enam. Lihtsalt ei mõista. Ma olen põhjamaa inimene, hakkama saanud isegi miinus 30 kraadiga, kuid praegu on mul viimastel päevadel käed täitsa jääs, jalgadest ärme üldse räägi! Ja meil pole isegi mitte miinuskraade, kraadiklaasi vaadates justkui nagu Eesti suvi – 23 kraadi päeval + päike vaikselt juukseid soojendamas, õhtul väheke jahedam 15 kraadi. Aga mul on külm! Mul on tunne, et ma olen hulluks läinud.
Kuigi mul pole kunagi väga hästi veri ringi käinud, siis ma ikkagi loodan vaikselt, et see kõik on minu kontori süü. Nimelt pole meil veel kütet sisse lülitatud ning kogu meie team esimesel korrusel on kui külmkapis. Arvuti taga vaikselt klõbistades näpud lausa jääs ja sõrmused tahavad sõrmest ära kukkuda. No ma usun, et kui teie siia tuleks, siis oleks teil siin palav ja higipull otsa ees, kuid tuletan meelde, et meie ikkagi oleme harjunud järjestikuse viiekuulise 35 kraadi perioodiga ning praegune temperatuur on juba täitsa talvine.
Siiski äkki on asi minus. Äkki olen tõesti loodud troopikasse. Mina siis ükspäev lähen koju, seljas saapad, teksad ja kõige paksem kampsun (ma ei ole napakas, see on 23 kraadiga jummala sobiv!). Ja siis tuleb vastu Kasia, minu roomy, kellel seljas lühike seelik ja ilma varrukatega suvepluus. Küsib siis minu käest, et ega mul külm ole. Mina vastu, et täitsa normaalne nagu siin päikse käes praegu. Selle peale vaatas Kasia mind natukene imelikult ja läksime edasi. Õhtul kodus ütles, et ta ei mÕista mind. Olen riigist, kus on ju külm ja kuidas mul ikka siin külm on. No mina ei tea. Kui ma teaks, siis oleks super!
Muuseas vaadake, jälle märk eestlaslikkusest. Ma vingun ilma üle, kuigi tegelt pole ju midagi vinguda. Päike paistab, ilm on soe, joodik jookseb ümber viina poe...

Raindrops falling on my head...

2009-11-19T20:28:00.001+02:00

Kas te suudate seda nüüd uskuda?! Meil sadas just 5 minutit vihma! Esimene vihm peale septembrikuu tormi! Muuseas ma siiani süüdistan eestlasi, inglasi ja lätakaid, et nad vihma meie noorsoovahetuse ajaks kaasa tirisid. Igatahes kohe päris tõsiselt tibutas meil viis minutit. Väga lahe. Minus on ikka vist väga palju eestlaslikku verd peidus, et kehv ilm naeratuse näole toob ja nii palju rõõmu teeb. Vihmaga kaasneb alati siuke monus kodune tunne...
Aga mis ma siin ikka hõiskan. Vaatasin just lõunal ilmateadet ning enne esmaspäeva ei luba isegi mitte pilveraasukest siia Alicante oblastisse. Rääkimata siis vihmast, keeristormist ja lumesajust. Ma ikka naiivselt loodan, et see 20 aasta tagune lumesadu Alicantes võiks end taas ilmutada. Ja ärge nüüd lõhkuge mu naiivset unistust siin oma kommentaaridega, jätke mulle mu lapsikus.

Houston we have a problem...

2009-11-19T20:22:00.001+02:00

Nagu ikka on elu täis seiklust ning üllatusi. Praegu käib räige võitlus Portugali rahvusbürooga (õnneks selles mina osalema ei pea, kuid Marko on juba päris tige!), et nad saaksid ära vahetada eelkohtumisel osaleja.
Nimelt pidi alguses toimuma kaks noorsoovahetust paralleelselt – üks Portugalis ja üks Rumeenias. Sellest tulenevalt oli ka plaanitud, et Rumeenia esindaja läheb Portugali eelkohtumisele. Kuid kahjuks-kahjuks ei saanud Rumeenia projekt toetust ning nüüd siis soovivad korraldajad vahetada eelmeetingul osaleja ära minu vastu. Kuid Portugali rahvusbüroo ei saa sellest aru, miks see vajalik on. No hallo, kui üks vahetus ei toimu, siis on ju siililegi selge, et tuleb teha muudatusi ning pole mõtet seda Rumeenia tüüpi enam Portugali tirida! Aga ei, Marko võitleb nendega.
Ma ausalt öeldes ei teagi, mis siis saab, kui neil ei õnnestu seda ära vahetada. Hehee. Ma nüüd siis ootan huviga, sest minu lennupiletite ostmine sõltub sellest kõigest.

Newsmail voi newsletter?

2009-11-19T11:53:00.000+02:00

Natukene nüüd minu uudiskirja tööst. Marko on viimaks oma Strasbourgi ja Torino reisidelt tagasi Portugalis ning töö läheb taas lahti. Vahepeal suutsin ikka mõnusalt ta mailboxi rüüstada oma miljoni küsimusega! Aga ta on vaid häppi selle üle, kuna vähemalt töö aktiivselt käib ning ideed otsa ei saa.
Praegusel hetkel on meil kõige suuremaks probleemiks uudiskirja blankett ja pikkus. Meie itimees Antonio saatis reedel uue blanketi näidise. Minul ajas see südame pahaks, kuid katsusin siiski viisakalt teada anda, et mulle ei meeldi see. Mu süda oli alguses kohe raske, et issand jumal, mingi uus beib tuleb organisatsiooni tööle ning hakkab kohe seletama ja nõudmisi esitama. See-eest langes see kivi südamelt, kui Marko viimaks teatas, et talle ka blankett ei meeldi.
Minu jaoks tahavad nad seda uudiskirja teha liiga tõsiseks. Oleme ikkagi ju noortega tegelev organisatsioon ja hoolimata sellele, et tegeleme tõsiste asjadega, ei tohiks ära unustada mängulisust. Seega ma nüüd ootangi kuttide vastust. Ütlesin neile, et meil on kaks voimalust: a) hoida tõsist joont voi b) seksikat ja mängulist joont. Sellest tulenevalt hakkan oma nägemust uudiskirjast edasi kujundama.
Teiseks probleemiks on pikkus. Nad tahavad seda teha sellises newsmaili formaadis, mis välistab normaalsete artiklite kirjutamise. Normaalseks artikliks pean ma kõike muud peale uudise. Kuid kui hakata neid kirjutama, siis tekib küsimus kas see newsmail mitte lõppematuks emailiks ei kujune? Pakkusin välja kuttidele, et on kaks varianti: a) hakata kodulehega linkima ehk panna uudiskirja vaid mõned lõigud ja edasi saavad lugeda juba kodukalt või b) jääda vaid uudiste kirjutamise juurde. Ausalt öeldes ei meeldi mulle mitte kumbki variant. Ma ikka vaikselt unistan korralikust uudiskirjast...

Üks unistus taas ellu viidud

2009-11-19T11:41:00.001+02:00

Ma viisin esmaspäeval ühe oma kauaaegse soovi ja väiksemat sorti unistuse ellu! Jee. Plaksutame käsi ja tantsime ringi! (Issand kui tobe on ikka inglise keelseid väljendeid eesti keelde tõlkida – clapping hands and dancing around!) Kahjuks aga ei räägi ma sellest unistusest siin rohkem. Tulge küsige mu käest detsembris Eestis, mis see oli ja siis ma näitan.
Igatahes on taas üks unistus ja soov ellu viidud. Järgmine palun...

Aitab nuhkimisest!

2009-11-19T11:33:00.000+02:00

Teate, mul on jube tunne, et inimestel pole maailmas enam mitte midagi muud teha kui nuhkida teiste inimeste tagant. Mina arvasin, et ma olen uudishimulik inimene (kutsun seda hellalt kutsealaseks haiguseks!), kuid ma ei käi kellegi taga nuhkimas ja jumal teab, mis skeeme välja mõtlemas, et üht voi teist teada saada. Tule taevas appi!
Mu sõbranna rääkis ühest naljakast seigast, mis mulle ikka kohale ei jõua. Kahjuks ma ei saa siin sellest rohkem rääkida, muidu tuleb veel palju paksu pahandust. Ja kellel seda siis vaja on.
Sellest hoolimata olen minagi viimasel ajal ilge nuhkimisega kokku puutunud ja ausalt öeldes viskab juba natukene üle küll. Jumal hoidku, kui keegi tahab midagi teada, siis küsigu otse! Ma vihkan ümber nurga veerimist ning kaudseid küsimusi lootuses, et äkki ma midagi niisama välja lobisen. Küsigu aga otse, ilma keerutamata, nii nagu asjalood on! Iseasi kas ma vastan...

Fukiyama muudatused

2009-11-19T11:27:00.001+02:00

Kirjutan nüüd vahelduseks Fukiyama noorsoovahetuse käekäigust. Nimelt edastasime taotluse ja koik muud dokumendid ilusti ENEBile. Nüüd siis nädalakene tagasi saime neilt kirja, kus nad palusid moningaid asju muuta.
Esiteks olevat olnud reisikulude hinnad liiga kallid. No usu veel neid serblasi ja makedoonlasi, eksole! Küsisin siis Estravelist uued hinnad ja tegime vajalikud muudatused. Teiseks ütlesid nad, et peame projekti edasi lükkama, kuna hetkel pole arvestatud viisade taotlemise aega ning kulusid. Mina muidugi kohe siis oma serbia sobralt Markolt küsima, et mis värk on. Miks te mulle enne ei öelnud oma viisade kohta midagi? Ma ise ka olin paras tobujobu, et ei tulnud isegi mitte selle peale, kuid juhtub. Ja siis Marko ütles, et alates 19. detsembrist kaotatakse viisanoue nii makedoonlastele kui serblastele. Sellest hoolimata otsustasime projekti natukene edasi lükata. Nüüd on märtsi alguses. Kui saame toetuse, siis super. Kui ei saa, siis esitame veebruaris uuesti ja juba järgmiseks talveks!

Muuseas, kes teab, mis voi kes on Fukiyama? Minult on seda nii palju küsitud, et mis tähendab...

Söögiorgia ja esimene koduigatsus

2009-11-18T15:04:00.001+02:00

Minu nädalavahetusest, mille iseloomustamiseks võib seekord kasutada vaid sõnu puhkus, puhkus ja veelkord puhkus. Ausalt öeldes pühapäeva õhtuks olid mul juba parajad süümekad, et ma midagi asjalikku ei olnud teinud.
Minu nädalavahetus algab alati reedel töölt lahkumisega, missiis, et mul õhtul veel inglise keele tund on. Kuna meil oli reedel siin paras kaos, siis mul oli koju tatsates lausa kergendus. Viimaks oli üks nädal taas selja taga. Koju minnes tsekkisin üle Kasia ja tema öösel Poolast saabunud sõbranna Agatha. Päris naljakas oli temaga suhelda, sest alguses inglise keelt rääkima hakates pean ennast ikka väga palju sundima ning vaikselt meelde tuletama, et mu suust inglise keel välja tuleks. Aga see selleks.
Õhtupoolikul oli noortevolikogu koosolek Skype vahendusel. Siinkohal ma muud ei ütle, kui et eestlased on ikka kohati imelikud. Kõik oli jummala tiptop kuni selle hetkeni, kus Karin küsis, et kas ma ikka neile Kaspari juures seekord verivorsti ja hapukapsast küpsetan. Sellest hetkest altes viskas mul aju bloki ette. No mismõttes? Ma väga loodan, et Karin ei mõelnud seda tõsiselt mitte ühtegi protsenti. Ja pealegi, ma tulen Eesti 10ks päevaks, mis te toesti arvate, et viitsin sellise pornoga tegeleda ja veel Kaspari juures? Andke andeks, kuid jätan vahele.
Ja õhtul oli mul inglise keele tund. Keskusesse minnes oli mul tunne nagu miskit suurt ja tähtsat oleks juhtunud. Koik see ümbrus meil oli paksult rahvast täis. Keskusesse saamine oli juba omaette tegu, esimesele korrusele saamine näis kui voimatu missioon ja seejärel neljandale joudmisest ärme parem üldse räägi. Aga lopuks tungisin ma rahvamassist läbi ning olin kohal. Mis ees ootas? Minu klassiruum oli täis mingeid karnevalimakse, hunnikus riideid ja punditäis pubekaid, kes keeldusid lahkumast. Ma siis läksin uuele ringile. See tähendas pidin minema alla korrusele, et kutsuda keegi üles, kes esiteks peksaks need pubekad välja ning teiseks koristaks klassi ära. Peale kova sebimist ja trügimist sai see koik tehtud ning tund vois alata. Pean ikka ja jälle tunnistama, et mulle tohutult meeldib tunde anda. Lausa uskumatu. Aeg läheb nii kiiresti ja alati tekib väga positiivne fiiling.
Peale seda läksin tagasi koju teed Vana Tallinnaga rüüpama. Ma juba kirjutasin, et meil oli reedel kontoris millegipärast jube külm nii, et sormed tahtsid otsast ära kukkuda, siis oli mul ohtuks väga dizzy tunne ja otsustasin end tsuti turgutada. Kuigi ma üritasin igatepidi vältida enda välja ajamisest reede ohtul, siis pidin ikkagi korraks linna peale laiama minema. Told tuli kella 12 paiku järele. See on see üks halb omadus selle juures, kui sobrad teavad, kus sa elad! Lihtsalt tulevad kohale, lasevad alt kella ning ei jäta enne rahule, kui sa pole öelnud ok, ma tulen! Onneks sain teha vaid kiiremad tiirud linna peal ning joudsin tagasi koju juba kella kolme paiku. Jumal tänatud, et minust autojuht sai ning sain nende lollusi kaine peaga vaikselt korvalt jälgida. Siinkohal ma mainin ära, et me käisime korraks San Vicentes, kuid lopetasime ikkagi kesklinnas. Minu roomy ja tema sobrannad joudsid tagasi koju kell viis. Kasia ja üks ta sobrannadest otsustasid veel edasi minna vaatama, kas miskit veel lahti on ning lopuks saabusid koju alles kell 7. Kella üheks, kui ma kodust ära läksin nad veel üles tousnud keegi polnud ning ohtul nad ka kuigi elavat nägu ei teinud, kui ma korraks kodus riideid vahetamas käisin.Ahjaa, see öö oli omamoodi naljakas. Ma andsin ühe oma madratsitest Kasia sobrannale. Kuna ma aga magan tavaliselt diagonaalis, siis öösel keerama hakates lopetasin ma muidugi ühe jalaga voodivorestiku vahel :)
Laupäev see-eest oli omamoodi kodune ja hubane. Mitte selles mõttes, et ma terve päeva oleks hambad laiali kodus diivanil passinud ja mitte midagit harrastanud, vaid veetsin terve päeva kaksikute juures. Kes veel ei tea, siis mul on siin kaks üliarmast ja lahedat kaksikut – Chari ja Veroni – kellest on peale Maria saanud minu parimad sõbrannad siin maal. Laupäevaks kutsusid nad mind enda poole oma tädi sünnipäeva tähistama. Alguses tundus see mõte natukene imelik, kuna miks peaksin mina minema nende tädi sünnipäevalõunale, kuid peale päeva seal, on mul väga hea meel, et seda tegin.
Kuna polnud kunagi varem nende kodus käinud, saime Veroniga kesklinnas kokku ja hüppasime bussi peale. Kaksikud elavad kesklinnast sellise 15 minutilise sõidu kaugusel, mille jooksul saab kenasti kõik see kõige huvitavamad klatsijutud ja uudised ära rääkida. Nende perel on kaks kõrvuti korterit Ciudad Asia linnajaos, mis on kuulus oma madalate majade poolest. Ausalt mina ei pannud seal tähele ühtegi üle nelja korruselise maja! Üks, kus nad kõik reaalselt elavad ning teine seisab lihtsalt tühjalt ja ootab oma aega. See on neil plaanis ära renoveerida ükspäev. Aga see selleks.
Nüüd siis hispaania perekonnast, suhtlemisest, hoidmisest, ninnu-nunnu-nännutamisest. Sellest hetkest peale, kui ma uksest sisse astusin tundsin ma end kui pere liige. Kaksikute ema on alati olnud ülihoolitsev ja hoidev ning tundvat pidevalt huvi ka minu käekäigu vastu. Tädi, kellele õnne soovima hüppasin, ütles, et tal on väga hea meel, Charil ja Veronil on tekkinud üks välismaallasest sõbranna. Ma olevat väga palju nende mõtlemist muutnud. Näiteks soovivat nad nüüd ka vabatahtlikuks minna või Erasmuseks. Muidugi on isa sellele suhteliselt vastu, sest kuidas tema kallid tütred ikka kusagile kaugele üksi lähevad, kuid ema on pidevalt minu käest uurinud, millised võimalused neil oleks teha üht või teist välismaal. Ja siis muidugi vanaema. Siinkohal ei ole vanaemad ikka üldse erinevad. Kohe hakati seletama, et välismaallased on näost alati ikka liiga kõhnad ning et peaksime rohkem sööma.
Kui kohale olid saabunud ka kaksikute vend oma pruudiga ning isa, läks lauda istumiseks. Kell oli nii umbes kolm. Ehk siis oli meil lõunal: ema, isa, kaksikud, vend, pruut, tädi, vanaema ja mina. Hiljem lisandusid veel kaksikute vanatädi ja vanaonu ning nende tädi sõbranna. Ma ei hakka teile üldse nimesid kirjutama, sest te ei saaks midagi aru. Kõigil on põhimõtteliselt ühed nimed! No isa Jose ja poeg Jose Manuel. Charit, vanaema ja ema kõiki kutsutakse Chariks, kuna see üks nende nimedest, mis traditsiooni kohaselt edasi kantakse põlvest põlve. Alguses olin ma ikka rohkem kui segaduses. Mul nagunii nimede meelde jätmisega probleeme, seega kui need kõik veel sarnased ka olid, siis oh seda ajude ragistamist!
Ma siiani ei mõista, kuidas hispaanlased saavad nii palju süüa! Selline louna oleks iga meesterahva unistus, kuid paraku naisele piin! Koigepealt aperitivo lauaga, mis koosnes: tuunikalasalat, oliivid, tuc tuc küpsised kolme erineva pardipasteediga, siis veel kaks marmelaadi meenutavad määret küpsistega, siis juustuvalik, siis tuunikala sink (ohjaa, selline asi on olemas) kahes variatsioonis, siis sardiinid, pähklid, chipsid. Kuna oli teada, et majja tuleb pooltaimetoitlane, oli menüüsse pandud osavasti vaid kalalised ja juurviljalised toidud, kui välja arvata see pardipasteet. Ja muidugi ohtralt veini, vett, õlut ja coca colat.
Enne kui ma söömiseni jõuan, pean ma lihtsalt natukene rääkima alkoholi tarbimisest. Minul oli nalja nabani! Isa kohe mulle pakkuma, et kas õltsi soovid. Mina vastu, et ei-ei, aga seda valget veini rüüpaks küll. Muuseas nende isa oli jummala armas, muudkui soovis minuga inglise keeles rääkida. Ja nii me siis rääkisime, tema inglise keeles, mina siis parandasin ja sädistasin vastu hispaania keeles. Nii mõlemad rahul – tema sai praktiseerida inglise keelt, mina hispaania. Ja siis ulatas Veroni oma klaasi veini järele, Chari ei saa oma meditsiinilise seisundi tõttu alkoholi tarbida. Kuigi kaksikud on kenasti täisealised, siis oh! seda vanaema kisa, mis hakkas, kuidas talle ikka ei meeldi, et tema lapselapsed alkoholi tarbivad. Veroni siis hakkas ka seal seletama, et vanaema ole kuss, ma ainult ühe klaasi. Mina itsitasin vaikselt nurgas ja mõtlesin, kuidas minu vanaema, ema ja mina kodus lauas vaikselt ikka klaasikese tõstame. Aga saaga jätkus kogu selle aja kuni Veronil lõpuks klaas tühi oli. Veroni isa-ema ikka üritasid vanaema vahepeal vaigistada, et see pole tema asi. Ja siis tuli teemaks veel see, et miks siis Triin võib ja Veroni mitte. Vanaema ütles selle peale, et Triin ju nii palju vanem ka teist. Sosistasin ruttu kaksikutele, et jumala eest nad nüüd minu vanust paljastama ei hakkaks. Õnneks nad seda ei teinud ja sain oma valget veini rahumeeli edasi nautida. See-eest nende vennale, kes on 22-aastane, ei öelnud vanaema midagi ei veini ega öõlle kohta. Julgeks öelda, et täielik diskrimineerimine.
Nüüd siis edasi söömisest. Mina vaikselt pistsin omale põske oliive (ma olen neid sööma hakanud, kui nad on värsked, mitte mingid purgist välja koogitud!), tuunikalasalatit ja tuc-tuci sardiinidega. Nämm-nämm! Chipsidest ja muudest hoidsin teadlikult kaarega mööda, ei soovi pingviinistuda. Hull seletamine käis, kõik maailma uudised arutati lahti. See aperitivo ring kestis ca 45 minutit ja kõik, mis vähegi laual oli, sai ka enamvähem ära hävitatud. Muidugi oli selle ajal ka seik, kus öeldi, et kui ma nii vähe söön, siis ma jään pearoast ehk mereandidega paellast üldse ilma! Mina selle peale üritasin seletada, et kuulge-kuulge, see on meie kultuuriline erinevus – teie sööte siin ühe põhjamaallase jaoks üldse nii palju! Selle peale isa muidugi hakkas naerma ja teatas, et jajah, ma tean küll, et teie seal panete pigem joogile kui söögile rõhku! Mina selle peale, et absoluutselt, arvake-arvake kõik seda. Lisasin veel, et kuigi me peame end joogiga seal soojas hoidma, siis siinsed noored joovad kindlalt rohkem kui eesti noored. Siinne botellon on ikka liig mis liig! Ja sellega oli vestlus lõppenud.
Ja käes oli pearoa aeg. Ausalt öeldes oli selleks ajaks mul juba kõht täis mis täis, kuid ei, ootamas oli veel ülisuur pannitäis paellat. Mina kui aukülaline sain esimese portsu, mille peale minu silmad olid suuremad kui tõllarattad! Isegi iga teine meesterahvas oleks selle peale ohkima, ähkima ja puhkima hakanud. Aga ei, vanaema oli võtnud omale ideeks, et ma pean ikka korralikult kõhu täis sööma. Ja nii ma siis vaatasin oma taldrikult koiki neid erivärvilisi ja erisuuruselisi mereelukaid, kes oma sorgadega mulle otsa vaatasid ning loin kahvli sisse...Ma polnud elu sees varem pooli mereelukaid näinud, rääkimata siis sellest, et oleksin neid süüa osanud. Aga Chari tõttas appi, näitas, kuidas ühest või teisest sõrast „liha“ välja väänata. Kui ma olin umbes poole peal oma taldrikutäiega, siis pidin ma juba otsad andma, kuid see oli lihtsalt nii hea! Ma hakkan sajaga hispaania toitu taga nutma! Otsustasin siis, et kõik molluskid panen pihta ja riisihunnik võib alles jääda. Ja teate, mis minu jaoks üllatav oli? Kui neil jääb taldrikul toitu üle, mida keegi puutunud ei ole, siis nad mitte ei pane seda külmikusse, vaid lihtsalt viskavad ära. Milline toiduraiskamine! Saan aru, et ehk mina ei taha homme süüa Chari toidujääke, kuid ta ise võiks ju neid süüa küll! Aga ei, kõik muudkui vups ja vups prügikasti.
Sellele järgnes puhkehetk. Hakkasime vaatama filmi nimega Paprika. Kuna kaksikud on hullult jaapani kultuurist huvitatud, siis kogu pere vaatab neil koos jaapani animatsioonifilme. Päevakorras seekord Paprika. Minu jaoks alguses natukene võõras ning kogu see õgimine tekitas meeletut und, kuid lõppkokkuvõttes mulle isegi meeldis see animatsioon. Teistmoodi, eriline.
Oleks siis see sellega veel lõppenud. Järgnes kohvi ja tordi ring. Ma muuseas seal diivanil koos kogu kaksikute perega ja sugulastega istudes tuli mul esimest korda peale tõeline koduigatsus. Tõsine puudus oma perest ning meie mõnusatest sünnipäevatähistamistest, kus lõpus peale suuremat söömist mõnus diivanile kerra tõmmata ning tassist teed rüübata. Minu esimene koduigatsuse hetk! Selles suhtes mulle hispaania pere ikka hullult meeldib. Niivõrd erinev eesti omast. Kõik on nagu üks, hullult hoolitsetakse ja hoitakse üksteist ning pere on siin ühiskonnas A ja O. Eestis on kohati nii raske kogu kampa kokku saada, siin on perekondlikud lõunad iga nädalavahetuse traditsiooniks. Lapsed tulevad koju ja veedavad oma päeva vanematega, vaatavad filme ning räägivad niisama juttu.
Kella kaheksa paiku hakkasime kaksikute juurest jalga laskma. Me olime lolli peaga (õigemini kaksikud olid oma sõbrannaga kokku leppinud ja mina läksin vooluga kaasa) kokku leppinud sushi õhtusöögi. Oh seda söögiorgiat! Kaksikute vanemad ikka ütlesid, et ma neid veel enne ära minekut vaatama tuleks ja läinud me olimegi. Kõigepealt suundusime minu juurde, et väike riiete vahetus teha ning siis juba sööma. Tänava peal jooksime veel kokku kaksikute mingite sõpradega, kellega sujuvalt jutu rääkimiseks läks ning mistõttu vaene Isabel pidi meid ootama 20 minutit. Aga viimaks me siis sushit sööma jõudsimegi. Muuseas see oli minu esimene sushi siin. Mitte keegi siin pole veel varem mu sushi söömise plaanist vaimustuses olnud.
Minu üllatuseks oli siin sushi jube hea, kuigi ikka ei anna võrrelda nende enda kodu suhshi tegemistega. Olen veendunud, et koos söögi tegemine annab parema naudingu kui tegelik söömine. Ja hinnad olid ka täitsa mõistlikud. Kaheksa lõhemakit oli 4,80 eurot ja 8 fusion makit oli 3,80. Nii, et minul läks õhtusöögi peale ainult 10 euri. Teised aga võtsid ikka ja jälle mitmekäigulised menüüd. Ma ei mõista, kuidas nad jaksavad! Ja siis lõpuks kella poole kaheteistkümne paiku ma sona otseses mõttes veeresin koju. Ma ei tahtnud ühtegi söödavat asja enam mitte näha ka!
Pühapäev kujunes järjekordseks puhkuseks. Hommikupoole hiilisin vaikselt ringi. Kasia ja tema külla tulnud sõbranna magasid välja järjekordset pohmakat. Laupäeval jõudsid nad koju kella seitsmest ja kui mina kodust ära läksin, siis polnud veel elumärki näha. Pühapäeva hommikul jõudsid kella viie paiku ning kella kolme paiku hakkasid kostma esimesed hääled. Lugesin pool pühapäeva kohe mõnuga eesti keelseid ajakirju. Kuna meil oli keskpäeval paras leitsak, siis läksin pargi pingi peale päikest püüdma koos oma ajakirjahunnikuga. Seejärel vaatasin filmi ja laisklesin niisama kuni tulid süümekad, et ma peaks hakkama asjalikuks. Paar tegusat minutit arvuti taga ning naasesin oma filmi vaatamise juurde. Vahelduseks on ikka kõik see kõige parem lihtsalt laiselda ja asjad homsesse lükata. Muuseas pühapäeval tuli mul peale ka hirmus jõulutunne. Olin turult ostnud hunniku mandariine, mis viivad sõna otseses mõttes keele alla ja mille koor ei kleepu nagu eesti supermarketites, tegin tassi teed ja süütasin varajase jõultunde auks küünla. Ja siis vaatasin aknast välja, kuidas 22 kraadis väike tuuleiil palme kõigutab...asi on jõulust ikka kaugel!

4,8 miljonit eurot Centro 14 laiendamiseks

2009-11-18T11:02:00.003+02:00

Hakkab pihta meie keskuse laiendamine. Eile kinnitati linnavalitsuses Centro 14 laiendamise eelarve, milleks on 4,8 miljonit eurot. Kes siin käinud ja minu töökohta näinud, teab, et meie keskuse kõrval oli aia taga tühi auk-plats. Sinna nüüd siis tuleb meie keskuse laiendus!

It's a date!

2009-11-18T10:31:00.002+02:00

Suurepärased uudised, suurepärased uudised! Liisi on samal ajal Eestis kui mina! Hahaa! Küll vaid ühe päeva samal ajal kui mina, kuid siiski-siiski! Mul on nüüd date kirjas...juhuu! Liisi on küll üks nendest inimestest, kellest ma puudust tunnen ning kellega ma koigest väest ühes riigis elada sooviks.

Näide Hispaania töökultuurist

2009-11-17T13:17:00.001+02:00

Ma nüüd kirjutan vahelduseks hispaanlaste töökultuurist. Ma väga loodan, et see on erand ning ainult ühe inimese puuduliku mõtlemise tagajärg. Sest kui kogu Hispaania peaks niiviisi töötama, siis ma lihtsalt ei mõistaks, kuidas see riik üldse toimida saab.
Nimelt siis minu noorsoovahetus ja taas meie suurepärased arved. Tegime diili Escarlataga juba tükk aega tagasi, et enne, kui miskit läheb raamatupidamisse, vaatab tema kõik arved üle. Olgu tal siis süda rahul, eksole! Ja kõik oli juba tiptop. Kõikide arvete ja paberitega oli asi vask. Marinale raamatupidamisse edastatud ning ülekanded protsessis. Kuid siis eile lõi miskit Escarlatale pähe.
Ja oh seda kisa siis, mis sellele järgnes. Nimelt on tal ikka vaja allkirju siia ja sinna arvele. Ma siis üritasin seletada, et tead, igale poole ei panda enam tänapäeva maailmas allkirju. Ja siis tema ikka ei, ei, meil on vaja templit või allkirja. No tule taevas appi! Mis kurat ta siis ei võinud kohe öelda, et ei kõlba arve, kui ta need esimest korda üle vaatas? Kui raske siis oleks olnud seda või teist parandust nõuda? Nüüd olen mina juba öelnud kõigile, et kõik on tiptop, kuid hakka küsima mingeid parandusi või asju! Oeh! Ma lihtsalt ei moista vahel, kas on raske asju ette teha, kui tagantjärele muudkui kõike parandada?!
Siit veel üks näide. Ma olen nüüd ühele poole saanud oma selle lõpparuandega. Vähemalt minu osa on tehtud. Ma nüüd ootan veel mõningaid pilte ja videosid, allkirju ja muud tühjatähja. Hakkasin lõpparuannet kirjutama praktiliselt juba kuu aega tagasi. Enda targa mõistusega muidugi hispaania keeles. Ja mis te siis arvate, mis küsimusega Escarlata minu juurde ükspäev tuli? Et jumal hoidku, jumal hoidku, kas ma ikka kirjutan seda aruannet hispaania keeles, eks? Sain teda maha rahustada ja öelda, et ikka-ikka. Kuid mis siis oleks saanud, kui ma oleks seda teinud inglise keeles näiteks? Mul on kalduvus arvata, et tal on tõsiselt puudu juhtimisoskustest. Minu jaoks on loogiline, et kui mina soovin, et keegi midagi teeks, siis ma näitan või seletan talle lahti need kohad, mis võivad probleeme/küsimusi tekitada.
Vahepeal ma hakkasin juba tõsiselt kahtlema, et äkki tõesti on asi minus, et äkki ma ei saa aru asjadest või äkki ma lihtsalt ei oska. Kuid peale eilset sain siiki kinnitust, et asi pole ainult minus, vaid minu tuutoris, kes lihtsalt ei oska mulle asju seletada ning ega ta ilmselt ise ka paljudest asjadest aru ei saa. Aga nüüd siis asjast.
Eile tähistasime me kolleegidega tööl meie keskuse aastapäeva. Kella 12-st kutsuti meid kõiki üles korrusele aperitivole. Seal snäkkide vahel sattusin rääkima Montsega, kes oli just alles puhkuselt naasnud ning lausa pakatas energiast. Montse on üks neist, kes mulle siin tõsiselt meeldib. Ta siis hakkas uurima, et kuidas mulle siin meeldib ja et kas Escarlataga on kõik hästi. Siin vist keegi väga ei saa temaga läbi, kuna üks kõige tihedamini küsitud küsimusi on see, kuidas ma ikka temaga läbi saan. Igatahes ma siis ütlesin ausalt ja avameelselt, et üldjoontes on hästi, kuid kogu see jama nende arvete juures on natukene meie suhteid kriitiliseks muutnud ning ma lihtsalt ei mõista miks ei või asju ennetada. Montse selle peale teatas rõõmsalt, et ma selle pärast üldse oma pead ei vaevaks. Temaga, kes ta on siin töötanud aastaid, juhtub seda kogu aeg! See lihtsalt on üks nendest bürokraatia värkidest, mille kohapealt tuleb lihtsalt süda kivikõvaks teha. Ta selgitas mulle (tõi isegi välja seadused, kui ma tahtvat seda asja veidi rohkem uurida!), et kui talle tuleb mingi arve, siis tema kriteeriumite järele võib see ju vastata, vaatab üle ja ütleb, et okei, väga hea. Pärast aga raamatupidamine hakkab nokkima totakate asjade üle. Kasvõi mingi ühe sendi pärast. Montse ütles, et tal on miljon korda olnud juthumeid, kus ta läheb raamatupidamisse ja ütleb, et ta ise võib anda selle 1 sendi oma taskust kui vaid arvet ei peaks muutma hakkama, kuid need siin muudkui lasevad arveid ümber teha. Montse ütles, et see on lihtsalt üks nendest asjadest ning sellega harjumine võtab aega. Samamoodi nagu ülekannete pikkusega. Ta lisas veel, et tal on minust kahju, et olen pidanud selle pornograafiaga siinolles kokku puutuma.
Seega ma olen ikka veendunud, et hullumaja kandidaadil on isiklikud probleemid. Miks suudavad kõik mulle rahumeeli asju seletada, nendest rääkida nagu normaalsed inimesed? Ja miks siis ei suuda üks inimene võtta asju inimlikult ilma tekitamata sulle hommikul paha tuju voi süümepiinu, et sa oled loll vabatahtlik?
Ja samas ma näen nüüd kõrvalt, kui hästi sujub mul koostöö Portugali organisatsiooniga. Nad on ise seal palju avatumad, vastuvõtlikumad ning paindlikumad, mis teeb nendega töötamise lausa lustiks ja lillepeoks. Ma juba ootan huviga neid esimesi probleeme, mis tekkida võivad.

Algas mu eelviimane töönädal...

2009-11-16T12:56:00.001+02:00

Algas mu eelviimane töönädal. Ei tea nüüd kohe kas nutta või naerda. Üldse ilmselt hakkab nüüd siia juba tekkima sissekandeid, mille pealkirjaks on “minu viimane...”, sest olen vaikselt juba hakanud mõtlema oma Strasbourgi reisile. Minu jaoks lõppeb Hispaanias olemine Strasbourgi minekuga. Peale seda ma ju tööl vaid veel ühe päeva ning ilmselt kujuneb see rohkem laua taga magamiseks ning pakkimisnimekirja koostamisele :)
Ja teate, kuigi ma olen kurb, et pean Hispaaniast varsti jalga laskma, olen ma õnnelik ning excited (ei tea, mis see sõna võiks eesti keeles olla) Eesti tuleku ning Portugali seikluste üle. Ja ilmselt oleks ma tuhaneid kordi kurvem siit lahkumise üle, kui mul poleks seda Portugali ootamas. Sest siis ma peaks hakkama mõtlema taas teemal mida eluga peale hakata. Aga nüüd on vähemalt märtsini rahu majas. Pealegi ilmselt sisenab minusse rahu ka teadmine, et üks päev ma elan taas oma hispaania keelses ühiskonnas...

Kas te ikka arvate, et maailm pole väike?

2009-11-13T18:26:00.001+02:00

Lõbus seiklus, mis tõestab, et mitte vaid Eesti pole väike, vaid kogu maailm! Ja kui te peale minu sissekande lugemist ikka veel ei usu, et maailm on väike, siis te lihtsalt petate end!
Minu blogi on hakanud lugema väga erinevad inimesed. Algselt perele mõeldud üllitis on saanud populaarsemaks kui oleksin osanud oodata ning tagasiside blogi kohta tulnud väga üllatuslikest kanalitest. Nii on minu blogi hakanud lugema ka 24-aastane eesti tütarlaps Kilks, kes isegi mõlgutab mõtteid vabatahtlikuks mineku teemal.
Igatahes tulin ükspäev tööle, avasin oma blogi, et uusi sissekandeid panna ning leidsin Kilksi kommentaari ühele oma sissekandele. Nimelt oli ta sel hetkel Strasbourgis seminaril ning jäi juttu ajama ühe noormehega teiselt seminarilt. Välja tuli peagi, et tegemist on serblasega, kes töötab Portugalis. Seda teada saades oli Kilks tundnud kohe huvi, et mis organisatsiooniga tegu. Kuuldes vastust, et YEU, tuli Kilksile kohe meelde, et mina sinna minemas. Seejärel oli Kilks öelnud kutile, et teab kaudselt ühte eesti tüdrukut, kes ka sellesse organisatsiooni tulemas/minemas ning kuti vastus oli selle peale kohe “Triin!”. Selle peale küsis Kilks kutilt, mis on tema nimi. Kutt vastas Marko. Selle peale olevat Kilksil tekkinud äratundmisrõõm, kuna oli lugenud Markost enne minu blogist!
Säh teile, milliseid kokkusattumisi võib olla!
Marko muidugi hommikul kohe pani mulle, et Triin, sa pead mulle nüüd tutvustama blogimise plusspooli. Mina sellepeale vastasin, et sa ju peaks ise sellega nüüd kursis olema – läbi blogide saad tutvuda kenade eesti naistega (viidates Kilksile). Selle peale muidugi Marko oli natukene kurb, sest ta oli tahtnud mulle lihtsalt tünga teha ning mitte öelda, et ta Kilksi kohanud oli...kuid näed, kärmed eesti naised jõuavad ikka ette uudiste kuulutamistega!

Petronei blogiturunduskampaania

2009-11-13T14:50:00.003+02:00

Epp Petrone on alustanud oma kirjastusega blogi kampaaniat, millest ma roomsalt osa nüüd votan! Nimelt meeldib mulle väga tema kirjastuse alt välja tuleb raamatusari "Minu....", millest olen isiklikult lugenud kolme: Minu Hispaania, Minu Argentiina, Minu Pariis.

Kui kellelgi on veel soovi oma blogiga väike raamat preemikas teenida, siis siin on juhised:

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.eeReeglid:- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini- Üks blogi tohib osaleda üks kord.
Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).
Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:

Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php

Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php

Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php

Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php

Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php

Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php

Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php

Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php

Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php

Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php

Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php

Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php

daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php

Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php

Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php

Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php

Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Sünnipäevakaos meie keskuses

2009-11-13T14:41:00.002+02:00

Meil on täielik hullumaja. Sõna otseses mõttes valitseb meil tööl praegu kaos. Nimelt alates tänasest hakatakse meil tähistama suurt Centro 14 sünnipäeva ning täna toimub avapauk suure moedemonstratsiooni (meil oli parimate Alicante noorte moeloojate konkurss ja täna valitakse välja parim) ja kontserdiga. Kuna oleme kriisis, siis otsustati seda muidugi teha meie keskuses, mis ilmselgelt on nüüdseks kõigile selgeks saanud, et see on kõige idiootsem mõte läbi aegade. Siin lihtsalt pole piisavalt ruumi. Nii lihtne see ongi!
Juba alates kolmapäevast on meil siin ehitatud lavasid ning pandud üles prozektoreid ja muid seksikaid ürituse korraldamiseks vajalikke vidinaid. Eile õhtul päädis see muidugi sellega, et nad kolistasid ja puurisid nii kõvasti, et mina lahkusin töölt ära karjutud hääle ning hirmsa peavaluga. Sellest tulenevalt olin eile hispaania keeles nagu zombie. Pealegi ei saa ma enam aru, kes mõtles välja, et kool võiks alata kell kaheksa õhtul. Mu aju selleks hetkeks on ilmselgelt otsad andnud.
Ma üldse olen viimastel päevadel olnud nagu zombie, kuna olen oma mõningate asjadega natukene ajast maha jäänud, sest kallale on tulnud väsimus ja unisus. Lihtsalt ei viitsiks midagi teha ja siis võitle siin ka veel nendega. Aga see selleks!
Ja täna siis see kamaajaa kõik muudkui jätkub. Hommikust saadik jooksevad ringi meil majas modellid (muuseas täitsa kenad teised) ning käivad proovid. Küll muusika, küll videod, küll catwalk, küll kõned. Ilmselgelt pole tänasest tööpäevast mitte midagi asjalikku välja tulnud, vaid see on pigem kujunenud naljatlemiseks – kõik on ära proovinud catwalki ja mõne kõne pidanud! Ja just lõpetasime mööbeldamise ehk tõstsime kõiki asju ringi, üritasime kõigest väest ruumi juurde tekitada, kuid siiski küllalt asjatult. Seejärel peitsime asju, mida kõike võiksid meie tänased külalised tasku pista ja kaasa võtta! Nad ikka kardavad julmalt, et kõik tuuri pannakse, mis minu jaoks on omamoodi naljakas. No kuulge, kes paneb pidulikul üritusel monitori laua pealt tuuri nii, et keegi seda ei märka? Jaburus! Kuhu ta selle peidab? Õhtukleidi alla? Aga ei, kõik peavad oma monitorid päeva lõppedes ära kappi peitu viima.
Kõige nukram asja juures on see, et mina jään tänasest pidustusest ilma, kuna annan oma inglise keele tundi samal ajal. Ma eriti kurb ei ole, sest ausalt öeldes pole mul mingit tuju end üles lööma hakata :) Ausalt kohe!
Üks asi veel, mis on kaasnenud tänase segadusega on see, et meil on päev otsa olnud välisuks lahti ja no ausalt öeldes ma tunnen hetkel puudust oma kinnastest, mis mind truult kodus kapis ootavad. Mul toesti on tunne, et mu näpud kukuvad varsti otsast ära....kuigi ikka on väljas 22 kraadi ja päike paistab. Teie käiksite vabalt T-särkides ja plätudes :)

Kammajaa noorsoovahetusele osalejate leidjatega

2009-11-13T13:01:00.000+02:00

Teisipäeval saatsin ära Markole Portugali kõik Viimsi esindajate taotlused Portugali aastavahetuse noorsoovahetuse jaoks. Sellega oli omamoodi kammajaa.
Nimelt kõigepealt pakkusin viisakalt noortevolikogu liikmetele võimalust sellel osaleda. Kuna ma selleks hetkeks veel ei teadnud, kas YEU Estonia ka kedagi välja paneb, siis otsisin igaks juhuks alguses vaid kahte inimest, kuna Marko ütles, et jagame kohad kahe organisatsiooni vahel pooleks ning mind paneme lihtsalt tanki grupijuhiks. Minule sobis.
Saatsin siis kutse laiali meie meilinglisti. Reageeris kohe kaks liiget – Karmo ja Liis. Plaksutasin juba vaikselt käsi, et küll see käis kähku. Kuid ütlus ära hõiska enne õhtut peab igati paika! Liis teatas paari päeva pärast, et tal ikka kodus ei lubata aastavahetuseks ära minna (loe: Robi pani bloki peale!) ning Karmo ei saa kindlalt öelda, kas tema oma uuest ja seksikast töökohast nädalaks puhkust saab. On ju ta alles katseajal ka.
Seejärel mõtlesin ja mõtlesin. Saatsin uuesti kirja noortevolikogu listi, et kas keegi oleks veel huvitatud, kuid ei kippu ega kõppu. Seejärel hakkasin oma haaret natukene laiendama. Saatsin kirja Anne-Maile, tema kohe usinalt küsimusi vastu küsima, et mis ja kus ja kuidas. Saadan siis vastu. Juba lootsin, et kui inimene kohe usinasti küsib, siis äkki läheb õnneks. Kuid ka see oli vaid minu naiivne lootus. Peagi saabus Anne-Mailt kiri, kus ta teatas, et ilmselt ikka ei mängi välja, kuna peab tööl olema. Pakkusin võimalust ka oma vennale ja Taffile. Taff oli alguses väga huvitatud, kuid miski hirmutas ta lõpuks siiski ära :) Ja venna ütles, et ei taha aastavahetusel Eestist eemal olla ning pealegi jaanuari esimesel nädalal kool ka (no mina tean küll siin tegelikult õiget põhjust – Heleen!). Küla rääkis, et ka Gretsu ei saa tulla, kuna tal ehk õde sel ajal Eesti tulemas.
Ausalt öeldes ei mõista ma seda aastavahetusel Eestis olemise soovi. Minu meelest välismaal just huvitavam. Minu jaoks on see juba teine järjestikune aastavahetus Eestist eemal. Pole küll nii uhke, kui eelmise aasta Sydney, kuid käib küll :)
Aga tagasi inimeste otsimise juurde. Ja nii ma siis olingi nõutu. Kõik olid justkui ära öelnud. Sattusin siis Karmoga rääkima ning ta ütles, et kutsuksin Katsu ja Kerdi. Helistasin siis Katsule, ta ehmatas ikka parajalt ära, kuna ma polnud kunagi varem talle Inglismaale helistanud. Rääkisin ära, kuid tal oli mure, et peab hakkama maja valvama, kui Eestis on, sest ema läheb reisima ja kassid vajavad toitmist, kuid lubas anda endast parima ning õhtuks vastuse anda. Karmo vahepeal küsis veel, et kas ma pole Reneele seda pakkunud. Mõtlesin siis, et miks mitte ka talle pakkuda. Ootasin temagi vastust.
Ja siis oli esmaspäeva õhtul seis selline, et ma ei teadnud ikka veel, kes minuga kaasa tuleb. Siinkohal märgiks ära, et see tekitas minus paanikat, kuna teisipäeva pealelõunaks pidi juba kõik avaldused teele panema. Oeh! Seejärel mõtlesin ja mõtlesin. Vaatasin üle oma Skype nimekirja ja mõtlesin, et miks mitte Anut kutsuda. Hakkasin kohe ühendust võtma, alguses ei võtnud vedu, pärast ei saanud enam pidama. Seejärel otsustasin korraks MSNi sisse minna, et tuletada meelde endale, kes veel oleks mõnus reisikaaslane ning asjast ehk huvitatud. Ma olen nii vähe hakanud MSNi kasutama, et ma olen seal nagu kuuvarjutus. Ma ausalt öeldes olen hakanud vaikselt juba MSNi vihkama! Seega palun, kõik, kes tahavad minuga ühenduses olla, tulge Skypei! Sest nagu näha, siis ma olen veel natukene Eestist ära. Ja isegi, kui ma tagasi Eesti, siis ega ma usu, et mu MSNi armastus taastub. Ma ei usu hästi sellesse taas kokku saamisesse :)
Igatahes leidsin MSNist Lauri. Mõtlesin kohe, et ohoo! Lauri on kindlasti käpp ning temaga on alati ka lõbus. Rääkisin Lauriga, muidugi kohe nõus ja Mari ka (Lauri pruta), kuid Mari pidi hommikul veel töölt küsima, kas ikka minema saab. No esmaspäeva õhtuks oli sisuliselt väga hea seis. Ainuke mure oli see, et ma ei teadnud ikka veel, kas YEU Estonia ka kedagi saata tahab ja seega Marko ütles mulle, et ma igaks juhuks valiks rohkem inimesi välja. Annan endast parima mõtlesin...
Ma tegelikult poleks kunagi osanud arvata, et ühele noorsoovahetusprojektile võib olla nii raske osalejaid leida. Tavaliselt kohad täis naksti ja naksti. Näiteks minu Alicante noorsoovahetusega oli noortevolikogu liikmete poolt kurtmist kuulda küll, et miks ei olnud noortevolikogul rohkem esindajaid ja kohti ja bla bla bla ja nüüd siis lõpuks on nii, et noortevolikogust on ikkagi esindatud otseseid liikmeid vaid 2 – Lauri ja mina.
Ahjaa. Räägime edasi inimeste leidmsest. Esmaspäeva õhtul läksin rahulikult magama, mõtlesin, et kui mulle ka kõik hommikul saadavad, et ei saa tulla, siis kustutan seda tulekahju pigem hommikul kui et öösel, kus eestlastel niigi on aeg tunnikese ees.
Ja hommikul vaatas minu postkastist vastu rõõmusonum. Lauri ja Mari said osaleda. Anu küll ütles, et tal võib probleeme tekkida, kuna tema uus boss (Sandra Goudin – kes teab, see teab) tahtvat mingit üritust 28ndal detsembril korraldada. Mina selle peale, et vahet pole, teeme ikka ära, tegeleme probleemiga siis, kui see käes on.
Kella kolmeks olid kõik kenasti mulle oma applicationid saatnud. Parandasin ja kohendasin veel mõnda kohta, mida nad ei osanud täita ja saatsin Markole. Teele läksid Mari, Lauri, Anu, tema sõbranna ja Renee taotlused. Siiani ei tea ma sellest rohkem kui et Marko sai kenasti kõik kätte. Kuna ta on hetkel reisimas Strasbourgi ja Torino vahel, siis pole ta jõudnud valikuga tegeleda. Marko ja Joao on need, kes langetavad otsuse, kes saab osaleda ja kes mitte. Samuti ei tea ma hetkel ka, kas YEU Estonia pani kellegi end esindama või mitte.
Aga nii see on. Mina veedan aastavahetuse nagunii Faros, eks näis, kes minuga ühineb!

Allergia süveneb

2009-11-13T10:52:00.000+02:00

Mul on allergia. Tõsine allergia bitchi vastu ning mul on tunne, et see päev päevalt süveneb. Kas te teate, mis ta praegu just tegi? Läks majast välja eksole, loodetavasti psühholoogi juurde (ok, tegelt ma tean, et ta läks meie uut ehitatavat noortekeskust vaatama, kuid palju toredam on mõelda, et ta läks endale abi otsima). Ütles kenasti tsau ning et tuleb varsti ja kõik tundus olevat justkui tiptop. Ja siis, sel hetkel, kui ta oli uksest välja astunud, saabus minu mailboxi kiri koos ülesannetega, mis ma tegema peaks ja mis ta minult soovib. No tere talv! Kas oli raske seda mulle sõnadega öelda? Ma lihtsal ei mõista, lihtsalt ei mõista...
PS! Siiani pole ta mulle öelnud midagi piletitest ja tagasi lendamisest! Aga ega ma ei oota ka, et ta lille liigutaks!

Palka varsti voi ihukaitsja ehk Fernando seiklused jätkuvad

2009-11-12T20:32:00.001+02:00

Minu ahistaja Fernando on vist kõigile hirmsalt meeldima hakanud, kuna kõige tihemini saan küsimusi, et kas uusi seiklusi su stalker'iga (ahistaja) ka on.
No nüüd siis mu ahistamisseiklused jätkuvad. Täna jooksin kogemata Fernandoga tee peal kokku. Olen ausalt öeldes teda vaikselt vältima hakanud. Väldin seda korrust, kus ta töötab ning kui hakkab meie korrusele tulema, siis põgenen, kus iganes suunas saan. Aga siis täna. No nii ebaviisakas ma ka pole, et ma hakkan tänaval tegema nägu nagu ma ei tunnekski teda. Peatusin siis korraks ja ütlesin tere. Tema muidugi selle peale, et ohoo! keda ka tema silmad näevad ning muudkui uuris, kuidas läheb. Peale hakkas minu improvisatsioon, kuidas võimalikult kiirelt minema saada. Enne, kui ta jõudis üldse küsida, millal me tennist mängime või millal me sööma lähme, sain mina juba vahele hõisatud, et sa ei kujuta ette, kui kiire mul on ja kuidas mu elu muutunud - ma lähen Portugali ja nii palju tegemist, et sure või ära! Ja siis lootsin, et selle asjaga ka ühel pool, kuid ei. Hakkas jutt, et kuidas ma küll ikka Alicante maha jätan ja millal ma tagasi tulen. Mina selle peale tähtsalt (mul hakkas täna see bitchimise mood tööle!), et Fernando, sina ju minu lepingut ei pikendanud ja mulle nüüd pakuti seal tööd ning niikaua, kui sa mulle lepingut laua peale ei pane, pole meil ka siin mingist tagasitulekust rääkida. Oh seda Fernando nägu siis! Igatahes olin ma selleks hetkeks pääsenud! Läksin rõõmsalt tööle....
Muidugi, et minust oli ääretult naiivne uskuda, et tänaseks sellega kõik. Peagi saabus Fernando minu korrusele ja teatas, et ta vaatas kalendrit ning märkas, et ma ju kohe varsti minema. Mina ütlesin selle peale, et jah, nii see on, pole midagi parata. Kuigi ma väga minna ei tahaks, siis pean seda tegema. Sellele järgnesid küsimused, et millal siis hüvastijätu pidu saab. Mina vastu, et ei saagi, kuna mulle ei meeldi hüvastijätud ja asjad ning pealegi on mul plaanis kunagi ehk tagasi tulla, seega mida siin hüvasti jätta (ja see mõte ei olnud Fernando jaoks välja mõeldud luiskamine, vaid mulle tõesti ei meeldi hüvastijätud ja väldin neid iga hinna eest!). Selle peale teatas Fernando, et ta teeb mulle privaatse hüvastijätupeo. Ma sel hetkel oleks tahtnud ausalt öeldes näha oma nägu. Sest ma tõesti vist ikka jõllitasin teda päris totra näoga. Ja õnneks siis ta lahkus....kuid hakkasin juba mõtlema, et palka või ihukaitsja varsti!

Kasia ja mina kui katkine grammofon

2009-11-12T20:14:00.001+02:00

Eile jõudis Londonist koju minu roomy Kasia. Ma ausalt öeldes hakkasin temast juba vahepeal puudust tundma. Korter oli tühjemast tühjem ning kellegagi polnud õhtul lolli juttu ajada. Mul on temaga ülilahe. See on lausa uskumatu. Poleks oodanudki, et me nii hästi klapime.
Meil on saanud kombeks koos õhtuti telekat vaadata ning niiöelda maailma asju arutada. Kohati käib selline tõsine naiselik bitchimine (vastikuks olemine). Naine on ilmselt ikka niiviisi üles ehitatud, et vahepeal peab südamest klatsima. Siis tekib mingi rahulolu tunne, et näed, jälle kõik südamelt ära saadud. Pole ju mul neid oma kalleid sobrannasid kusagilt votta igapäevaselt. Kuigi kui ma Kristeniga näiteks Skypeis juttu ajama hakkan, siis lendab aeg alati nii kiiresti. Oma tõelised sõbrannad on ikka need õiged. Nende vastu ei saa keegi ega mitte miski.
Meie omavaheline suhtlus on kohati kui katkine grammofon. Mina ikka ärgitan teda suhtlema rohkem hispaania keeles, kuna tal on vaja harjutada. Tema ikka puikleb vastu, et lihtsam inglise keeles, kuna hispaania keel pole piisavalt suus veel. Mina seepeale, et aga kuidas saabki keel suus olla, kui sa ei proovi rääkida? Ja siis ongi nii, et kui Kasial asjad keeruliseks lähevad, hakkab ta rääkima inglise keeles, kuid mina ikka truult panen vastu hispaania keeles. Ausalt öeldes on mul hea meel tõdeda, et siin olles pole ma mitte ainult hispaania keelt õppinud, vaid ka väga palju inglise keelt. See tuleneb minu välismaallastest sõpradest, kellega osast olen hakanud isegi pea igapäevaselt suhtlema. Aga see selleks.
Siiski on isegi peale kaheksat siin elatud kuud minu jaoks imelik, kuidas mulle kõigepealt tulevad meelde hispaania keelsed sõnad. Eile mul ei tulnud mitte kuidagi meelde sona napkin ja siis seletasin Kasiale, et ostsin nädalavahetusel servilletes'eid. No tema muidugi ei saa midagi aru, millest ma räägin. Tõin siis suurest toast ja näitasin. Tema selle peale, et ahaa, see ju napkin. Mina lagistasin naerda ja mõtlesin, kuidas ma nii rumal sain olla. Otse loomulikult on see ju napkin! Lisaks oli mul eile probleeme selgitamisega, mis asi on hispaania keeles alojamiento – no mitte kuidagi ei tulnud inglise keeles sõna accommodation pähe. Täielik katastroof!
Ja eesti keelest ärme üldse hakka rääkimagi. Nii kurb kui see ka pole, siis eesti keelsed sõnad tulevad kohati meelde alles peale pikka mõtlemist. Vahel blogi kirjutades istun ekraani ees nõutult ikka tükk aega ja mõtlen, kuidas üht või teist eesti keeles küll öeldakse või kuidas see või teine väljend nüüd oligi. No kohe mitte kuidagi ei tule need! Näiteks praegugi, ma siiani ei ole välja mõelnud, kuidas on napkin eesti keeles. Kas pole mitte totter? Seega, kui ma olen tagasi Eestis ja ma teie jaoks natukene liiga kaua mõtlen enne kui ütlen, siis ärge arvake, et ma olen puuga vahepeal pähe saanud või mind on arengupeetus tabanud. Ma vajan lihtsalt kohanemisaega. Kuigi Portugali minnes läheb asi ilmselt veel keerulisemaks, sest ma olen võtnud omale eesmärgiks ikka ka võimalikult palju portugali keelt selle aja jooksul ära õppida. Minu hispaania keele õpetaja juba hakkas minuga portugali keeles rääkima enne ja pärast meie tunde, kuid minu teadmised jäävad ikka ola (tere!) ja obrigado (aitäh) tasemele.Aga portugalis on keskkond rahvusvaheline: Marko on serblane ja temaga suhtlen inglise keeles, portugaallastest Ana, Fabio ja Sergioga tuleb ilmselgelt portugali keelt praktiseerida ja Gabriella, kes küll tegelikult on itaalia juurtega inglane, kuid kes on abielus hispaanlasega ja elanud Hispaanias viimased 10 aastat, temaga kavatsen ma jätkata hispaania keeles. Lihtsalt selleks, et ma vahepeal midagi ei unustaks! Seega, kui ma kunagi veebruaris tagasi Eesti jõuan, siis ilmselgelt ei saa ma enam üldse aru, mis keeles rääkida või mõelda.
Aga see selleks. Nüüd natuke veel Kasiast. Kasia oli Londonis pea nädala oma kutil külas ning koju jõudes ei suutnud ta ära kiita, kui hea ilm meil siin on. Et nii soe ja päike paistab! Londonis oli jube külm olnud ja ainuke asi, mis ta pidevalt suutis teha, oli ringi bitchida, et kui külm on :) Mina muidugi tema Alicante soojuse peale vaatasin pea viltu ning teatasin, et ära siin hõiska midagi meie soojuse üle, vaatame, mis nägu sa meil paari päeva pärast teed! Ja no täna, kui ma hakkasin õhtul tööle tulema ning läksin Kasiale tsau ütlema, siis ta imestas, kui “talviselt” ma riides olen. Ütlesin talle siis, et vaata-vaata, mis nägu sa ise teed, kui lähed õhtul oma sõbrannale vastu.
Ahjaa, meil tuleb siia nüüd külla Kasia sobranna. Täna öösel jouab, homme lähevad Murciasse, kus pidi elama Kasia üks parimatest sobrannadest. Ja siis millalgi laupäeval saabuvad tagasi. Natukene liikumist meie korterisse.
Aga muidu ma olen ülihäppi oma uue roomy peale. Rääkisin talle natukene ka oma elu muutustest ning kui ta sai aru, et ma varsti leebet tõmban, siis muutus ta suhteliselt süngeks...

Mul tekkis idee. Geniaalne idee.

2009-11-12T14:17:00.001+02:00

Mul tekkis idee. Geniaalne idee. Idee, mis lähtub eestlaslikult taktikast: kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Ehk minu lennupiletite saaga jätkub ikka veel.
Siiani pole saanud Escarlatalt vastust, kas võiksin lennata otse Farosse ning ausalt öeldes enam ma ei viitsi seda oodata ka. Mind lihtsalt tabas eile koju tiksudes mõttevälgatus. Süsteem, mis välja mõtlesin, oleks järgnev.
Kui nad mulle nüüd siin ütlevad, et ma ikka pean minema tagasi Eesti otse, kuna nad tahavad kindlustada, et turvaliselt koju jõuaksin, siis ma lihtsalt lasen osta endale kahed piletid. Kõigepealt ostan mingid odavad Ryanairi piletipoisid Tallinnasse. Või siis õigemini Riiga ning ütlen, et lähen sealt edasi jala. Nagunii saan selle raha tagasi ehk siis ausalt öeldes ei ole vahet. Kui nad ise niivõrd põikpäised ning mitte vastutulelikud (jumal hoidku, see ju minu enda vaba valik, et ma otse koju ei lähe ning isegi ei küsi neilt selle eest sentigi!), siis oskan seda olla ka mina. Piletid seotan kenasti 9ndaks detsembriks nagu nad soovivad, et ma koju lendama hakkaks. Ma ikka veel muuseas ei saa nende idiootsusest aru, mis kuradi pärast ei võiks ma hakata 8ndal lendama. Aga see selleks. Kuid tegelikult ma kunagi selle Ryanairiga lendama ei hakka, vaid lähen ikkagi otse Farosse. Hahaa!
Lasen Markol endale osta piletid 8ndaks ning pühin selle tolmu lihtsalt oma jalge alt. Nagunii ma ainult vaataks sellel päeval tühjalt lakke ning loodetavasti poetaks paar pisarat, kuid see ajaks mind lihtsalt veel rohkem kurvemaks, et pean Alicantest lahkuma! Seetõttu sõidan Farosse ning sealt siis juba edasi paari päeva pärast Tallinna. Saan oma pool elamist kenasti juba sinna jätta, mitte kogu tavaariga nagu idioot edasi-tagasi mööda Euroopat rännata. Ja siis tagasi Eesti jõudes saadan neile need fantastilised piletid, et nende süda oleks rahul. Kõlab nagu plaan või mis...

Vastik vastik haridusministeerium

2009-11-11T15:22:00.001+02:00

Ükspäev helistas mulle Maria ja teatas, et mulle on saabunud tema postiaadressile tähitud kiri. See tähendas otse loomulikult seda, et haridusministeeriumil on mingi probleem minu diplomite vastandamise paberitega.
Läksin siis ükspäev oma kirjale järele. Ja otse loomulikult ootas mind ees see, mis ma arvasin – järjekordne probleem paberimajanduses. Oh seda rõõmu, mis mind sel hetkel valdas! Lugesin kirja läbi ühe korra ja siis teise korra ning lõppkokkuvõttes pole mul ikka veel õrna aimugi, mis nad öelda tahavad. Mul nüüd 15 päeva aega, et probleemile vastata ning vajalikke lisadokumente saata. Aga ma ei saa aru, lihtsalt ei saa, ei mõista ja kõik! Kui ma nüüd hispaania keelt ikka tõsiselt oskan ning nad ei saatnud mulle kirja hiina keeles, siis kui ma õigesti aru saan tahavad nad öelda, et minu kolme-aastane õping ei vasta nende bakalaureuse kraadile. No käigu sinna samusesse! Kas nad on kunagi kuulnud Lissaboni leppest? Oleks õige aeg! Ma pean nüüd hakkama helistama Madriidi ja järele pärima, mida perset nad tahavad...kui nad minu arvamust teada tahaksid seal ministeeriumis, siis oleks õige aeg võtta üle teiste EL riikide süsteem, kus saab ülikooli sisse astuda inimlikul viisil oma inglise keelsete paberitega! Kapiish!

Mis ajab naisi välismaale?

2009-11-11T15:06:00.003+02:00

Ükspäev kirjutasin oma vana klassiõe Liisaga ning ta märkis ära kui naljakas, kuidas kõik meie klassi naised mööda maad ja ilma laili on. Ja siis ma hakkasin selle peale mõtlema, kes kõik kus on või kus keegi eelnevalt elanud:
Liisi, Triinu, Susanna ja Anna Inglismaal;
Elina ja Sindy Austraalias (eelnevalt on Elina olnud aasta Erasmusena Hispaanias ja Sindy elanud aastaid Inglismaal);
Karolin Erasmusena Taanis;
Hanna oli Erasmusena Hollandis;
Liisa on juba aastaid Sveitsis;
Reili on aastaid juba Küprosel;
Marika ja Triin elasid vahepeal USAs;
Piret ja Triin olid vahepeal paar kuud ka Hawaiil;
Mirelle on elanud vahepeal nii Itaalias kui Kreekas;
Auli Soomes Erasmusena
ja mina nüüd Hispaanias ja siirdumas Portugali.
Peale keskkooli lõppu mitte kusagil välismaal pikemalt veetnud tüdrukutest meie klassis on vaid Kristen, Tiina, Kersti ja Gerly. Kui need neli tibi ka veel korraks maalt välja saaks, siis oleksid kõik meie klassi tüdrukud välismaal elamise ära proovinud. See-eest meie klassi kuttidest pole välismaale jõudnud pea mitte ükski. Absoluutne null seis, kui välja arvata nüüd USAs teadust tegevat Eeki.
Sellest kiirest statistikast tekkis järjekordne küsimus: aga miks lähevad just naised välismaale? Kas asi on tõesti selles, et naised pole eluga kodumaal rahul ning mõeldakse, et elu välismaal on roosilisem? Et minnakse otsima oma seda tõmmunahalist ja tumedasilmselt välismaa printsi valgel hobusel? Või otsivad nad rohkem seiklusi ning tahavad tõestada oma iseseisvust kodust kaugel elamisega? Või on naised lihtsalt julgemad jätma kõik oma eelnevad kohustused ning alustama uuelt leheküljelt?
Ma ei oska midagi öelda teiste kohta, kuid mina ei tulnud välismaale otsima ilusamat elu. Mul oli lihtsalt vaja Eestis ära saada ning oma elu paika mõelda. Selleks tundus parim viis Eestis põgenemine ja mul on hea meel tõdeda, et see oli õige otsus ning ma ei kahetse seda karvavõrtki. Ükskoik, mis selle kaheksa kuu jooksul vahepeal ka juhtunud ja toimunud ei ole nii heas kui halvas mõttes.
Ma ei arva, et elu välismaal on roosilisem. Siin on inimestel samasugused probleemid kui kõikjal mujal. Oleme kriisis, paljud kaotavad töökohti, raha napib, suhted purunevad ja nii edasi. Kuid ühte võin ma öelda – kliima ja ümbritsevad inimesed mõjutavad elu väga palju! Kui Eesti kliima oleks vastav Vahemere omale ning meie inimesed natukene rõõmsamad ja avatumad, siis elaksin Eestis täitsa hea meelega. Ausalt kohe! Kodu on ikkagi kodu! Vähemalt nii kaua, kui sugulased ja pere seal – kui nemad oleksid karjakesi nõus minuga kusagile sooja kolima, siis ma ilmselt ei igatseks Eestit. Aga ma tõesti ei kannata seda halli massi, mul on sõna otseses mõttes eluks vaja päikest ning avatud inimesi.
Samuti ei meeldi mulle välismaa murjamid. Ma ikka alguses ka mõtlesin, et paljud sõbrannad on võtnud omale meheks muulase ning äkki siin olles ikka ajab keegi mul pea korralikult sassi ja tekib see kõrvuni armunud eufooria, kuid mida kauem ma siin olen, seda rohkem ma ühest korralikust Eesti Jürist puudust tunnen. Pisut tagasihoidlikust ja tõsisest, kuid ambitsioonikast ja minuga ühest rahvusest Jürist! Olen veendunud, et suhe välismaallasega on sada korda keerulisem kui eestlasega. Isegi kui me seda tunnistada ei soovi, siis kultuuriline erinevus mängib määravat rolli. No vahel lausa tahaks kutiga väljas käies eesti keeles nalja visata, aga näed, ei saa. Ja siis tõlgi ning muudkui mängi filmi “Tõlkes kaduma läinud...”. Pealegi eesti keel on nii väike keel, et eks sa seleta kutile, kuidas ta võiks seda ikka õppida. Siiani pole sõbrannade meestest keegi eesti keelega kaugele jõudnud ning kui nad tulevad koju sõbrannade vanematele külla, siis on suhtlus kui katkine grammofon...ja see on juba kurb. Seega ka mina ei tulnud siia meest otsima, kuigi nii mõnigi enne naljatlevalt küsis, kas ma lähen Hispaaniasse üheksas kuuks kiiresti tõmmut pisimurjamit saama...
Küll aga olen veendunud, et naised on seiklushimulisemad ning avatumad muutustele. Meestel on vaja plaani. Neid peab miski ees ootama, muidu nad ikka oma igapäevaseid asju niisama juba maha ei jäta. Ilmselgelt on naine võimelisem päevapealt end töölt lahti võtma ning kohvri pakkima kui meessoo esindaja. Mees tundub juurdlevat rohkem selle üle, kuidas finantsiliselt ikka kasulikum oleks ning mis siis saab, kui välismaal ei lähe hästi ning pärast peab silmad häbi täis tagasi tulema. Naised on siinkohal kindlalt spontaansemad ning hetkes elavad, kes teevad oma otsuseid põhinedes emotsioonidel mitte rahakotil. See pole alati just kõige ratsionaalsem käitumisviis, kuid lisab elule parajal määral vürtsi. Kui mina pidevalt motleksin finantsküsimustele, siis ma a) oleksin valmis paras hullumaja kandidaat ning b) ei teeks seda, mis mul naeratuse näole toob ning enesega rahuololu tekitab. Ja ilmselt on mehed lihtsalt rahulikumad ja leplikumad, siuksed tõsised Kalevipojad. Naised see-eest muudkui rändaksid ja otsiksid seda õiget...

Kui nüüd mu klassioed seda loevad, siis voite kommenteerida, miks keegi välismaale läinud on.

Bitch tegutseb jälle ehk minu koju tulemise saaga jätkub

2009-11-11T13:56:00.000+02:00

Ma olen ärritunud, sügavalt ärritunud. Ma lihtsalt ei või, kui põikpäised võivad inimesed olla.
Saaga minu reisimise ja lendamisega on hommikust saadik jätkunud. Nimelt küsisin ma hommikul Escarlatalt, et kui mulle ostetakse piletid mitte EVS rahade eest, kas ma siis võin otse Farosse lennata. Escarlata selle peale, et ilmselt ei või, kuna neil on kohustus mind koju saata. Ütlesin siis selle peale, et Farost saab minu kodu, seega loogiliselt mõeldes võiksin ma sinna lennata. Escarlata hakkas vinguma nagu aia vahele kinni jäänud siga, et mida kõike ma veel ei soovi. Mina selle peale, et ma ei soovi midagi ja kuna mina pole kursis, kuidas siin Hispaanias asjad käivad ning kuna tema on minu tuutor, kes peab vastama minu küsimustele, siis ma palun tal helistada national agency'sse ning järele küsida, kas see on võimalik. Selle peale vaatas ta mind ikka ja jälle oma südame pahaks ajava pilguga ning põrnitses edasi. Ja minul läksid karvad turri.
Ma ei saa aru, kas tal on raske oma tööd teha? Kui tema ei taha helistada, siis jumal hoidku, andku mulle number – ma helistan hea meelega ise, saan kõik oma küsimused korraga küsitud. Sest praeguse seisuga pole ta veel telefonitoru tõstnud. Minu palvest on möödas rohkem kui 2 tundi. No tõesti, kui raske saab olla üks telefonikõne!
Teiseks. Ta põrnitseb tööl juba mitmendat päeva järjest. Kõik on jummala fun meie korrusel – Marisa, Lola, Rachele, José ja Alberto on hommikuti alati energiliselt rivis ja ajavad omavahel juttu. Ning siis nurgas üksinda põrnitseb bitch. Mina ausalt öeldes ei julge temalt enam midagi küsida ja pöördun pigem teiste poole, sest see killer look, mis sealt vastu tuleb, ajab lihtsalt südame pahaks. Ma näiteks täna tulin tööle ja teatasin rõõmsalt, et leidsin üles, kelle käes kaardid on, mis kadunud olid, ning toon need esmaspäeval tööle, kuna ma saan need kaksikutelt alles nädalavahetusel kätte. Selle peale öeldi, et ahah ja põrnitseti edasi.
Ma pole küll mingi psühholoog ega asi, kuid mina ei too oma probleeme tööle. Mul on hetkel asjad üle pea kasvanud, kuid ma ei vingu siin ringi, et mul vajuvad silmad kinni ning et tahaks ainult puhata. Te oleks pidanud täna kuulma, kuidas ta oma meheraasuga suhtles telefonis. Karjumisest oli asi kaugel, see oli pigem röökimine. Mina Moisese asemel oleks juba ammu minema jooksnud.
Ma ei saa aru, kas inimesel on raske olla meeldiv, avatud ning vastutulelik. Mul on tekkinud täielik allergia selle inimese vastu, sest ta on lihtsalt vastik. Ma pole nii kurja inimest veel varem kohanud. Aga ma nüüd hakkasin ka bitchi vastu panema. Ja oi kuidas veel...tahaks hea meelega mingi sitaga paar päeva enne ära lendamist hakkama saada. Ikka tõsiselt. Lihtsalt keeraks sitta vastu. Näiteks saadaks talle noorsoovahetuse lõpparuande poolikult ja ei paneks videosid kokku. Minu allkiri pole ühelgi taotlusel, seega on tema selle eest tegelikult vastutav ja oh! kuidas ma tahaks näha, kuidas ta seda suppi siis sööma hakkab. Võtaks veel kõik materjalid, mis vahegi selle projektiga seotud lihtsalt kaasa ja teeks adjöö...
Igatahes ma nüüd ei teagi, kuidas ma lendan või kuhu ma lendan. Hullult närvi ajab. Portugalist juba öeldi, et ma nad siin persse saadaks ja lihtsalt otse Farosse tuleks! Sest ausalt öeldes oleks minu vahepeal Tallinna tulek ilmselge aja ja raha kulu. Kuna nad ei lase mul punasel päeval ehk 8ndal siit tulema hakata (ma siiani ei usu seda, mis mulle ei öeldi – no perse, me isegi ei tule sel päeval tööle mitte!), siis saaks ma hakata tulema 9ndal, mis tähendab, et ma jõuaks koju ehk 9nda õhtul või 10nda hommikul ning kui ma peaks samal päeval hakkama tagasi Portugali lendama, siis oleks see ju täielik jaburus! Aga eks ma nüüd ootan huviga, mis Escarlata mulle ütleb ja siis kui sealt tuleb eitav vastus, siis ma lihtsalt helistan ise meie national agnecysse ja küsin üle, sest ma ausalt öeldes ei usalda seda bitchi enam...

Eesti keelseid ajakirju ja Kalevi sokolaadi!

2009-11-11T10:20:00.001+02:00

Hurraa! Eile saabus mulle postipakk täis eesti keelseid ajakirju, musta leiba, Kalevi sokolaadi! Lisatud oli veel ka mustad kindad ning punane müts. Kindad juba viskasin eile õhtul kooli minnes kiiresti kätte! Kuigi te nüüd ilmselt imestate ja peate mind Paldiski maantee kandidaadiks, sest 20 kraadiga ju ei panda kindaid kätte, kuid pina panen, sest meil on minu jaoks nüüd ikka ametlikult talv. Ja oh! kui hea soe oli. Muuseas talve kinnituseks olen ma isegi hakanud meie kütet kasutama õhtuti teleka ees ja hommikuti vannitoas! Koolist koju jõudes tegin omale mõnusa suure tassi teed ning lugesin hea meelega paar Kroonikat läbi. Oh seda Eesti elu ütleks ma selle peale. Kes läheb lahku, kes ostab uue auto, kes tätoveerib ennast sõbrannaga sõpruse kinnitamiseks.....mitte ei saa aru sellistest veidrustest, mis Kroonikas kajastamist leiavad! Aga näete inimesed loevad! Ja kui isegi ei loe, siis ostavad ikkagi ja vaatavad lihtsalt pilte! Minul oli aga rõhk hoopiski Mõnusal Maiusel....nämm-nämm! Ilmselt jäi see pakike minu viimaseks siin maal...

Kopp ees piletite jamast

2009-11-10T13:44:00.000+02:00

Teate, mul on jube kopp ees sellest piletite jamast, mis mul viimasel ajal lihtsalt nuhtluseks kaelas on olnud. Nimelt, koigepealt tahtsid portugaallased nii kiiresti kui voimalik teada saada, millal ma saan Farosse minna. Eilse seisuga ma siis ütlesin neile, et saan kindlalt 9ndal detsembril lendama hakata ja kui hästi läheb, siis isegi 8ndal. Lasin Escarlatal veel üle kontrollida meie rahvusbüroost, kas saan kasutada oma EVS raha selleks, et soita Farosse. Nüüd just sain teate, et ei saa kasutada ning peaksin tagasi Eesti lendama.
Eile saatis aga Marko mulle kirja, et on super, kui ma saan varem tulla, kuid enne, kui ma midagi otsustama hakkan, siis ma natukene ootaks, kuna nad pole saanud veel oma rahvusbüroolt vastust, kas mina voin minna selle bulgaarlase voi rumeenlase (ma ei mäleta kumb ta oli) asemel eelkohtumisele. Ja nad nüüd ootavad. Perse, alles neil oli kiire ja käskisid mul juba igast pileteid ja asju otsida ning nüüd siis on aega küll.
Igatahes on üks asi selge. Kui ma saan eelkohtumisele minna, siis olen ma kipskops hea meelega lennukil. Kui ei, siis ma lihtsalt lendan otse Tallinna. Igatahes ma tahaks natukene selgust selles asjas, kuna lihtsalt ei viitsi enam Ryanairi, Easyjeti voi Airberlini kodulehtede püsikülastaja olla.

Temperatuur tõuseb taas?

2009-11-09T20:31:00.001+02:00

Eksole, siis kui ma olen omale ka saapad ära ostnud, siis öeldakse ilmateates, et alates kolmapäevast temperatuur tõuseb. Tere talv! Andke mulle paar koledat ilma, siis ma ei vingu enam, et meil pidevalt ilus ilm ning olen taas õnnelik selle päikse üle. Palun ainult paar koledat ilma...

Alicantest otse Farosse

2009-11-09T14:24:00.000+02:00

Nii, nüüd on siis selge, et lähen otse Alicantest Farosse. Lihtsam, saan kogu oma kraamiga kohe sinna lennata ning enamuse juba Farosse jätta. Elamine on mul paigas. Organisatsioonil on seal korter, kus ma kenasti elama hakkan :)
Küsisin täna Escarlatalt, kas ma saan kasutada oma EVS raha sinna lendamiseks. Nagu ikka ta ei tea, kuid lubas järele uurida. Ma nüüd siis ootan huviga seda vastust. Ja siis saan juba Markoga edasi rääkida minu lendudest ja viimaks teada ehk ka mis kuupäeval mind voib Eestis kohata...

Muuseas olen vahepeal juba täitsa maha rahunenud ja harjunud mottega, et ma Portugali edasi lähen. Küll aga on nüüd aina seksikamaks muutunud Eesti ning Eesti tulemine. Sain aru, et see 10 päeva on ikka liiga lühike aeg. Ma tahaks miljon asja Eestis ära teha. Seega andke andeks sobrad, kui mind palju näha ei ole, sest minu prioriteediks on ikkagi perekond! Aga ma luban anda endast parima, et koikide uued lapsed ja kodus üle vaadata...ja kellel neid vahepeal pole tekkinud, siis ikkagi vaatan teid üle, kui aega jagub!

Minu esimene newsletter editor koosolek

2009-11-09T09:48:00.000+02:00

Reede õhtul oli mul esimene nesletter editor koosolek Marko ning Antonioga. Marko on minu serblasest sõber, kes töötab YEUs secretary general’ina (sorry, ma ei oska seda eesti keelde tõlkida!) ning kellega seni olen kõige rohkem kokku puutunud. Meil on tekkinud mõnus lollitamine juba omavahel skype’is ja gmaili chatis! Marko juba ükspäev ütles, et kui ta jätab ühe päeva vahele, siis tunneb ta end imelikult! Antonio on YEU niiöelda IT valdkonna juht, kelle teha on kõik seoses kodulehe, meiinglistide ning kujundusega.
Meil oli kokku lepitud koosolek kella 18ks, kuid nagu ikka tekkisid tehnilised probleemid. See on üks tüüpilistest probleemidest, kui soovid Skype koosolekuid pidada :) Marko ja mina olime kenasti online, kadunud oli Antonio. Tuli välja, et ta ei kasuta tavaliselt Skypei ja alles hakkas seda alla laadima. Mõtlesin sel hetkel, et kuidas küll saab üks itimees nii loll olla, et pole enne Skypei kasutanud. Pärast ütles ta, et tavaliselt kasutab MSNi ning kunagi varem polnud tal Skypei vaja läinud. Mina enam näiteks Skypeita elada ei oska ja MSNi kasutamine on jäänud minimaalseks. Hea kui ükskord nädalas sinna sisse login, vaatan üle meilid, mis on tulnud ja sama kiiresti sealt ka kaon. Mulle lihtsalt ei istu see enam. Aga tagasi teema juurde. Siis kui Antonio ja mina olime online, kadus ära Marko. Probleemiks: wifi oli tema kontorist jalga lasknud (oh seda Portugali!) ja ta jooksis ruttu ruttu koju uut ja paremat wifit püüdma. Antonio ja mina saime samal ajal natukene juttu puhuda ning omavahel tutvuda (loe: ilmast rääkida).
Ja siis hakkas koosolek. Kõigepealt panime paika meie eesmärgid, sihtgrupi ning muu sarnase. Tuli välja, et YEU Portugali kontoril ning sealsel personalil ja YEU juhatusel olid tekkinud arusaamatused ning tegeliku newsletter asemel hakkame alguses välja andma vaid newsmaile. Natukene selgituseks mis on mis. Newsletter on selline PDFi formaadis välja lastav ajakirja meenutav üllitis, mis on tavaliselt ca 20 leheküljeline. Newsmail on aga selline lühikene mailis ringlema hakkav üllitis, mis on küllaltki lühike ning kannab vaid informatsiivset rolli.
Tööle kandideerides olin arvestanud, et pean välja hakkama andma newsletterit. Olin juba välja mõelnud neile struktuuri ning mõelnud sisu peale. Tutvunud usinasti eelnevate uudislehtedega ning pannud paika punktid, mida kindlasti peaks muutma ning oma ettepanekud, kuidas seda huvitavamaks ja loetavamaks teha. Ja siis ühtäkki 10 minuti jooksul oli kõik pea peale keeratud.
Antonio selgitas, et alguses hakkame välja andma vaid newsmaile, mis peaks sisaldama 4-5 artiklit ning uudisnupukesi. Mis see minu jaoks tähendab? 10 korda vähem tööd! Muidugi, et ma selle vastu ei ole, kuid samas ei jätnud ka oma jonni. Selgitasin Markole ja Antoniole, et mul pole mitte midagi selle vastu, kui me newsmaile välja anname, kuid ma sooviksin nendest siiski välja kasvatada korraliku ajakirja meenutava uudiskirja. Oh seda minu ambitsioonikust! Kutid ütlesid, et neil pole selle vastu mitte midagi ning iga väljaannet saame teha pikemaks ja pikemaks, kuid korralikku uudiskirja välja andes tekib probleem, et kes kujundama hakkab.
Kuna praegune newsmail on lühike, siis saan ma selle ise valmis kujundada. Antonio teeb mulle niiöelda uudiskirja põhja ning annab programmi, kus ma kõike lihtsalt muuta saan. Kuid kui läheb päris pikaks uudiskirja tegemiseks, siis peab võtma kellegi ka seda tööd tegema. Antonio ütles, et see pole üldse probleemiks, kui me nii kaugele jõuame.
Vaidlesime selle üle, mida me välja siiski hakkame andma ning kuidas me kõik seda ette näeme päris kaua. Markol ja minul oli enamvähem ühesugune visioon, Antoniol hoopis teistsugune. Kuid Antonio on antud hetkel niiöelda meie bossi rollis, kuna esindab organisatsiooni juhtkonda, kus oli vastu võetud otsus, et hakatakse ikkagi välja andma vaid newsmaile. Minule sobib, kuid ütlesin neile, et mina võtan asja tõsiselt ning küll te näete, et ükspäev on selles newsmailist saanud korralik uudiskiri. Newsmaili on miinuseks on see, et ei saa kirjutada pikemaid lugusid – persoonikaid, olemuslugusid, intervjuusid jms – kuna siis lihtalt veniks see meil liiga pikaks. Küll aga leppisime kokku, et kui ma rohkem YEU ning nende süsteemidega kursis olen ja soovin oma tööd jätkata selles valdkonnas peale oma esialgset kolmekuulist lepingut, siis võin seda teha, kuna rahalised vahendid polevat takistuseks.
Lõpuks jagasime laiali ülesanded ning praeguse seisuga peaks esimene uudiskiri valgust nägema 6. detsembril.
Üks asi, mis mulle koosoleku jooksul tohutult naeru peale ajas, oli Antonio aksent. Itaallastel kohe on mingi eriline naljakas aksent, mida ei saa jäta ei kahe silma ega kõrva vahele. Ja selle pooleteise tunni jooksul tuli mul mitu kotta silme ette Lorenzo – itaallane, kes alguses pidi osalema itaalia grupijuhina minu noorsoovahetusel. Mul oli koosoleku ajal pidevalt probleeme naeru tagasi hoidmisega, kui Antonio muudkui pläkutas.
Kuid viimaks on meie esimene koosolek olnud ning pihta võib hakata töö. Homme saadame kogu võrgustikku laiali kirja minu tutvustusega ning mida me tegema hakkame ja siis juba tehniliste küsimuste kallale. Sain omale organisatsiooni meili ka, mis osavasti seoti minu gmaili mailboxiga ning mis tähendab, et saad mugavasti edasi kasutada oma outlooki. Ma lausa vihkan seda, kui sul on kümme mailboxi, mida pead külastama. See lihtsalt tekitab liigselt segadust.
Aga nüüdsest olen siis officially YEUs tööl...

Jope ostetud, saapad tulemas

2009-11-09T09:47:00.000+02:00

Laupäeva eesmärgiks oli osta jope. Viimaks leidsin, et on õige aeg see ära osta. Kuigi päevad on meil siin veel väga soojad ning päike kütab temperatuurid 25-26 kraadini, siis õhtuti ja öösiti on juba päris jahe. Käisin Spingfieldis, kus olin septembris ühte jopet näinud ning lõpuks ka selle ära ostsin. Ostsin kohe numbri suurema, et ikka paksu talvekampsuni saaks ka alla suruda, kui vajaduseks peaks minema! Kuigi koju jõudes mõtlesin ikka kümme korda, et äkki oleks pidanud numbri väiksema ostma, kuid siis mõtlesin, et kui ma seda tahan ka Eestis kanda, siis kindlasti peab sinna alla üks kampsun ära mahtuma!
Nüüd homme on saabaste ostmise päev. Laupäeval ma lihtsalt ei suutnud otsustada, kas osta odavamad või kallimad ning pealtnäha korralikumad. Sooviks siiski, et need ka Eesti kliimas käidavad oleks. Homme lähen uuele ringile. Kuid üldkokkuvõttes ma ikkagist vihkan shoppamist. Ma ei saa aru, miks enamus naistele see nii väga meeldib!

Esimene lumi nii Eestis kui Hispaanias

2009-11-09T09:46:00.000+02:00

Reedel tuli maha esimene korralik lumi nii Eestis kui Hispaanias. Hispaanias küll põhjaosas, kuid telekast vaadata oli ikkagi mõnus. Mina vaatasin ikka aknast sisse vaatavat päikest ning tatsasin tänaval lühikese seeliku ja kampsuniga.
Kuid kui Karmo mulle õhtul saatis oma hoovist lumise pildi, siis hakkasin ma tõsiselt lumest puudust tundma. Hullult tahaks lund ning jõulukaunistusi üles panna, lumelauaga paar kiiremat laskumist teha ning kellegi peadpidi lumme lükata. Aga ehk mul läheb hästi ning nende Eestis veedetava 10 päeva jooksul tuleb maha üks paks ja korralik lumi. Kui ei, siis ootame veebruari ja Austria suusareisi.
Mis aga puudutab meie Hispaania lumesadu, siis praeguse aastaaja jaoks on see küllaltki üllatav. Inimesed pidavat põhjas ikka suht paanikas olema ning meie praegusets tormihooajast – Galicias ja Baleaaridel on meeletu tuul ning põhjaosas jõhkrad lumesajaud – räägitakse söögi alla ja söögi peale.
Pühapäevaks oli tuul ka Alicantesse jõudnud ning mina ausalt öeldes ei julenud oma nina väga õue pista. Ainult korraks jooksin poodi piima järele. Aknast vaadates tundus, et palmid hakkavad murduma ning kõik, mis vähegi tänaval võis ringi lennelda, see ka lendles. Kuid temperatuuriks ikka ja jälle 20 kraadi ning päike paistab. Näh!

Millal ma küll koju jõuan...

2009-11-05T15:30:00.004+02:00

Niih, veel natukene uudiseid. Minu Eestisse tagasi tulemine muutub aina keerulisemaks ja keerulisemaks ja ma ikka veel ei tea, millal mu jalg kodumaa pinda puudutab!
Kuna meil on Portugalis aastavahetuse projekt, siis eile sain uudised, et 10-14. detsember olen ma oodatud Farosse! Oh seda elu küll! Nad juba hullult pushivad mind, et ma valiks lennud välja, et nad siis saaks mulle piletid ära osta. Kas pole mitte niiviisi mõnus reisida, kui sulle pileteid lihtsalt nina alla visatakse? Ma pole seda asja ikka veel enda jaoks välja mõelnud kuidas ma selle kõik oma detsembri graafikusse mahutan.
Ma tulen Strasbourgist tagasi 6nda detsembri õhtul ning kuni 8nda detsembrini pean kenasti olema Alicantes. Ametlikult lõpevad minu EVS tegevused siin 8ndal detsembril ning nad alguses ütlesid, et ma saan koju lennata 9ndal. Nüüd aga ma vaatasin kalendrist, et 8-s on meil punane päev ehk me nagunii tööl enam ei ole ehk ma võiksin reaalselt tagasi lendama hakata juba 8ndal. Kuid nüüd siis visati ette, et peaksin 10ndal olema juba Faros. Tere talv!
Hakkasin täna usinasti lennupileteid ja asju vaatama ning peagi sai selgeks, et reaalselt mul ju pole kasulik Tallinna lennata. Oleks mõttetu aja- ning rahakulu. Uurisin erinevaid lennuvariante ning mida rohkem ma erinevatel veebilehtedel surfasin, seda selgemaks sai, et tuleks ikka Eestisse peale Farot tulla. Seega mind ei näe ilmselgelt Eestis enne 15ndat detsembrit!
Siis aga hakkasin mõtlema, et võiks ju teha väikese reidi Londonisse. Olen juba tükk aega tahtnud Liisile külla minna, kuna nad elavad nüüd Eddiega uues kohas ning pole nende uut elamist veel näinud. Ohoo, mida rohkem sellele mõtlesin, seda rohkem mulle see plaan meeldima hakkas! Teate ju küll, kuidas minu reisimisega on – ma lihtsalt ei suuda paigal püsida ning satun alati hirmus elevusse! Nii ka seekord, mitte miskit uut siin rindel!
Kirjutasin ruttu Portugali organisatsioonile, et kas on okei, kui nad kompenseerivad mu lennud algusega Londonist ja lõpppunktiga Eestis. Ootan nüüd huviga vastust, kuid niipalju, kui ma neid tean, siis ei tohiks mingit probleemi olla! Kuid siiski, nii igaks juhuks!
Ja siis pean ära ootama Escarlata, kes otsustas para puhkepäeva võtta ning naaseb alles esmaspäeval, et ka temaga läbi rääkida minu tagasi lendamine. Ja siis ilmselt järgmise nädala alguses on minu detsembri alguse plaanid paigas ning selgemast selgemad...

Talv on käes!

2009-11-05T15:13:00.002+02:00

Meil on käes talv! Lõpuks ometi! Täna hommikul oli juba täitsa külm, kohe salli pidi kaela panema ning pusa selga! Kuigi päeval on ikka nii 24 kraadi, siis hommikud ja õhtud on juba mõnusalt jahedad (15-18 kraadi)! Ma saan nüüd suure hurraaga minna omale nädalavahetusel jopet ja saapaid ostma! Ja ärge seal naerge midagi minu üle, ma tean, et teie jaoks on minu talv suvi :) Ja palun saatke mulle tsuti lund....ma tõesti teeks ühe lumeingli ja kiirema lumesõja!

YEU Academy

2009-11-05T13:17:00.001+02:00

Organisatsiooni Youth for Exchange and Understanding (YEU) sai toetuse demokraatiaprojektile “YEU Academy of/for democracy – youth participation for intercultural dialogue”, mille üheks partnerorganisatsiooniks on ka Viimsi Noortevolikogu.
YEU Akadeemia on tuleva aasta jaanuarist septembrini vältav projekt, milles osaleb 100 noort ning viis koolitajat viiest riigist: Portugal, Poola, Eesti, Türgi ja Küpros.
Projekti eesmärgiks on motiveerida partnerogranisatsioonide liikmeid võtma ühiskonnas multiplier rolli – motiveerida teisi noori olemaks aktiivsemad oma ühiskonnas läbi noorteorganisatsioonide ja edendada noorte seas kultuuridevahelist suhtlust ning üksteise mõistmist. Yeu Akadeemia on killuke YEU üldisest strateegiast töötada noortega ning suurendada nende aktiivset osalust ning huvi rääkimaks kaasa noori puudutavates küsimustes ning otsustusprotsessides.
Akadeemia hõlmab endas erinevaid personaalseid ning online tegevusi, mida juhib rahvusvaheline mitteformaalse hariduse ning uute meediatehnoloogia ekspertide meeskond.
Projekt algab veebruaris koolitustsükliga “Kuidas kasutada online meediavahendeid noorte osaluse suurendamiseks?” ja “Osalemine kultuuridevahelises suhtluses”. Antud faasi kasutatakse ka projekti jooksul tehtava lühifilmi jaoks, mis käsitleb noorsootöö hetkeolukorda erinevates Euroopa piirkondades.
Akadeemia teine faas sisaldab endas kolmekuulist online koolitus- ja arendusprotsessi. 50 noort, kes osalesid meedia koolitusel, jätkavad online meediaprojektide ellu viimist ning 50 noort, kes osalesid kultuuridevahelise suhtluse koolitusel, kirjutavad artikleid ning valmistavad materjale antud teemal ja aitavad kaasa lühifilmi valmimisele.
Seejärel valib koolitusmeeskond välja parimad projektis osalejad mõlemalt koolitustsüklilt ning kutsub nad osalema projekt viimasesse faasi “Tegutse!”, mis leiab aset Küprosel. Nikoosias toimuval kohtumisel arutletakse projekti tulemuste üle, esitletakse projekti jooksul vändatud filmi ning muid meediamaterjale.
Projekti tulemusena loodetakse, et projektis osalejad võtavad oma kogukonnas multiplier rolli ning jagavad oma teadmisi ja oskusi edasi oma kogukonna noortele innustamaks neidki osalema nii kohalikus kui rahvusvahelises noorsootöös!
Milliseks kujuneb minu osalus selles projektis on veel lahtine, kuid selline asi siis taas käsil :)

Jõulud tulnud ju...

2009-11-04T19:58:00.001+02:00

Kas teate, mis on imelik? See, kuidas meil on kauplustesse püsti pandud juba kuusepuud ning jõulupakkepaberit ja muud taolist müüakse iga nurga peal. Ja siis sa lähed poest välja ning taevas sirab päike...see on tõesti veidramast veidram, sest seda jõulu tunnet kohe üldse pole veel tekkinud.
Ning mu täditütar täna küsis, et mis ma jõuluks soovin? Issand, ma kohe ei teagi mida vastata. Mitte midagi, lihtsalt mõnusat jõululaupäeva koos pere ja sõpradega. That’s it! Kuid, kui te ikka midagi mulle kinkida soovite, siis küll ma miskit välja mõtlen. Ideedega pole mul kunagi mingit probleemi, nagu te kõik juba teate!

Alicante Bierfest

2009-11-04T19:54:00.001+02:00

Käes on Õllesummer või Oktoberfest või ükskõik kuidas keegi õllefestivale kutsuda soovib. 28. oktoober kuni 8. november on meil Volvo Ocean Race platsil käimas suur-suur õllefestival. Esimest korda niivõrd suurena Alicantes ning kohalikud muudkui räägiksid sellest ette ja taha. Mind isiklikult jätab see küllaltki külmaks, kuna suured festivalid pole mulle kunagi istunud. Ainult õhtuti sealt mööda joostes näen ja kuulen, kuidas trall pidevalt käib ☺

Kas seda ma siis tahtsingi?

2009-11-03T19:26:00.001+02:00

Mäletate eelmisel nädalal kirjutasin tagasi Eesti tulekust ning tulevikuplaanidest, mida mul selleks hetkeks ei olnud ning millest mõtlemine mulle lihtsalt hirmu nahka ajas. Nüüd paari viimase päevaga on see asi natukene muutunud.
Reede hommikul tegi mu sõber Marko mulle ettepaneku, et ma võiksin minna Portugali kaheks kuuks tööle. Portugalis, Faros on YEU peakontor, kuhu nad mind nüüd tööle ootavad.
Kui ma sellest kõigest kuulsin, siis mind valdasid segased tunded. See kõik käis justkui liiga kiiresti. Hommikul teatavad nad mulle, et selline võimalus. Siis vestleme paarkümmend minutit tingimustest ning seejärel teatatakse, et minu vastust oleks vaja päeva lõpuks. Ja samal ajal olid mul veel närvid püsti minu noorsoovahetuse kirjutamisega. Mul oli tunne, et mu pea lõhkeb!
Alguses tahtsid nad mind Portugali juba otse Hispaaniast. Teatasin siis neile, et kõik võib olla, kuid see ei tule isegi mitte kõne alla. Ma pean minema Eesti, mul perel igast asju juba plaanitud ning keegi pole mind juba üheksa kuud selleks ajaks näinud. Ma pean! Seejärl hakkas pihta jutt, et hästi, jäta siis oma suusareis ära. Mina teatasin taas, et ei tule kõne allagi! Kuid vaatamata minu niiöelda tingimuste esitamisele, nad ikka veel tahtsid mind ning olid mulle igatepidi valmis vastu tulema. Seega sai paika, et lähen 25. detsember sinna ning tulen tagasi 19. veebruar. Ütlesin siis Markole, et ma väga-väga tahan tulla, kuid ma ausalt pean võtma omale natukene mõtlemisaega. Seepeale Marko teatas, et kui ma need kaks kuud ära olen, siis on mul suur võimalus nendega koostööd jätkata ning juba pikaajalise lepinguga. Tore, visake see ka veel mulle ette!
Ma mõtlesin sellele pakkumisele vahetpidamata, hoidsin peast kinni, ohkisin ja ähkisin. Ma tõesti ei teadnud, kas ma peaksin seda tegema. Kaldusin rohkem jaa poole, kuid olid mõned takistused, mis panid mind asja üle juurdlema ning mõtlema. Katsusin veel kodus teki üle pea tõmmata, et oma otsust natukenegi edasi lükata, kuid ka see ei õnnestunud. Mõte: Portugal või Eesti? piinas mind.
Õhtupoolikul otsustasin, et tuleb võtta mõned kõned ning leida asjale lahendus. Mind on miski hakanud Eesti juures peibutama. Võtsin kõne, rääkisin maast ja ilmast, ohkisin ja ähkisin ning üritasin lahendust leida. Öeldi, et otse loomulikult mine, oma unistusi ning soove tuleb ellu viia ning kui ma vähegi näen, et see mulle kasulik, siis miks mitte. Pealegi on see nii lühike aeg, mis tundub üheksa ära oldud kuu kõrval täitsa poisike. Ja siis otsustasin helistada emale.
Mulle alati meeldib, et kui sa alustad kõne sõnadega mul on probleem, siis kohe ema mõtleb, et midagi on halvasti. Ta ilmselt ei pane seda ise tähele, kuidas ta toon muutub. Igatahes rääkisin emale kõik ära nii nagu on ning noh, kes mu ema teab, siis teab ka, mis mu ema selle peale ütles – muidugi mine! Ja siis tuli see raskem osa, mida ma ei oodanud. Isa. Ma ei tea miks, kuid isale on nendest minu ära minekutest olnud alati raskem rääkida. Sai ka isale uudis teatavaks tehtud ning isa vastas mulle stiilis: et mitte keegi ei saa sind siin kinni hoida, kui sulle välismaal nii väga meeldib, kuid tule ikka nägu näitama!
Ja nii siis oligi. Kõik ütlevad, et peaks minema ning ka ise arvan seda. Põhjusi selleks on mitu. Kuna nad mind väga tahavad, siis sellist võimalust mööda lasta oleks narr. Suur võimalus, et tulevikus saan nendega koostööd jätkata, kus ei sõltu enam, kus ma elan. Olgu selles siis Eesti, Portugal, Hispaania või Fidzi saar. Pealegi tagasi Eesti tulla ning hakata tööd otsima või mõtlema, mida siis nüüd edasi, pole praeguses majanduslikus olukorras ka just kõige suurem lust.
Saatsin reede õhtul YEUsse kirja sisuga, et olen nõus tulema, kuid kui minu projekt saab Eestis toetuse, siis pean tagasi Eestis olema 8. veebruaril. Kui ei, siis esialgne kokku lepitud 19. veebruar sobib ideaalselt.
Esmaspäeva hommikul tööle minnes võtsid sõbrad minuga ühendust ning ütlesin, et neile see sobib. Ja nüüd siis nii ongi – minek Portugali!
Esialgsete plaanide kohaselt lähen 25. detsembril (kui lennukid lendavad) ning tagasituleku kuupäev lahtine. Nad küll väga tahavad mind sinna veel natukeseks enne niiöelda eelkohtumisele, kuid see selgub paari päeva jooksul. Nimelt on seal aastavahetuse ajal toimuval noorsoovahetusel preliminary meeting, kus peaks tegelikult osalema üks Rumeenia esindaja, kuid nad nüüd üritavad projekti rahastanud national agency’s ära vahetada seda rumeenia tüüpi minu vastu. Eks näis, mis sellest saab.
Ja siis eile, kui ma olin saatnud emale kirja, et nüüd ongi minek Portugali, helistas ta ning küsis – kas seda sa siis tahtsidki? Ma ei oskagi kohe muud vastata, kui et jusiis. See kõik tundub liiga utoopiline ning keeruline praegu, et ma ei teagi, mis tunded ning mõtted mind hetkel valdavad. See kõik juhtus kuidagi liiga kiiresti...

Minu uus roomy Kasia

2009-11-02T19:54:00.000+02:00

Reedest on mul uus korterikaaslane Kasia. Kuigi ta on rahvuselt poolakas, siis väga poolaka mõõtu välja ei anna. Kasia on samuti 22-aastane, õpib hetkel Erasmusena Alicante ülikoolis kunstiajalugu. Viimased 3 aastat on ta elanud Iirimaal ning Inglismaal. Kunagi läks Iirimaale õppima ning armus kõrvuni kohalikku kutti, jättis pooleli oma õpingud Poolas ning kolis kärmelt Iirimaale, kus hakkas kunstiajalugu õppima. Ausalt öeldes on vahelduseks kellegagi inglise keeles rääkida päris naljakas. Ma küll ärgitan teda pidevalt hispaania keeles rääkima, vaikselt võtab juba hoogu, kuid suuremad jutud räägib ta ikka ära inglise keeles. Mina ikka ajan oma hispaania keelt vastu, et ta natukenegi õpiks. On ju enamus tema sõbrad siin erasmused, mis tähendab, et hispaania keelega puutub ta kokku vaid koolis.
Reedel kui oma inglise keele tunnist koju jõudsin, siis jututasime maast ja ilmast kella kaheni öösel. Ma küll kümme korda tahtsin talle öelda, et mul on kergelt öeldes uni silmas, kuid ta oli niivõrd õnnelik oma korteri vahetuse üle, et mõtlesin mitte ta õnne rikkuda.
Laupäeval tegi ta mulle tänutäheks jõhkra õhtusöögi - fajitad! Nämm! Natukene mehhiko muusikat ning kuigi ma mõtlesin, et see nädalavahetus läheb pigem puhkamise tähe all, siis lõppkokkuvõttes oli asi sellest taas kaugel. Läksime pärast veel randa ning korraks välja. See korraks tähendab seda, et mina kadusin ära koju kell 12, tema jõudis kell 5 hommikul ning pühapäeval kella 16 paiku, kui mina oma sammud õue seadsin, siis polnud Kasia veel elumärke näidanud. Õhtul teatas ta mulle, et sellist pohmakat pole tal juba ammu olnud....oh neid erasmuseid!
Muidu tundub temaga olevat lõbus. Vaatamata sellele, et me kaua koos elada ei saa. Neljapäeval läheb ta Londonisse oma kutile külla ning tuleb tagasi alles järgmisel kolmapäeval. Ja siis millalgi pidi ta veel Londonisse minema (mu mälu ütleb praegu novembri lõpp, kuid võib vabalt ka petta!). Oh seda pikamaa suhte elu...

Newsletter editor

2009-11-02T14:30:00.003+02:00

Mul on uudis, mul on uudis. Nüüd isegi võin sellest juba ka rääkida, kuna ametlik kinnitus saabus hommikul minu postkasti.
Oktoobris kandideerisin ma suure agarusega YEU (rahvusvaheline noorteorganisatsioon Youth for Exchange and Understanding) Newsletter editoriks ehk siis eesti keeles uudiskirja toimetajaks. Ja ennäe imet - saingi koha! Peaks vist nüüd ikka kaaluma seda ajakirjaniku karjääri...
Annan teile nüüd jooksvalt ka teada, mis sellel rindel toimuma hakkab!

November = see pole enam normaalne!

2009-11-02T14:26:00.002+02:00

Okei, see nüüd pole enam normaalne. Meil on käes novembrikuu, kuid ilm meenutab rohkem kevadet kui sügist. Kuigi meil on vaikselt lehed hakanud kollaseks minema ja vaikselt alla langema, näitab kraadiklaas ikka veel 25 kraadi, päike paistab ning vihmast pole halli haisugi! Ausalt öeldes tekitab see minus natukene imelikke tundeid.
Uudistes ikka näitab, kuidas Põhja-Hispaanias juba esimene lumi maha sadas ning pidevalt räägitakse, kuidas temperatuur läheb alla ning vihma hakkab sadama, kuid kus kurat see kõik siis on? Mul on vist kätte jõudnud päikese küllastus. Tahaks lund...
Üks asi veel: kui Eestis ärkavad enamasti kärbsed talveunest kevadel, siis siin on tunne, et kärbsed ärkavad suveunest sügisel. Ma leidsin oma toast põrisemast kärbse!

Üks päev...

2009-11-02T12:19:00.003+02:00

...sa elad seal, kus süda rahul ning naeratus näol! Selleks võib kuluda kuu, aasta või kaks, kuid see päev tuleb!
Ära lase kellelgi ega millelgi oma unistusi ning soove tappa. Ilma nendeta poleks me need, kes me oleme täna, homme ja ülehomme. Üks asi, mida hindan on kirg - kirg kogu selle vastu mida ja kuidas teed - ning sära silmis, kui teed seda, mida hing ihkab! Vähe on maailmas neid inimesi, kes on südamega asja juures!
Ära unusta seda, mille eest võitled ning mis paneb su silmad särama. Hingega asja juures olla hoolimata kõigest ning vaatamata sellele, kas teised seda märkavad või heaks kiidavad, on märkimisväärne oskus ning tuletab meelde, kes me tegelikult oleme.
Enamik inimesi on kinni harjumustes ning ei julge oma unistusi ellu viia. Kartus kukkuda paneb piduri peale juba idee tekkimisel. Mul on hea meel, et sina julged eristuda ning peale igat väiksemat või suuremat tagasilööki taas püsti tõusta!
Seniks aga kuni tuleb see päev, kus elad seal, kus hing ihkab ning teed seda, mida süda soovib, unista sellest kõigest nagu väike laps enne magama minekut. Sest unistused on meie edasiviiv jõud...

70% karjäärinaistest on õnnetud ja rahulolematud

2009-11-01T18:04:00.002+02:00

Kirjutasin ükspäev Äripäevale lugu uuest Endla teatris välja tulevast etendusest “Tiramisu”, mis räägib loo seitsmest karjäärinaisest, nende hirmudest ning probleemidest. Vesteldes etenduse lavastaja Enn Keerdiga tuli välja, et 70% karjäärinaistest pidavat olema õnnetud ning rahulolematud (ühe uuringu põhjal, mida ta oli just äsja lugenud). Alguses ma väga ei pööranud sellele tähelepanu. Siiski tundus see huvitav info ning panin selle omale Skype’i kommentaariks.
Ja siis hakkasid siit ja sealt lendama küsimused, et huvitav miks see nii on ning kas sina, Triin, kuulud ka nende hulka. Siis hakkasin natukene selle üle rohkem mõtlema ning juurdlema.
Mul on hea meel tunnistada, et praegusel hetkel mina selle 70% hulka veel ei kuulu. Siinkohal rõhutaksin sõna veel, sest ilmselgelt, kui ma samas tempos jätkan, siis 5 või 10 aasta jooksul võin ka mina vabalt sellesse gruppi kuuluda. Pöidlad pihku, et seda ei juhtu ning et hoolimata minu ambitsioonikusele kuulun ikka selle 30% hulka...
Sellest hoolimata hakkasin mõtlema, et mis siis võib olla põhjuseks, miks karjärinaised õnnetud ning rahulolematud on. Kas tõesti vastab see siis tõele, et naise koht pole kontoris ning juhipositisioonil? Ideaalis peaksid olema karjäärinaised, kes on enesekindlad ning kelle tagala on kindlustatud, kes näevad välja kui Barbie nukud ning keda kõik peaksid hoopiski kadestama, olema õnnelikud. Nad on suutnud oma elu elada nii nagu soovivad, viivad ellu oma unistusi ning ideesid. Või on see siis tõesti vaid pettemäng? Kas naiste karjääri tegemine on tänapäeva ühiskonna surve ning tegelikult sooviksid nad olla koduperenaised nagu vanasti?
Ausalt öeldes ma väga kahtlen selles koduperenaiseks olemise soovis. Jah, lastega võib ju natukene kodus olla, kuid siis peaks ikkagi ka niiöelda oma elu leidma. Mina küll ei kujutaks ette, et saan lapsed ning ülejäänud elu veedan kodus. Ma läheks sõna otseses mõttes hulluks. Mul on nii suur tegutsemisvajadus, et mul on raske ühes kohaski pikalt püsida ning oma ideedele ei jõua ma isegi vahel järele, rääkimata siis veel teistest.
Siis aga järksu tabas mind valgustushetk, kus ma sain täpselt aru, miks need 70% naistest on õnnetud ning rahulolematud. Sellel on lihtne põhjus: mehed kardavad ambitsioonikaid ning iseseisvaid naisi, mistõttu on neil naistel raske leida enda kõrvale kedagi, kes tooks nende ellu õnne! Nii lihtne see ongi! Naine on paratamatult sõltub romantikast ning tunnetest. Ja kui naine on pikemat aega üksi, siis pratamatult muutub ta nukraks ning rahulolematuks ja küsib endalt pidevalt küsimust, et kas seda ma siis tahtsingi oma karjääri ning iseseisvusega?
Sain see nädal esimest korda omal nahal tunda, kuidas minu ambitsioonikus ning võimukus võib saada mulle takistuseks. Tänu sellele tuli ka see valgustushetk, mida eelmises lõigus kirjeldasin. Ma poleks ealeski uskunud, et minu edasipüüdlikkus oleks halb asi. Olen alati hinnanud naisi, kellel on niiöelda oma elu, oma sissetulek, kes on meestest sõltumatud, kellel on oma arvamus ning kindlad väärtused, kes pole mõjutatavad ning kes eelkõige pole diivanikaunistused. Ja siis viie minutiga toodi mind naks naks maa peale...
Mulle öeldi esimest korda tõsiselt, et minu ambitsioonikus ning iseseisvus ajab vastassugupoolele (nimesid ma kahjuks ei nimeta) hirmu nahka ning sellest tulenevalt ta ei tea, kas kooselu minuga oleks võimalik või ei. Kas ma siis tõesti peaksin olema tüüpiline diivanikaunistus või nukuke, kellega mängida, kui tuju tuleb? Kellel peaks puuduma oma arvamus ning unistused? Kes peaks lihtsalt meestega kaasa lohisema, et neile jumala eest mitte hirmu naha vahele ajada?
Ma ausalt öeldes ei mõista siinkohal. Lihtsalt ei mõista ja punkt. Mis selles halba on, kui naisel on enda ideed ja soovid? Kas mehed kardavad, et ei suuda sammu pidada? Minul ausalt öeldes vahet pole, kes kui palju teenib. Minu jaoks on oluline, et mina saaksin oma unistusi ellu viia ning minu teine pool mind sellel teel igati toetaks, sest minu jaoks on igati loogiline innustada kedagi oma unistuste ellu viimisel. Mitte nagu kunagi, kui ma koju tulin, siis mu ideed kohe ilma ära kuulamatagi maha materdati ning utoopilisetks peeti. Ja ükskõik, kui palju ma ka ei ürita, siis olen ma ikkagi naine, kellel on vaja enda kõrvale seda niiöelda jõuallikat edasi liikumiseks.
Mulle siinkohal väga meeldis, kuidas Enn Keerd ütles, et naised on ühiskonna alustala, kes toovad harmoonia nii kogu ühiskonda kui ka meest ellu. Naised olevat meestele jõuallikaks ning mehed naistele. Sellest hoolimata leidis Keerd, et kui naised on keskendunud vaid karjäärile, siis ei mineta mitte vaid nemad osa oma ülinaiselikkusest, vaid ka kogu ühiskond ning see niiöelda harmoonia läheb tasakaalust välja.
Kuigi see kõik pani mind natukene mõtlema enda olemuse üle ning minu niiöelda tulevikusoovide üle, siis leian ma ikkagi, et see on meeste probleem, kui nad ei suuda ambitsioonikate naistega kohaneda. Las nad siis võtavad omale need diivanikaunistused koju, kellel on eluks ilusalong ning Cucci Mucci ja olgu siiralt õnnelikud! Minust ei saa mitte kunagi sellist Barbielikku mõttetut tibi, keda terve maailm täis on, mitte kunagi! Kui ma hakkan selleks kunagi muutuma, siis avage mu silmad, palun! Mind võib küll mingil määral kodustada, kuid ma ei taha mitte kunagi, et keegi paneks mulle sildi: diivanikaunistus...Ma pigem kuulun selle 70% hulka, kui et minust saab tüüpiline arvamuste ja ajudeta olevus, kes ühiskonnale mitte mingisugust lisaväärtust!

Ja põnn on käes!

2009-11-01T18:04:00.001+02:00

Viimaks ometi on see hetk käes – Liisa sai oma põnni 31. oktoobri hommikul kell 7 kätte. Ärkasin hommikul Liisa sõnumi peale, kus teatati, et kutt on kenasti ilmale tood. Teine olevat päris jõhker pirakas olnud – 53 cm ja 4130g. Nime veel teatatud pole, ootame huviga! Ja ma kujutan juba ette, milline väike põrguline temast saab, kuna ta Halloweenil sündis!

Fukiyama - TEHTUD!

2009-11-01T18:03:00.002+02:00

Tänase seisuga on kenasti meie rahvusvahelise noorsoovahetuse projekt esitatud. Neljapäeva õhtul panin kirja kõik viimased asjad taotlusesse. Tundus juba justkui kõik sujuks. Olime vahepeal veel ära vahetanud Hispaania partneri. Otsustasin, et võtan partneriks ikka Alicante grupi eesotsas kaksikute ja Hugoga. Asi selles, et palusin meie Cordoba partneril, et ta saadaks ära kõik vajaliku info, kuid neljapäevase seisuga oli minu mailbox täitsa tühi ning Angelast ei kippu ega kõppu. Seega otsustasin, et parem võtan Chari grupijuhiks ning teeme uue partnerlepingu. Allkirjastasime ning faksisin Reneele. Sellega asi ühel pool. Meie Prantsusmaa partner Adahe pidi saatma veel oma grupi info ning nendepoolse allkirjastatud partnerlepingu õhtul, et siis reede hommikul viimased asjad taotlusesse lisada ning asjad teele panna. Kõik oli tiptop, läksin magama südamerahuga, kuna kõik TUNDUS okei.
Muidugi, et reede hommikul läks lahti hullumajaks. Renee helistas ning tuli välja, et faksist ei kippu ega kõppu. Mina siis hakkasin uuesti faksima. Mu kolleegid aitasid veel faksimisel, kuid faks kohale ei jõudnud. Renee oli juba tsuti paanikas ☺ Siis aga tuli välja, et see faksi masin, millega mul kästi asju saata, et sellega ei saa siiski välismaale faksi saata ning ma pean minema neljandale korrusele, kus on olemas faks millega saab faksida. Kas sa kujutad ette, et nad ei teadnud minu korrusel, et nende faksimasinaga ei saa faksida? Ma ikka naersin südamest selle peale! Kuidas nad küll seal elavad?
Läksin siis rõõmsalt neljandale korrusele. Kõik uksed kinni ning keegi ei tea, millal tuleb see inimene, kellel on võti faksimasinaga ruumile. Tere talv! Läksin siis tagasi alla ning küsisin, et ega pole teist masinat, kust ma saaks faksida? Seda inimest, kes meil skännimismasinat haldab ka polnud, seega ei tulnud sellest ka midagi välja! Istusin siis kannatlikult. Avastasin vahepeal veel taotlust üle vaadates, et üks osa oli täiesti puudu. Mina polnud seda varem tähele pannud ega ka Renee. Küsisin siis Reneelt norides, et kuule, kas sa ei pane tähele, et miskit meil puudu? Tema selle peale, et ta pole kunagi ühtegi lõplikku projektitaotlust näinud ning isegi mitte ei tea, kust otsida, kas miskit puudus või ei! Mina jälle lagistasin selle peale naerda ning mõtlesin MEHED! Kirjutasin siis puuduoleva osa juurde ning ootasin pingsalt seda faksimeest. Muidugi, et vaheeal polnud ka meie Prantsusmaa kutilt mitte ühtegi meili tulnud – seega ei kippu ega kõppu ei sellest nimekirjast ega skännitud Part III-st (partnerite leping). Saatsin kiiruga Adahele sõnumi, et sooviks ruttu-ruttu seda nimekirja või vähemalt siis organisatsiooni nime ja asju, et saaks taotluse Reneele ära saata. Ta pidi minema taotlusele veel allkirju korjama!
Muidugi, et Adahest ei kippu ega kõppu. Siis hakkasin helistama, keegi ei võta vastu. Mõtlesin, et tore-tore! Hakkasin juba vaikselt oma Portugali sõbra Markoga rääkima, et mul on äkki vaja uut partnerit, kui ma õhtuks seda paberit ja nimekirja ei saa. Marko lubas selle partneri välja otsida, kui vaja laupäevaks ning ütles, et ma ei muretseks. Vahepeal tuli kohale faksimees, jooksin ruttu paberitega üles ning hakkasin faksi saatma. Aega võttis, aga asja sai! Faks kenasti saadetud Hispaania osalemissooviga, Renee sai selle kätte. Huh, üks asi kaelast ära! Jätkasin Adahele helistamist. Ei midagi, absoluutselt mitte midagi! See oli see hetk, kus ma hakkasin vaikselt närvi minema ning iga 5 minuti tagant oma telefoni vaatama. Ja siis, kui ma otsustasin oma arvutile juhtme taha panna (olin kaasa võtnud oma arvuti, kuna töö arvuti on stagnaajast ning vahepeal jumpsib nende Euroopa Noored taotluste avaldustega), avastasin, et minu juhe oli jäänud koju! Oh seda rõõmu, mis mind sel hetkel valdas! Kell oli selleks ajaks umbes pool kaksteist. Ütlesin tööl, et lähen kohvi jooma ning jooksin koju. Tagasi õnnelikult juhtmega tööle jõudes oli mul paras higipull otsa ees. Läksin ruttu oma mailboxi kallale suure lootusega, et Adahe on selleks ajaks ellu ärganud! Kuid üllatus-üllatus – ikka veel ei kippu ega kõppu! Võtsin lahti Facebooki, saatsin Adahele sõnumi, et ärka üles, mul on vaja sind! Vahepeal juba uurisin Karmolt, et kas tema midagi Adahest teab – ka tema ei teadnud midagi. Lõpuks sain ma Adahe niiöelda kätte – see tähendab, et ma sain kätte mingi Fabiani, kes toru vastu võttis. Otse loomulikult tuli siis välja, et Karmol oli Adahe vale number, mis kuulus mingile prantsuse kutile nimega Fabian. Ma vabandasin ette ja taha, et vale number ning viskasin toru hargile. Pärast kutt saatis mulle veel sõnumi, et kui ma peaksin Pariisi tulema, siis võtku aga julgesti ühendust ja võime kokku saada. Mina mõtlesin selle peale, et absoluutselt! juba jooksen! Nagunii on tüüp tegelikult mingi sarimõrvar!
Kell muudkui tiksus ja tiksus ning mina hakkasin minema veel rohkem pöördesse. Kirusin ennast juba maapõhja, et mingite sõprade kaudu asju ajan. Kuid siis siis kella kahe ajal ärkas Adahe ellu! Oh seda rõõmu sel hetkel, kui mu postkasti saabus kiri läbi Facebooki. Läksin ruttu Facebooki suures lootuses, et Adahe on online. Saatsin talle sõnumi vastu ning varsti ta juba ilmuski! Muidugi oli tema suureks üllatuseks see, et meil tema lepingut ikka veel valmis ei ole. Ütlesin, et palun saatku nüüd skännitult. Ütles, et ei saa. Lõpuks aga sain tema Part III ning see oli täis vigu. Ma ekstra küsisin veel tema käest, et kas ta on neid asju varem teinud? Ütles, et ikka jah. Ma siis rahunesin nii kaks nädalat tagasi maha ja mõtlesin, et tore! mees teab, mis mees teeb. Reaalsus oli aga see, et ei teadnud ta ikka midagi. Palusin tal siis kiiruga vead ära parandada ning ütlesin, et saatku uuesti. Kui ma lõpuks selle paberi korrektsena kätte sain, tõmbasin vist selle päeva jooksul esimest korda rahulikult hinge! Seejärel palusin tal saata osalejate nimekirja – õnneks polnud sellega probleemi ning varsti oli juba nimekiri mu postkastis! Jippii! Nüüd jäi veel kõik viimased asjad kirja panna, kõik üle vaadata ning juhistega Reneele saata. Kella poole nelja ajal lahkusin töölt, kõik oli korras! Minu poolne töö oli tehtud, nüüd algas Renee osa projekti esitamisel.
Kella viie paiku hakkas telefon helisema Renee kõnega, et kas ta tõesti peab sellest kõigest kaks eksemplari välja printima. Mina, et ikka-ikka, milles probleem? Tuli välja, et meie taotlus oli kokkuvõttes veninud 49 leheküljeliseks. Ups! Ma ausalt öeldes üldse ei pööranud sellele tähelepanu! Kuid viimaks said kõik asjad prinditud ning Reneel jäi veel vaid allkirjad võtta ning postiga teele panna. Selleks ajaks oli kell juba liiga palju, et ise kohale viia ning kuna esitamise tähtpäev on 1. november, kus ilmselgelt on kõik kontorid kinni, tuli see projekt esitada posti teel!
Täna hommikul hakkas Renee taas helistama ning küsima, et millistele lehtedele ikka on vaja allkirju võtta. Mina vastu, et vaid sellele, kus sinu ja vastutava isiku nimi on ja thats it! Eestlaslik õpetus ütleb, et allkiri tuleb kõikidele lepingu lehtedele visata, sest muidu veel keegi muudab midagi ning katsu sa siis tõestada, et sa sellele alla ei kirjutanud! Mina selle peale, et rahu-rahu, sellele 50le lehele pole vaja kõikjale allkirja, vaid sinna, kus vaja. Kui projekt saab toetuse ning läheb lepingu sõlmimiseks, siis visake oma allkirju sinna, kus iganes soovite! Sellega ka ühel pool, allkirjad olemas. Nüüd veel postkontorisse. Ja siis sain ma teate, et kenasti kõik teele pandud. Mina saatsin veel taotluse elektrooniliselt ära ning projekt esitatud! Nüüd võib puhata, mängida ja lustida ning oodata seda kohtuotsust, mis meie projekti kohta tehakse....Pöidlad pihku!

Meil on probleem, meil on probleem

2009-11-01T18:03:00.001+02:00

Olen elu aeg end üritanud ümbritseda positiivsete ja rahulike inimestega, et ma ise oleksin õnnelikum, positiivsem ning rahulikum. Kahjuks pole see alati võimalik ning oled varem või hiljem sunnitud läbi käima või koos töötama inimestega, kes lihtsalt su karvad turri löövad ning kelle tõttu su silmad hakkavad sädemeid lööma. Minul on selleks inimeseks saanud minu superhüpertore tuutor Escarlata.
Üks hommik läksime tööle ning Escarlata tuleb torisedes ja porisedes nagu talveunest ärganud porikärbes minu laua juurde ning hakkab õiendama. Mina siis kuulan rahulikult ning noogutan kaasa, kui ta parasjagu minuga taas närvitseb. Seekordse närvitsemise põhjuseks oli jälle mingisugune arve, mis raamatupidamisest oli alla tagasi tulnud ning millega Escarlata hakkama ei saanud. (tal ilmselgelt puudub finantsiga töötav ajupoolkera!) Vaatasin, kuidas ta edasi tagasi närvitseb, natukene siin ja seal möliseb stiilis meil on probleem, meil on probleem. Lõpuks ma ütlesin talle, et palun, ära närvitse, sa ajad teised ka närvi ning kõik probleemid on alati lahendatavad. Võtsin selle arve ning läksin ise ülesse raamatupidamisse. Rääkisin meie raamatupidaja Marinaga, siis Fernandoga ning kõik oli tegelikult korras. Asi lihtsalt selles, et Escarlata ise ei jaga üldse matsu lahti ning isegi mina tean juba rohkem, kuidas neil asjad töötavad. Tema ilmselgelt lülitab sellel hetkel oma aju välja, kui finantsjutud lahti lähevad. Läksin siis kenasti tagasi alla ning ütlesin Escarlatale, et kõik on korras ning ärgu muretsegu. Ja asi sellega ka lõppes.
Aga ma vihkan, kuidas üks inimene igal pool vaid probleeme näeb. Kõik probleemid on lahendatavad ning pigem otsigu lahendusi või ennetagu probleeme, kui pidevalt närvitsedes ringi karjub, et meil on probleem, meil on probleem. Ma ausalt öeldes ei kujuta üldse ette, kuidas Moises (tema mees) temaga elab, kuna see naisterahvas ilmselgelt oleks Paldiski maantee esimene kandidaat. Ta on lihtsalt ebastabiilne ning ma olen hakanud tähele panema, et muudab enda ümber olevad inimesed samuti parajalt närviliseks ja paanitsevaks. Kõik suudavad meie korrusel asju normaalselt, inimese viisil, lahendada, kuid üks lihtsalt karjub ringi. Ja ausalt öeldes ta rikub juba nii hommikust saadik ka teiste tuju ära ning keegi ei julge temaga suhelda. Olen tähele pannud, et Escarlataga astuvad inimesed vestlusesse siis, kui Escarlata ise hakkab vestlema. Kui ta on oma arvuti taga, ei julge mitte keegi teda segada. Kardaks nagu järgmise pommi plahvatust...

Kui maailm ükspäev kokku variseb

2009-11-01T18:02:00.000+02:00

Eelmine nädal oli meil natukene raske nädal. Kolmapäeval pidime Teresaga minema vaatama Maria uut korterit. Kahjuks aga jäi see ära, kuna Maria õemehe isa suri järsku ära. Täiesti ootamatult, polnud tal mingit haigust ega midagi. Ning siiamaani ei tea keegi, mis oli surma põhjuseks. Seetõttu oleme viimased päevad aidanud Mariat ning tema õde, siin-seal asju ajanud ning lihtsalt nendega koos aega veetnud, et nende mõtted mujal oleksid. Imelik mõelda, et ükspäev on kõik tiptop korras ning järmisel variseb kogu maailm kokku...

Nagu oleks juba ise rase

2009-10-29T11:25:00.000+02:00

Minu parim EBSi aegadest tekkinud sõbranna Liisa hakkab kohe-kohe last saama. Arstitädi pani tähtajaks esmaspäeva, 26. oktoobri. Tänaseks on juba kolm päeva möödas, kuid see kutt vist ei kavatsegi kõhust välja hüpata. Mul on kohati juba tunne, et ma hakkan ise last saama, sest ma pidevalt tsekin oma telefoni, kas Liisa pole juba sõnumit saatnud, et ta on pooldunud ning elus ja terve. Ja mitte kippu ega kõppu pole tema blogis ka veel. Eile siis juba hakkasin ta kutilt uurima, et mis värk on ning kuigi niiöelda valehäireid on juba olnud, siis kutt on ikka veel rahulikult kõhus. Mõelge, kui ma juba praegu jummala excited olen (ikkagist minu esimene tõsine sõbranna saab lapse!), siis mis juhtub veel siis, kui ma ise peaks kunagi last saama hakkama....oh sa issand küll!

Ja ma ei jäägi üksi

2009-10-29T11:19:00.000+02:00

Kätte on jõudnud minu viimane nädal korteris koos Teresaga. Siinkohal mainiksin ära, et asi on kuidagi nukraks muutunud. Teresa vaikselt paneb oma asju kokku, igal pool seisavad kotid-kastid asjadega. Ükspäev uksest sisse astudes ning seda kõike nähes tabas mind reaalsus puuga pähe – sain aru, et ma jäängi nüüd üksi. See on üks nendest asjadest, mida ma välismaal elamise juures vihkan. Su elust jookseb muudkui niipalju inimesi läbi ning varem või hiljem ütlevad kõik, et ma nüüd lähen ning sa pead uuesti otsast alustama.
See-eest tabas eile mind mõnus üllatus. Mul oli eile üldiselt sitt päev ning väikene rõõmusõnum kulus marjaks ära. Ma kunagi kirjutasin, et kohtusin lennujaamas eestlasi oodates ühe poola tudengiga Kasia, kes on viimased paar aastat elanud Iirimaal ja Inglismaal ning poolakast on asi ikka kaugel. Kui ta inglise keelt räägib, siis mina kohe mitte kuidagi ei ütleks, et ta on poolakas! Märkuseks siinkohal, et mul on omamoodi allergia nende vastu. Sellest kohtumisest peale oleme pidevalt suhelnud ning ükspäev hakkas ta rääkima, et otsib omale uut elamist. Ta elab San Vincventis, mis on ülikoolile lähedal, kuid nädala sees kui pommiauk!Ja siis ma mõtlesin ning juurdlesin ja viimaks otsustasin pakkuda Kasiale välja, et võime ju kokku kolida. Mõeldud, tehtud! Eile käis ta pealelõunal korterit vaatamas ning jäi täiega rahule. Talle meeldis asukoht ning et nii palju valgust ja ruumi on. Lisaks küsis ta veel, kas ma olen mingi puhtuse friik, et kõik nii puhas on. Kuna oli juba kolmapäev, siis ma ütlesin, et puhtusest on asi juba kaugel. Seepeale tabasin end mõttelt, et huvitav, kas tõesti olen ma friik?
Igatahes eile õhtul Kasia helistas mulle ning ütles, et kolib nädalavahetusel sisse. Ma nüüd siis ootan juba huviga! Ja ma ei jäägi üksi...

Millal tagasi ja mis edasi?

2009-10-29T10:50:00.000+02:00

Mul on Hispaanias olla jäänud veel natukene üle kuu. Sellest tulnevalt on tihenenud ka küsimused Eestimaalt stiilis Triin, millal sa tagasi tuled? ning mis sa edasi peale hakkad? Ja ausalt öeldes on need kaks küsimust küsimused, millele ma mitte kuidagi ei taha vastata ning millele ma isegi hetkel mõelda ei taha.
Oma tagasitulekust ei oska ma muud midagi öelda, kui et kunagi peale Strasbourgist tagasi tulekut. Ma ei ole viitsinud oma tagasituleku piletitega tegeleda (loe: keeldun tahtmast tegeleda!). Mingi hetk korra külastasin erinevate lennufirmade kodulehti ning ajasin ennast sellega lihtsalt mõttetult närvi. Mõtlesin seepeale, et selle kiire asjaga on aega küll ja küll. Ühte ma aga ütlen: Estonian Air võiks oma hinnapoliitika üle vaadata, Easy Jet Tallinna lendude graafiku normaalseks muuta ning Ryanair võib edasigi mind oma soodsate piletitega rõõmustada. Luban, et hakkan selle pileti teemaga uuesti üks nädal tegelema. Seniks aga tulen siis kui aeg küps...
Ma ausalt öeldes ei taha siit ära tulemisele väga mõelda. Alicante on mulle niivõrd koduseks saanud, et ma tõesti ei kujuta ette, kuidas pean hakkama riidekappi, riiuleid ning sahtleid tühjendama ning asju kokku panema-ära viskama. Rääkisin ükspäev Mariaga ning ta ütles, et võin kõik üleliigse tema juurde hoiule jätta ning kunagi järgi tulla. Või kui peaksin tagasi Alicantesse tulema, siis juba lihtsalt oma uude kojju tassida. Siiski olen ma viimasel ajal oma toas ringi vaadanud ning kõiksuguseid asju on kogunenud siia ja sinna. Mul on nüüd ju ka surfivarustus, mida koju tirida :) Saab olema vahva. Karmo just ükspäev tuletas meelde, kuidas Anton Austrias mu kohvrit kokku pressis ning ütles, et peaksin seekord ka Antoni omale appi kutsuma, sest ilmselgelt pole ma üksi võimeline kohvreid pakkima. Lasen kellelgi oma pakkimistest ja kohvri otsas hüppamistest palju pilte-videosid teha, sest see saab olema naljakas ning totter!
Lisaks on alati öeldud, et kultuurišokk tagasi tulles on hirmsam kui ära minnes. Kaheksa kuuga on Eestis palju juhtunud, veel rohkem siin ning minu elus. Ma olen mõelnud, et kui ma tagasi tulen, siis ma kohe ei oskagi kuidagi olla ega midagi teha.
Näiteks kuigi ma hetkel täiega ootan lume nägemist, siis peale paari lumist (et sel ajal lumi maas oleks!) ning halli päeva hakkan kindlasti päikest taga igatsema. Olen siin saanud kinnitust sellele, et mul on elamiseks vaja valgust ning päikest. Lõputu pimedus ning hall mass on väsitav. Lisaks ma pean kindlasti omale alguses kaasa võtma puhuri või mõne küttekeha, sest mul juba täna hakkas 18 kraadiga õhtul niivõrd külm, et mine või jopet ostma (ükspäev võtan selle teekonna ka ette!). Mida perset ma siis veel Tallinnas peale hakkan, ah? Pakin ennast sisse nagu väike eskimo, võtan sooja topsi teega näppude vahele ning lähen sellest hoolimata saunalavale elama!? Õnneks vedan paar päeva enne tagasi tulekut Strasbourgis ning saan natukene ilmastikuga juba harjuda. Strasbourgile mõeldes tuleb meelde, et ma ju peaks vist ka saapaid ostma hakkama...
Ma väga ootan oma pere ning sugulaste nägemist! Olen juba kuulnud emalt-isalt, et neil igasuguseid vahvaid asju mulle plaanis. Tunnen end juba nagu päris Queen Elizabeth – kes soovib puhkust võtta, kes soovib minuga spasse puhkama sõita! Vastuvõtt missugune! Pange siis juba pannkoogid tulele, kartulisalat külmikusse ning must leib lauale! Varsti-varsti olen kohal ning täidan selle tühja koha, mis kaheksa kuud olnud on....ahjaa, ema-isa, ärge unustage mu tuba natukene kütta enne kui ma tulema hakkan, ma ei taha, et mu tagumik magama minnes ära külmuks! Ausalt öeldes on naljakas mõelda koju tagasi kolimise peale. Ma ei kujuta ette, kas saan enam hakkama sellega, et mind päevast päeva inimesed ümbritsevad....ilmselgelt on üksi elamine ning iseseisvus mulle pähe hakanud!
Teistmoodi on natukene minu sõpradega. Olen oma vanast sõpruskonnast suhtlema jäänud vaid paari inimesega, mistõttu ma kohe üldse ei kujuta praegu ette mõnda suuremasse Viimsi seltskonda minekut. See tundub kuidagi utoopiline, kuidagi niivõrd kauge, kuidagi vastukarva. See-eest on tekkinud palju uusi sõpru (jah, isegi välismaal elades saab uusi sõpru Eestis leida) ning väga paljud jahtunud suhted on taas üles soojendatud. Aga ma nüüd ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, mida ma selle sõprade teemal arvan. Ikkagist on kaheksa kuud mööda läinud ning ma olen niiöelda rongist maha jäänud. Ma pean alustama taas nullist, ennast eludega kurssi viima ning üritama kohanduda kõige ning kõigiga. Ja ühte asja ma palun – inimesed, kes pole minu elu vastu kaheksa kuud huvi tundnud, need ärgu tulgu mult ninnu nännutades küsima, kuidas Hispaanias läks ning mis põnevat juhtus! Ma võin nüüd tunduda natukene bitch, kuid kui ikka pole seni huvitanud, siis ärge tehke ka nägu, et minu tagasi tulles huvitab! Pole vaja. Lähme edasi sealt, kust kunagi ehk pooleli jäime või alustame otsast peale. Nii lihtne see ongi. See-eest ootan ma väga kõikide uute korterite ning laste üle vaatamist. Soolaleivad on alati toredad (üks järjekordne põhjus lihtsalt kellelegi külla ronida) ning lapsed on lihtsalt kiftid ja nunnud!
Tõsiselt ajab mulle hirmu nahka keskkonnavahetus. Olen siin muutunud palju. Seda on kinnitanud pea kõik mu sõbrad, kes külas käinud ning kui ma nüüd ise ka sügavalt mõtlen, siis muutusi on küll ja küll. Õnneks näen mina enamasti vaid positiivseid, kuid tean üht-teist negatiivset ka. Kuid ma ei taha muutuda Eestisse tulles tagasi selleks inimeseks, kes ma olin. Inimeseks, kellel oli kopp ees, kes mattis end töösse, et mitte koju minna, kes kaotas ära oma sisemise tasakaalu ning unustas naeratamise. Mul on sõbrad öelnud: Triin, palun ära unusta oma naeratust ning südamest tulevat naeru sinna, kui sa tagasi tuled! Muidu me saadame su sama kiiresti tagasi! Ma väga väga loodan, et ümbritsev keskkond ei muuda mind külmaks ning halliks nagu keskmine tänavapilt...pole ma nii ise õnnelik ega ilmselt teised ka.
Ja siis veel see kõige keerulisem teema. Mis edasi? Mida ma Eestis peale hakkan? Ma olen siin oma eluga kohanenud – teen seda, mida ilmselt peaksin elus tegema ning olen oma töö ja tegemistega väga rahul. Jah on neid hetki, kus ma kõiki maa põhja kirun, kuid üldjoontes olen ma õnnelik oma töö üle. Kuid Eesti minnes on taas nullist vaja alustada. Mõtlesin nädalavahetusel sügavalt sellele, mida ma siis ikkagi peaksin tegema Eestis? Kuhu oma energiat suunata ja kust peaks kraanid kinni keerama? Kohati tundub mulle, et oma Eesti asjadega jooksen ma üksi vastu seina ikka ja jälle. Justkui mul oleks liiga suur missioonitunne, mida mitte keegi ei mõista. Varem või hiljem peab sellele tulema aga lõpp. Kaua ma jaksan? Ja kas siis nüüd ongi see hetk, kus peaks hakkama elu üle järele mõtlema ning mingi niiöelda plaani välja mõtlema? Pealegi on see Eesti majandusseis hirmutav. Vaatasin ükspäev kiiruga ka töökuulutusi CV Keskuses ning CV Online’is, kuid mitte midagi seksikat ei olnud, mitte midagi sellist, mis paneks silma särama ning tekitama efekti oh! seda ma tahaks. Ma ei viitsi hakata tavaliseks tööliseks, kes teeb midagi lihtsalt sellepärast, et arveid maksta ning kes hommikul vastumeelselt tööle läheb. Ma pigem saan vähem palka, kuid ma pean tegema seda, mida süda ihkab. Tean, et selline mõtteviis on kohati naiivne, kuid mis ma teha saan. Üle kõige ei salli ma inimesi, kes teevad midagi endale vastumeelset lihtsalt raha pärast.
Mult täna just küsiti, et kas ma tunnen millestki ka puudust. Ja siis ma mõtlesin ning vastasin. Üldjoontes Eestist ma puudust ei tunne. Ma läheks sinna iga paari kuu tagant külla nädalaks või kaheks ning oleks minu Eesti vajadus rahuldatud. Söögi-joogiga on nii nagu on – kõik on asendatav ning kui miskit silma all pole, siis ei oska ka nagu midagi tahta! Vanemad, venna, sugulased – teist ma tunnen puudust! Vahel on tunne, et tahaks koju diivani peal kamina prõksumist vaadata ning hommikul üheskoos pannkooke süüa, vanaemale nädalavahetusel külla sõita ning teistega sünnipäevalauas koos juttu ajada ning naeru lagistada. Kui kõik pere-sugulased saaks kaasa pakkida ning kusagile päikselisse kohta viia, siis oleks ma 120% õnnelik ning muud mu hing ei ihaldakski. Sõbrad – need üksikud, kes mulle alles on jäänud ning keda ma tõelisteks sõpradeks pean, nendest tunnen ikka puudust! Samas on nad pea kõik ka vahepeal siin käinud, kes ühe, kes kaks korda ning sellest tulenevalt saan ma oma sõpradeg igatsusega kenasti hakkama! Õnneks on noored mobiilsed ning nendega suhtlemine kergemast kergem. See-eest tunnen vahel puudust ühest kõvast kallistusest ning ühistest lollustest! Ja siis on veel minu poolik apelsin, millest ma puudust tunnen. Kuid see on liiga keeruline.....
Aga üldjoontes ma võin öelda, et ma ei tunne puudust ning ma ei igatse. Tean, et kui asi peaks hulluks minema, siis on 4 tundi lennukis ning kohal ma olengi. Aga kuna ma selle aja jooksul Eesti pole sattunud, siis tuleb vist endalegi kurbusega tunnistada, et ma tõesti ei tunne puudust ning olen ilmselgelt siinse eluga liiga õnnelik...

Nädalavahetus - nothing special, nothing special!

2009-10-27T12:02:00.000+02:00

Minu nädalavahetus oli igati tagasihoidlik ning seda võib iseloomustada sõnadega “mitte midagi erilist”.
Reede õhtul oli mul taas inglise keele tund C14-s. Aeg seal tunnis lendab liiga kiiresti, mul on alati tunne, et seierid käivad sel ajal topeltkiirusega. Ausalt! Aga peale igat korda tundub mulle üha rohkem, et ma ikka peaksin kaaluma karjäärivahetust – ma tulen alati klassist välja rahulolu tundega ning naeratus näol! Läksime peale seda kaksikutega veel sellesse pizzarestorani, kus meil vahetuse ajal olid paar õhtusööki. Sõime, jõime ning ajasime juttu kella üheteistkümneni. Siis tuli kord maksmisele. Olime omavahel enne arutanud lauas, et huvitav, kas nad meilt raha ka võtavad. Mina ütlesin selle peale, et vahet pole, mina tahan midagi ikka maksta, muidu nagu imelik. Läksime siis omaniku juurde ning ütlesime, et soovime maksta. Tema ikka, et ei-ei, pole vaja. Meie ikka, et maksame ikka, anna meile nüüd arve. Tema vastu, et hästi, kui te soovite arvet, siis te ka selle saate. Ja siis ta ulatas meile arve – 0 eurot! Meie muidugi hakkasime selle peale südamest naerma ning ütlesime, et vaata, me nüüd hakkamegi siin niimoodi käima! Hoia alt! Jätsime siis vähemalt viisakalt tippi neile...Seejärel läksin koju ning keerasin teki üle pea. Nädal oli ikka parajalt ära väsitanud. Mul oli siin vahepeal probleeme hommikul üles saamisega – mõtlesin juba vahepeal, et käes kevadväsimus! Kuid nüüd on taas kõik normis...
Laupäeva hommikul lõin ma niisama lulli ning helistasin Mariale – ideeks minna randa võrkpalli mängima. Meil on siin praegu oktoobri kohta väga haruldane kuumuslaine ehk mõtlesin minna veel viimaseid kordi randa kui saab! Äkki enam varsti ei saagi! Nuuks, nuuks. Mitte, et ma viitsiks rannas käia, kuid kuna eestlased muudkui küsivad, et noh, rannas ikka oled ka käinud, siis mul ju vaja neile vastuseks kirjutada, et jajah, ikka-ikka ning seejärel neid kadedusest roheliseks muuta. Peale pikemalt Maria moosimist mul õnnestuski Maria randa vedada – kes oleks seda osanud nüüd oodata! Veetsime mõnusa louna rannas võrkpalli tagudes ning julgemad isegi sulpsasid vette! Üdliselt on aga rand meil turiste paksult täis ning nädalavahetusel võis isegi kohalikke märgata. See-eest on vahva vaadata tänavapilti – turistid lühikestes riietes (peaaegu et alasti) ning siis kohalikud saabastes-mantlites! Kella 16 ajal näitas meil kraadiklaas päikese käes 32 kraadi – suvi oligi tagasi! Võtsin ennast pikalt kokku, et minna omale jopet ostma, kuid mitte kuidagi ei olnud seda tahtmist. Küll selle kiire asjaga veel aega on! Pealegi oli ju palju parem Skypeis sõpradega muliseda ning niisama laupäeva õhtupoolikut veeta. Õhtul tiriti mind veel korra Nici kokteilile (ausalt, ma varsti juba elan seal – vähemalt mult on juba küsitud, et Triin, kas sa elad seal?!) ning siis suundusin tagasi koju.....uni niitis mind jalust!
Pühapäev kujunes niisama lebotamiseks, puhkamiseks, koristamiseks, pesu pesemiseks. Õhtupoolikul vaatasin filme ning kirjutasin väikse veiniklaasi taga ühte projekti.....nothing special, nothing special!

Fernando tegutseb taas

2009-10-27T11:40:00.001+02:00

Ma ausalt öeldes ei viitsi sellest Fernandost enam kirjutada, kuna see asi on juba läinud liiga utoopiliseks. Ükspäev helistas Fernando meile alla ning hakkas siis muudkui pajatama, kuidas ikka jubehea pakkumine on tulnud tema spordiklubist liikmeks astumisel ning et ma pean tooma talle oma passikoopia, et ta saaks mind liikmena kirja panna enda naise asemele. Mina selle peale muidugi vaatasin taas suu ammuli ning mõtlesin, et püha müristus! Esiteks pole mul vaja mingit klubiliikme staatust, teiseks ma lähen varsti ära tagasi Eesti ning ma ei tea veel kas ja millal ma üldse tagasi tulen, kolmandaks nii lihtne kui see ka pole, kuid ma ei taha mitte midagi sellest Fernandost enam kuulda. Lõpuks jõudsime ka selleni, kus Fernando teatas suure suuga, et ma vist pole temast huvitatud. Mina sellele vastu, et oled õigesti aru saanud. Kui ma ikka oleks huvitatud, siis ma poleks niivõrd hõivatud. Lootsin juba sel hetkel, et olen pääsenud, kuid ei, saaga jätkub! Kui nädalavahetustel saan olla vabalt rahus, siis esmaspäevast läheb taas kõik lahti – kõned küsimustega, et mis sa teed ja kuidas läheb ning millal me ikka tennist mängime. Eile ma juba ütlesin, et ilmselgelt mitte kunagi. Kuid mul on tunne, et ta lihtsalt ei saa aru!

Ma olen terve, ma olen terve

2009-10-27T11:19:00.001+02:00

Viimaks ometi võin ma südamerahuga öelda, et ma olen viimaks terve! Ei mingit jälge okastraadist ega mürisevast traktorist. Sellest hoolimata ma veel natukene ootan oma uuesti jooksma hakkamisega – ei taha mitte kuidagi, et mul taas see hääl minema kaoks!
PS! Meil on täielik kuumalaine – see on lausa uskumatu! 25 kraadi on stabiilselt, päike paistab nii, mis hirmus ning inimesed käivad taas ringi suveriietes!

Päikene paistab ja loodus rõkkab, kätte jõudnud suvi!

2009-10-24T17:43:00.004+03:00

Meil on tagasi tulnud suvi!!! Päikese käes näitas kraad kell 16 32 kraadi - mõnus laupäev rannas võrkpalli mängides veedetud! Otsustasin, et tuleks ikka seda viimast päikest püüdmas käia - äkki varsti enam pole ning jumal teab, millal Eestisse tulles seda päikest taas näeb!
Kui te nüüd tunnete end natukene kadedana, siis selle peatüki eesmärgiks oligi teis seda kadedust teis tekitada. Nautige vihma ning külmust!
Väike My

Minu püha viha

2009-10-23T11:19:00.000+03:00

Ma olen tähele pannud, et ma olen hakanud siin elades rohkem püha viha täis minema. See-eest ma siinkohal täpsustaks, mida ma pühaks vihaks pean. Minu jaoks ei ole püha viha midagi halba – see ei ole nagu tavaline viha, kus inimesed on ilmselgelt millegi peale väga-väga kurjad. Minu jaoks on püha viha märk sellest, et mulle lähevad asjad korda ning ma pole kõige suhtes ükskõikne ja tuim. Sõbrad ütlevad mulle pidevalt, et ma olen hullult temperamentseks muutunud. Muudkui vehiks käte ja jalgadega ning seletaks. Eesti sõbrad on hakanud mulle rohkem ütlema, et võta üks chill bill, Triin. Mina seletan vastu, et pole mul häda midagi, ma tegelikult pole üldse vihane, aga mu püha viha näitab, et mulle lähevad asjad korda. Eks te öelge mulle Eestis, kas ma olen temperamentsemaks muutunud või ei, kuid mulle ausalt öeldes mu püha viha on hakanud meeldima. Olen aru saanud, et see on märk sellest, et mu süda on õigel kohal ning ma teen asju hingega...

Okastraat vallutas kurgu ning hääl kõlas kui traktoril

2009-10-23T11:18:00.002+03:00

Eelmise nädala esmaspäeval pidin ma vaikselt otsi andma hakkama. Tundus justkui oleksin ma okastraati neelanud (mulle nii väga meeldib Liisa leiutis kurguvalule) ning häälest polnud halli haisugi. Kui ma teisipäeval tööle läksin, siis mõtlesid kõik, et ma olen puhta laip. Mõte ei töötanud ning ega minust suurt asja ei olnud, kui nüüd päris aus olla. Sellest hoolimata keeldusin ma end haigeks kuulutamast ning reipalt marssisin igal pool ringi ning tegin kõik see kõige paremat nägu, mis tol hetkel võimalik. Töölt koju minnes soovitas mu pika hääleta olemise kurtmise peale Karmo, et mina tee teed Jägermeistriga. Seda kraami mul nüüd külmikus küll igapäevaselt ole – ega ma siiski Eestis ela, kus see igal eestlasel tagavaraks olemas. Jumal teab, millal külmaks läheb ning väikest sisemist soojendust / turgutust vaja on. Aga siis tekkis mõte, et ehk ajab Vana Tallinn ka asja ära.
Jooksin kööki, keetsin vett ning meisterdasin omale siis tee Vana Tallinnaga. Alguses tundus päris võõras, kuid hiljem läks juba libedamalt. Peale esimest kruusitäit oli tõesti hääl märkimisväärselt parem ning isegi lakkamatule läkastamisele sai vahe sisse. Mõtlesin, et ega siis midagi, tuleb jätkata. Äkki tõesti see imerohi aitab. Enne tööle tagasi minekut tegin veel topsi oma hetke meelisjoogi kaasa ning lippasin tööle. Vahemärkusena siin veel, et kuna mul oli kurgus okastraadi efekt, siis ma ei saanud süüa ka mitte, ainult jogurt läks vaevu kurgust alla. Ja siis tööl olles avastasin, et ma vist ei pannud väga tähele, kui palju ma seda Vana Tallinnat topsi kallasin (rääkisin samal ajal telefoniga ning ei pööranud ilmselgelt sellele kuigi palju tähelepanu). Tulemuseks oli see, et peale topsi lõpetamist tundus mulle tööl olla märksa lõbusam, kuid arvutiekraan ei olnud ühti enam nii selge. Moraal: ära joo tühja kõhuga Vana Tallinna mürki.
Peale tööd mõtlesin veel ikka hispaania keele tundi ka minna. Mõeldud, tehtud. Kui ma rögisedes ning täiesti hääletuna klassi astusin, tahtis mind õppejõud välja visata, kuna kahtlustati, et mul on A-gripp (see kurikuulus seagripp, mida iga hispaanlane kardab kui tuld). Mina selle peale, et ei-ei, pole mul häda midagi ning las ma vaikselt tiksun siin oma maailmas. Isegi koju jõudes tundus seis üpriski normaalne, kuni jõudis kätte öö...
Ma lihtsalt ei saanud magada, läkastasin nagu segane. Seda enam ei saa kirjeldada kui köhimist ning ma isegi arvan, et poetasin oma Hispaania esimese pisara silmanurgast, kuna ma lihtsalt ei jaksanud enam. See oli küllaltki õudne. Ma ootasin pidevalt, et Teresa tuleb mu suud kinni teipima...Kell sai kaks, kolm, neli....siis ma vist jäin magama või kaotasin lihtsalt meelemärkuse.
Hommikul üles tõustes ei saanud ma maad ega ilma aru. Ikka oli Hr. Okastraat külas. Lisaks oli muutunud kategooriliselt minu hääletämber – peenikese siutsumise asemel oli nüüd kohal tõeline Traktor. Ma pole enne sellist häält enda seest välja saanud kui siis. Telefoni vastu võttes sai palju nalja – inimesed küsisid ikka mitu korda üle, kas saaks Triinuga rääkida ning mina siis üritasin seletada, et see olen mina. Mitte keegi ei tahtnud seda uskuda...See-eest tööl oli lõbus – häält mul ei olnud ning sain vaikselt oma asjade kallal nokitseda. Vahepeal käisin veel apteegis, kus mulle anti pihku hunnik rohtusid, mida ma siis suure hurraaga manustama hakkasin ning mis lõppes sellega, et mul oli pea paks otsas ning mõtlemisest oli asi kaugel. Vahtisin tühja pilguga siia ja sinna. Töölt koju minnes keerasin teki üle pea ning üritasin natukene pikutada...säh sulle seda pikutamist, mis peagi oli taas köhimismaraton. Jätkasin oma tee joomist ning rohtude võtmist. Ma iseloomustaks sel päeval ennast täieliku uduna, sest ma tõesti olin midagi zombie ja uimas inimese vahepealset.
Neljapäeval tundus, et asi võtab juba parema pöörde, kuid nagu öeldakse ära hõiska enne õhtut. Õhtul tööl olles hakkasin tundma, et miskit on viga – mul oli jube külm (kuigi ma pole siinolles vist veel kunagi nii paksult riides olnud) ning väike higipull tekkis otsa ette! Tere tulemast palavik! Kuna mul kraadiklaasi siin pole, siis ei teadnud ma ka, kas mul tegelikult palavik oli, kuid tundus täpselt nii. Jätsin hispaania keelde minemata, kiirustasin koju, võtsin sisse kõike, mis võtta andis ning keerasin taas teki üle pea.
Reedeks aga oli olukord juba märksa parem. Hommikul üles tõustes oli tunne justkui oleks uuesti sündinud. Ainult, et see köha ei tahtnud veel minuga hüvasti jätta. See-eest oli mul juba suhteliselt inimese hääl olemas. Juhuu! Kuigi kui ma reede õhtul oma Skype date’il sõbraga rääkisin, siis teda ma ehmatasin küll alguses ära :) Ma siis ütlesin, et oota, kuni ma Eesti jõuan, seal mul suur osa ajast lihtsalt polegi häält!
Nädalavahetuse plaan oli mul lihtne: ma lihtsalt saan terveks! Aitab naljast. Blokkisin kõikide kõnesid ja kutseid sööma või välja minema. Panin telefoni üldse hääletu peale vahepeal, kuna ma isegi ei viitsinud seda vastu võtta. Ja ennäe imet, esmaspäevaks olingi nagu juba tuttuus. Ainult mõned jääknähud okastraadist olid veel kohal. Isegi hääl oli tagasi üpris Triinulik.
Seda kuni eilseni, kus Triin mõtles suure hurraaga, et ta on piisavalt terve ning enam ei saa ta spordita elada. Läksin jooksma (muuseas panin salli kaela!). Kuid mis mind täna hommikul taas tervitas? Hr. Okastraat ning Hr. Kähedus. Nüüd ma siis otsustasin, et ma lähen nädalavahetusel jopet ostma (kuigi inimesed käivad ringi poolalasti ning mina oma sallidega tundun nagu napakas). Aga minu esimene tõsisem haigus on ära põetud. Nüüd on meil töö juures haige hoopiski Marissa, kes on nohus-köhas nagu minagi olin...

Jõulud tulevad varakult

2009-10-23T11:18:00.001+03:00

Kuigi meil on väljas tõeline kevad (no mina mitte ei saa seda aastaaega sügiseks ega talveks pidada) – 25 kraadi päeval ning päike sirab taevas nagu roos – on meil vaikselt kätte jõudmas jõulud. Seda võib järeldada sellest, et meil on esiteks supermarketitesse tekkinud hirmsad riiulitäied magusaga. Eriti just turrones’e pakikesed kõiksugustes erivariatsioonides. Kes veel ei tea, siis turrones on kõige tüüpilisem jõulumagustoit siin, millest keegi peale jõule tavaliselt ei taha enam midagi kuulda, kuna ükskõik, kuhu jõulu ajal ka minna, pistetakse sulle nina alla turronese kandik ning katsu sa siis söömata jätta – see oleks ju ilmselge ebaviisakus. Teiseks on meil keskturule pandud hullud kaunistused – sellised tuled, millega tavaliselt ehitakse jõulude ajal Eestis kodusid ning muid ehitisi. Ma nüüd juba ootan huviga, millisteks muutuvad poeletid jõulude lähenedes. Kohati on lausa kahju, et ma enne jõule siit jalga lasen, kuna jäävad siinsed jõulud ju nägemata, kuid eks siis mõni teine kord.

Üks päev minust saab veel õpetaja

2009-10-21T11:06:00.002+03:00

Tänu oma inglise keele tundidele olen aru saanud, et üks päev saab veel minust õpetaja. Olen selle geeni vist vanaemalt liiga tugevalt kaasa saanud.
Hetkel annan ma tunde reede õhtuti Centro 14-s. Minu õpilasteks on taas noored vanuses 17-35 (mind ikka ja jälle ajab naerma, kuidas noor siin on kuni 35-aastane!) ning kokku neid ca 15. Alguses on ikka nii, et kirja panevad kõik, kuid kui asi läheb reede õhtul tundi minekuks, siis voolab kohale vaid 15. No reaalselt, ega minagi viitsiks kell 20 reede õhtul tundi minna, kui see mu töö poleks! See-eest eelmine kord oli juba rohkem õpilasi, sest ma olen muudkui kõikidele huvilistele öelnud, et tulge, tulge! Minu eesmärgiks on, et meid oleks piisavalt palju, sest siis on ka rohkem arvamusi. Minu tundide eesmärgiks on õppida rääkima (ametlik nimi kursusel on inglise keele vestlus) ning seetõttu on meie peamisteks tegevusteks arutlused, rollimängud ja muud naljakad ajaviited.
Minu üllatuseks seekord kõik räägivad! Ma pidin esimesel korral ikka puhta pikali kukkuma, kui kuulsin, kuidas nad ennast tutvustavad ning seda enamvähem okei inglise keeles. Muidugi nad teevad tüüpilisi vigu, kuid see-eest ei karda nad asju välja öelda ning soovivad, et ma neid just rohkem parandaks. Ja nad tõesti räägivad. Ka teises tunnis ei suutnud ma seda uskuda. Aga näiteks rääkisime oma elust ning tegemistest festivali ajal ca tunnikese. Ja seda mitte stiilis, et üks räägib ja teised kuulavad, vaid kõik muudkui küsisid küsimusi ning tekkis mõnus vestlus-arutlusring. Peale tundi läksin keskuses ära naeratus näol ning mõtlesin, et ma ikka peaks kaaluma kunagi õpetajaks hakkamist...
See-eest minu eratundidega Angelile on natukene keerulisem. Ta on siuke ehtne 13-aastane tagashoidlik pubekas, kelle lemmik vastus on “Ma ei tea” ja “Mitte midagi erilist”. Üritan ma teda murda ja avada küll siit, küll sealt, kuid siiani suht edutult. Ta ema (minu kolleeg Maricarmen) ka ütles, et temaga on natukene keeruline, kuna kutt hirmus tagasihoidlik. Aga küll ma ükspäev ka selle jää ära lõhun...

Ma olen idioot, ma olen idioot

2009-10-21T11:05:00.001+03:00

16. oktoober oli see päev, kui pidi end registreerima DELE eksamile. Ja mis te arvate, kas ma unustasin selle ära? Täpselt nii! Minust on saanud udu! Ma tegin oma märkmiku lahti laupäeval, 17. oktoobril ning avastasin, kuidas suurelt oli reedese päeva peale punasega kirjutatud – FIN DE LA INSCRIPCION DEL DELE! Oi, kuidas ma end kirusin, vandusin ning jalgadel trampisin, kui seda avastasin. Ma olen lihtsalt idioot, idioot mis idioot!
Kirjutasin neile nüüd ükspäev, kas on võimalik veel end kirja panna. Vastust pole veel laekunud. Kui õnnestub, siis lähen ikka tegema. Mille nimel ma siis siin neid grammatikaharjutusi õige teen?! Kui ei, siis valin mõne Eestile lähedal oleva Cervantese Instituudi ja lähen teen seda seal järgmine kord. Aga ma teen selle ära, jonni ei jäta!

60-aastaselt lillad juuksed? Miks mitte!

2009-10-21T11:04:00.002+03:00

Olen nüüdseks taas hakanud käima oma hispaania keele tundides Cruz Rojas ning ausalt öeldes on hakanud mulle need hilisõhtused vetslusringid täitsa meeldima.
Esiteks on hakanud mulle need meeldima seltskonna pärast. Meid on kokku ca 15 inimest. Üks poolakas, üks venelane, üks hiinlane, üks nigeerlane ning ülejäänud araabia päritolu murjamid. Taust on kõigil erinev, kuid enamus on Hispaaniasse tulnud parema ja lihtsama elu otsinguile (naiivne kas pole?!). Enamik neist on elanud hispaanias juba aastaid – kes ühe, kes kaks, kes kolm. Siinkohal on minule suureks üllatuseks see, kuidas enamik neist EI räägi hispaania keelt. Minust on saanud klassi parim keeleoskaja. Seda mõõdetakse nii rääkimise kui kirjapildi järgi! Ja kui mõni neist isegi räägib arvestataval tasemel, siis nad tavaliselt ei oska kirjutada. See on kohati lausa naeruväärne, milliseid vigu nad teevad ja kuidas siis meie õpetaja muudkui kaagutab, et nii ei tohi ja nüüd õpime sellest veast kõik! No siililegi ju selge, et museo kirjutatakse s-iga, mitte c-ga! Lisaks sellele elavad enamik neist niiöelda oma kommuunis oma rahvuse seas ning hispaania tavad ja asjad on suhteliselt kaudseks nähtuseks neile jäänud. Näiteks seletasime me ükspäev õpetajaga pikalt, mis asi on mercadillo ning botellon. Ja ei tea nad uudistest ka midagi. Vähemalt mitte hispaania omadest. Samas on nad jube nunnud – sellised süütukesed paradiisi otsingul! Kahe jalaga maa peal inimesi on ikka vähe, mis vähe. Ja oh! kuidas mulle meeldib see venelaste ja poolakate hispaania keele aktsent – parem kui iga komöödiaseriaal!
Teiseks on hakanud mulle meeldima isegi minu õpetaja Mariana. Ta on ca 60-aastane ning lühikese poisipeaga, mis on värvitud LILLAKS! Jah, loete õigesti! Alguses ma ikka üldse ei saanud aru mismõttes ta juuksed lillat värvi on, kuid nüüd olles tundma õppinud teda natukene saan täitsa aru – see lihtsalt läheb kokku tema karakteriga! Nii, et kallid vanaemad, kui tagasi tulen, siis äkki väike külastus juuksurisse ning valime teile uue juuksevärvi? Äkki roosa? Äkki sinine? Kaks asja veel seoses minu õppejõuga – ta on siuke hirmus armas ninnu nännu portugaallane, kes teeb oma tööd muuseas vabatahtlikult! Keegi talle palka ei maksa selle eest, et ta meile tunde andmas käib. Kuigi alguses kirjutasin, et ta ajab mulle hirmu nahka, siis on ta päris tore. Selline omamoodi tegelane.
Alguses oli ta minu vastu jube kuri – olin ju ilma jäänud esimesest nädalast ning siis sellest noorsoovahetuse nädalast. Nüüd aga olen ma ära teeninud tema lugupidamise ning näitasin talle ükspäev, et ma pole mingi blond beib, kes lihtsalt nurgas istub. Meie tunnid on üles ehitatud rohkem vestlustele ning diskussioonidele ja kuna minu hispaania keel on klassis üks paremaid, siis võite ära arvata, kes pidevalt sõna võtab ning kelle arvamust pidevalt küsitakse. Ja vastust võlgu ma juba ei jää. Täna võtsin ma taas üles ühe oma lemmikteemadest, millest ma kohe üldse sotti ei saa siin – miks mehed naisi tapavad? Ja siis me vestlesime sel teemal ca 45 minutit. Tore oli. See on kohati ikka müstika, kuidas erinevad rahvused asju näevad. Minule kui ajakirjanikuhakatisele on see ilmselt huvitavam kui teistele (nt venelane ja poolakas ei saa kunagi poolest jutust aru!), kuid mis siis ikka.
Ja nüüd siis nii ongi, et mulle on hakanud need tunnid täitsa meeldima. Järjekordne tõestus sellest, et esmamulje võib olla petlik.

Novembrist üksi

2009-10-21T11:04:00.001+03:00

Üks uudis, millest olen unustanud kirjutada, on see, et alates novembrist jään üksinda. Teresa lõpetab oma kursuse akadeemias ning läheb tagasi oma linna Yeclasse. Järgmine nädal on temaga koos viimane ning ausalt öeldes ma kardan, et alates novembrist hakkan vaikselt hulluks minema, sest mul on siinolles selgeks saanud, et ma ei sobi üksi elama. Jah, ma võin olla mõned päevad üksinda rahus ja vaikuses, kuid siis on mul juba jõhker soov kõigiga seletada.
Näiteks see nädal oli Teresa pikalt ära – käis taas oma linnas pidutsemas! Läks reede pealelõunal ning tuli alles teisipäeva hommikul. Ning kui ma tahtsin ta siis kohe rajalt maha võtta ning kõik maailma asjad ära rääkida, siis ta vaatas mulle totaka näoga otsa ning ütles, et Triin, tasem-tasem, mul on hirmus peavalu ning kas me võiksime oma jutusessiooni teha pärast, kui mõlemad taas kodus oleme.
Ma ausalt öeldes ei kujuta seda hetkel üldse ette, et ta ära läheb. Ilmselt ei jõua see mulle veel nii pea kohale. Aga fakt on see, et ma jään novembrist üksinda ning kedagi teist hetkel silmapiiril veel ei terenda...

Fernando tell me what's wrong....

2009-10-20T16:09:00.000+03:00

Ükspäev tuli minu juurde taas minu ülemus Fernando ning tundus suhteliselt kurva näoga. Minul kohe tärkas selle peale pähe Abba laul „Fernando“, mida talle oma peas vaikselt laulma hakkasin. Fernando tell me what's wrong...
Igatahes tegi Fernando meelt kurvaks see, kuidas ma olen pidevalt hirmus hõivatud ning kuidas tal ükskord ammu oli üks eestlasest sobranna (mina siis), kes nüüdseks on kahjuks tema elust lahkunud. Mina selle peale muidugi mõtlesin, et huvitav-huvitav, mis sobranna mina küll temal olin, kuid otsustasin temaga minna hommikust sööma. Mul oli temaga üks väike omakasu plaan ka sees, seega miks mitte. Pärast ma muidugi mõtlesin, et oli seda nüüd vaja...
Igatahes siis läksime sööma ükspäev. Meie minekud C14-st on alati sellised kahtlased – nagu armukesed hiiliksid nurga taga ringi. Asi selles, et keegi ei tohi näha,et me suhtleme, pärast ei jõua seda Escarlata kisa ära kuulata. Lähme alati vaikselt erinevatel kellaaegadel uksest välja ning siis saame nurga peal kokku ning lähme juba koos edasi.
No ja mis ma siis sellest kõigest arvan. Üks, Fernando on hull ja ajab mulle juba hirmu nahka. Mitte, et mul oleks hea meel, et mul on keegi, kes mind alati aitab, kui peaks tulekahi lahti olema, kuid mul on väga tunne, et ta teeb seda valedel põhjustel. Ta hakkas mulle rääkima oma raskest lahutusest, mille peale mina teda viltu vaatasin nagu ikka ning omaette mõtlesin, et mis nüüd siis selle kõige mõte on. Aga muudkui noogutasin peaga kaasa ning rüüpasin kohvi. Seejärel järgnes teema, kus lahkasime minu eraelu ehk küsimus, noh, kas sul kohalik kutt juba on, vajas vastuseid! Luiskasin vaikselt, et ei ole, kuid mul on oma võimalused. Selle peale Fernando tegi natukene kurba nägu, kuid ma siis ütlesin talle, et reeglina mulle hispaania mehed üldse ei meeldi, kuna nad on liiga lapsikud ning armukadedad. Fernando muidugi selle peale muutus vaid kurvemaks ja kurvemaks. Vürtsitasin veel natukene oma kõnet repliigiga, et ma olen üldse egoist ning mulle meeldib üksi olla, kuna mehed on lihtsalt takistavaks koormaks (mis umbes 50% on ka tõsi, kuid samas nendeta ikka ka ei saa!) ja pealegi segaksid igasugused suhted minu siinolemist ja selle nautimist, sest kellel neid igapäeva probleeme vaja on. Selleks hetkeks vaatas Fernando mind suu lahti ja silmad pärani näoga ning ütles, et nüüd hakkasin ma talle veel rohkem huvi pakkuma. Jälle persses! Järgmine kord lähen kasutan seda diivanikaunistuse taktikat...
Kolmandaks hakkas pihta jutt, et millal me ikka koos ohtust sööma läheme, tennist mängima, kinno või hoopiski purjetama. Mina panin ruttu pea tööle ning üritasin välja genereerida neid hädavalesid (valetamine ei ole ilus, ma täitsa tean ning ma ei teekski seda, kuid mul on siin see käsi peseb kätt situatsioon, kus ma ei saa talle lihtsalt öelda: tead, Fernando, mine õige persse!). Oi, kuidas mu jutt siis jooksma hakkas, et mul ikka see nädalavahetus kinni, kuna sõbrad tulevad külla ja jumal teab mida veel. Polnud küll ilus, aga päästis mind. Ma hea meelega läheksin temaga sööma ning sebiks omale tulevikuvõimalusi siia, kui see mees nii kahemõtteliselt ei käituks ega tegutseks. Ja no üksi temaga merele minemiseks peaksin ma puhta hull olema! Aitäh, aga teine kord! Koos mitme ihukaitsja ning tagavarapaadiga.Ning rääkides tennisest, siis tahetakse mulle juba teha klubiliikme kaarti, mille eest tema muidugi iga kuu ja aasta maksaks (ca 80 euri kuus) või kui mulle see ei sobi, siis võime ju lihtsalt tema koduhoovis ka mängida. Absoluutselt, jajaaa, juba jooksen!
Seejärel anti mulle jutujärg rääkimaks, kuidas mul ikka C14-s läheb. Ma siis kurtsin seda Escarlata jama, mille peale Fernando ütles, et ära üldse parem pane tähele ning ela oma elu. Kõigile sa nagunii meeldid, seega las see Escarlata olla. Ma siis nüüd hoogsalt juhindun sellest põhimõttest – ühest kõrvast sisse, teisest välja!
Miks ma temaga üldse noustusin sööma minema? Sellepärast, et ma soovisin teada, milliseid pabereid ja lubasid ma peaksin taotlema, kui sooviksin Hispaanias pikemalt töötada. Selgub, et selleks läheb vaja NIE numbrit (número de identidad extranjera) ning selle taotlemine pidavat olema imelihte. Ainult täida avaldus, lisa lisamaterjalid ning anna sisse. Seda saab teha nii Hispaanias kui näiteks Eestis hispaania saatkonnas. Muidugi võib taotleda ka elamisluba (tarjeta de residencia), kuid minu eestlastest soprade sõnul pole neil seda veel kordagi kolme aasta jooksul vaja läinud ning seetõttu neil see ka puudub. Igatahes hakkan ma nüüd vaikselt asja edasi uurima. Fernando sõnul igatahes, kui see kaart juba käes on, siis läheb asi edasi lepase reega, kuna ma räägin keeli...
Ja nüüd siis see, miks ma üldse seda sissekannet kirjutama hakkasin. Meie kena hommikuse jutuajamise lopus ulatas Fernando mulle ümbriku, kus sees oli test, mida ta soovis, et ma ära täidaks. Eesmärgiks talle välja selgitada, kas ma sobiksin talle naiseks ning kuidas meie olemus / iseloomud klapiksid. Mina selle peale muigasin oma salakavalat muiet, viskasin ümbriku kotti ning jooksin. See ümbrik maandus koju jõudes kenasti lauale ning sinna ta ka jäi nii nädalaks. Kuni siis tuli Fernando ükspäev ja küsis, et kas test on tehtud ning kas ma võiks selle tuua talle. Mina selle peale, et noh, mul nagu polnud plaanis seda täita, kuid eks ma siis anna endast parima ning katsun selle homme kaasa tirida. Ja nii ma siis selle ära tegin, kirjutasin numbreid nii mis hirmus ja viisin järgmine päev Fernandole. Olgu siis nüüd õnnelik! Umbes tunni pärast sain vastuse oma tulemusega ning teksti enda kohta. Siin see on:
Olen inimene, kes on võimeline olema üksi või looma armastusväärseid suhteid, kes ei karda pühendumist, kellele meeldib suhelda, kes suudab hoida täiskasvanulikku suhet, mis on üles ehitatud lugupidamisele, austusele, kompromissidele, pühendumusele ning kirele. Inimene, kes ei karda keerukusi oma elus, kes peale igat kukkumist tõuseb taas püsti ning ei vaata tagasi. Inimene, kes teab, et elul on nii oma hea kui halb pool, kuid mis ei tähenda, et elu talle alati naerataks, kuid ta naeratab alati elule. Inimene, kellel on intellektuaalne uudishimu, huumorimeel ning kõrge enesehinnang, kes teab, mida ning keda hinnata, ning keda ilmselt ka hinnatakse. Inimene, kes ei ole enesekeskne, vaid kes on mõistev ning avatud teiste probleemidele ning raskustele. Võimalik, et ta on inimene, keda kõik endale partneriks / sõbraks soovivad.
Vot nii on lood selle targa testi järgi. Ja nüüd siis eile Fernando helistas ja ütles, et teeb oma testi ka ära ning siis ta saab teada, kas me matchiksime. Öäk...

Strasbourg - here I come!

2009-10-20T15:41:00.000+03:00

Ükspäev helistas mulle Gabriella YEU-st. YEU ehk Youth for Exchange and Understanding on see organisatsioon, millega ma kunagi käisin Hispaanias koolitusel ning kus töötavad mu sõbrad, kellel Anne-Maiga aasta tagasi Portugalis külas käisime.
Igatahes hakkas Gabriella uurima, mida ma teen detsembri alguses ning kas ma oleksin huvitatud ja kas ma saaksin osaleda Euroopa Noortefoorumi seminaril detsembri alguses. Otse loomulikult tahtsin ma sel ajal käsi kokku plaksutada ning maad ja ilma kokku lubada, kuid enne sain sõnasabast kinni. Pidin ju üle küsima oma organisatsioonist, kas ma minna saan. Palusin Gabriellal endale rohkem informatsiooni saata ning lubasin oma vastuse anda päeva-kahe jooksul.
Järgmisel päeval läksin tööle ning seletasin Escarlatale, et mul on võimalus osaleda sellisel ja sellisel asjal ning kui minu kandideerimisavaldus rahuldatakse, kas ma siis võin minna. Ütlesin, et võtan selleks välja oma kolm viimast vaba päeva. Escarlata seepeale, et aga muidugi, kui sa oma vabad päevad välja võtad. Mina siis juba lõin käsi kokku ning kirjutasin ruttu Gabriellale, et ta mulle avalduse saadaks, sest mulle anti organisatsioonist roheline tuli. Gabriella oli mulle juba enne öelnud, et kui peaks probleeme tulema, siis ta võib väga vabalt mu organisatsiooni helistada ning nendega ka ise rääkida, kuna minu osalemine sellel üritusel on neile väga tähtis. Kohe jõuame ka selleni miks.
Saatsin oma avalduse ära Gabiellale ning tema juba YEU kinnitusega korraldajatele. Nüüd nädalavahetusel sain kinnituse, et mind on valitud osalema. Seega 2.-6. detsember olen Prantsusmaal, Strasbourgis YEU-d ning Viimsi Noortevolikogu esindamas.
Euroopa Noortefoorumi seminari “Better understanding and practical knowledge on web 2.0 tools for youth organisations” eesmärgiks on kokku tuua noorsootöötajad ja noorteorganisatsioonid üle Euroopa ning otsustajad-poliitikate elluviijad, et arutleda uute meedia- ja kommunikatsioonivahendite kasutamisest noorsootöös. Seminariga soovitakse tutvustada uusi võimalusi, mida noorsootöös ära kasutada, tutvustada web 2.0 vahendeid, nende võimalusi ning ohte. Lisaks sellele on eesmärgiks luua võimalikult palju kontakte ning koostöövõimalusi tulevikuks.
Minu osalemine YEU-le on tähtis seepärast, et nad soovivad mind enda meeskkonda. Praeguse seisuga käivad mu sõbrad mulle hullult juba pinda, kas olen otsustanud, mida teen peale oma vabatahtlikkuse lõppu ning soovivad, et ma kandideeriks nende järgmistele töökuulutustele, mis peagi-peagi välja lastakse. Näiteks praegu olen ma üks neist, keda nad soovivad oma uue uudiskirja toimetajaks. Tegemist on katseprojektiga kolmeks kuuks – kui käima läheb, siis läheb, kui ei, siis tuleb leida uusi võimalusi. YEU eesmärgiks on aga 2012. aastaks hõlmata noorteorganisatsioone üle kogu Euroopa, mistõttu peavad nad väga oluliseks, et uudiskiri läheks tööle, kuna muidu muutub kõikide partnerite teabe hõlmamine varsti juba liiga keeruliseks. Saatsin neile oma applicationi ära uudiskirja toimetaja kohale, ootame nüüd vastust. Kuna aga tegemist on esialgu väikesemahulise tööga (uudiskirja antakse välja vaid üks kord kuus), siis soovivad nad mind kaasata ka teistele positsioonidele, mis minu sõprade sõnul pidid olema poole huvitavamad ning seksikamad. Ma siis nüüd ootan huviga.
Seniks aga Strasbourg, here I come!

El puente – día de la Comunidad Valenciana y día del Virgen Pilar

2009-10-20T13:58:00.000+03:00

Vahepeal oli meil neli vaba päeva. Kõigepealt riiklik püha Comunidad Valenciana päevana, seejärel harilikud laupäev ja pühapäev ning siis Neitsi Pilari päev, mis on nagu meie nimepäev, kuid väga palju tähtsam. Seda tähistatakse mõnes kohas lausa festivaliga. Ja kõik kokku moodustab see asja, mida meie nimetame El Puente.
Mina selle puhkusega midagi erilist peale ei hakanud. Istusin kodus, kirjutasin blogi, käisime väljas ning mõtlesime häid motteid...Küll aga oli ilm sel ajal normaalsest märksa kuumem, seega enamus inimesi tõttas iga päev randa, et saada enne talve veel viimane jume peale.

Järjekordne külaline Eestist – Annika!

2009-10-19T21:12:00.000+03:00

Nüüdseks juba nädalakese ja rohkemgi veel tagasi oli siin Annika – Lennardi Annika. Annika töötab Eestis Patendiametis ning kuna meil siin Alicantes on Euroopa Liidu kaubamärkide ja logode registreerimise peakorter, siis tuli ta siia konverentsile.
Ühel õhtul helistas Annika helistas mulle ning küsis, kas mul mingi aeg vaba hetk, et teeks midagi. Otse loomulikult on mul eestlaste jaoks alati üks vaba hetk! See oli küll üsna hilja õhtul, kuid siiski. Leppisime Annikaga kokku, et saame hipituru juures kokku kell 22. Mina muidugi hispaanialikult ning silmad häbi täis jäin natukene hiljaks – ausalt seda bussi lihtsalt ei tulnud ja ei tulnud!
Kuid viimaks viimaks saime me kokku. Kõva kallistus! Mulle meeldis, kuidas Annika ütles, et viimaks ometi saab ta olla koos kellegagi kellega ta ka actually koos tahab olla ning juttu rääkida. Uurisin siis kiiresti, et kuhu Annika minna tahab või mis teha. Otsustasime, et läheme teeme väikse dringi ja üllatus-üllatus, kus me maandusime – Nicis! Ma ei tea, mida ma teen, kui ma tagasi tulen ja Nic minust siia maha jääb...
Ja seejärel rääkisime Annikaga pea kolm tundi juttu. Maast ja ilmast, elamisest välismaal, õppimisest, tööst, Viimsist ning sealsetest sõpradest-tuttavatest, nende uuest kodust ning elust, tulevikuplaanidest-soovidest. Hoolimata sellest, et mul on siin rohkelt sõpru, kellega neil teemadel vestelda, on eestlasega jutustamine ikka miskit muud...

Tööst Centro 14-s – ma lihtsalt tõstan käed!

2009-10-19T20:02:00.000+03:00

Ma nüüd kirjutan teile head sõbrad natukene oma tööst Centro 14-s. Ma iseloomustan seda sellega, et ma ei saa enam mitte midagi aru ja mida päev edasi, seda vähem soovin ma asjadest seal aru saada. See hispaanlaste töökultuur on mulle kohati hirmus võõras ning arusaamatu. Yet, siin asjad toimivad, inimesed on rahul.
Mul oli ükspäev huvitav vestlus oma tuutori Escarlataga, keda maailm on nüüdseks tundma saanud, kui bitch. Miks ta bitch on? Sest ta on külm kui jääkuninganna, vingub kui aia vahele kinni jäänud siga ning toriseb kui Toriseja Lumivalgekesest. No ausalt, kasvõi see, kuidas ta oma mehega telefonis räägib, ajab mulle hirmu nahka. Ma oleks Moisese asemel juba ammu päkad teinud.
Igatahes teatas mulle Escarlata, et ma ei tohi kauemaks tööle jääda ega varem tööle tulla. Mina selle peale vaatasin teda suu ammuli nagu maailma imet? Mismõttes? Ma ju vabatahtlikult olen seda seni teinud, mitte kunagi sellepärast ennast varem ära küsinud või jumal teab, mis nõudmisi veel esitanud. Aga ei, nüüd siis ongi nii, et kui kell kukub, siis kukub ka minu pastakas ning adjöö. Isegi, kui midagi tähtsat peaks pooleli jääma, siis homme ju võib seda ka teha, milleks täna?
Teiseks öeldi mulle, et ma ei tohi konditsioneeri tööle panna omaalgatuslikult, vaid pean selleks luba küsima. Ma nimelt ükspäev esimest korda siinolles tegin seda. Neil olevat siin olnud probleem, et keegi jätab pidevalt konditsioneeri tööle ja siis see muudkui undab ja võtab elektrit. No mina see pole olnud. Aga kui peab küsima, siis peab küsima. Mitte, et seda enam üldse oleks vaja tööle panna või miskit.
Ja viimaseks töö rindel toimuvast tänu millele on Escarlata minule ebasümpaatseks tsikiks muutunud. Nimelt ükspäev kogu oma piletite sees tuhnimisega lõpetades küsisin ta käest, et kas ma võin need piletid nüüd kenasti Marinale raamatupidamisosakonda viia. Escarlata seepeale, et aga muidugi, mine lippa üles. Mõeldud-tehtud. Ja mis siis pärast sai? Paari tunni pärast tuli vihasena tagasi ning tõi kõik dokumendid alla ja ütles, et miks ma need sinna viisin. Mina selle peale vaatasin teda jälle silmad suured ja suu imestusest lahti, et mismõttes? Milline osa küsimusest: kas ma võin need üles viia Marinale ning tema vastusest: aga muidugi siin arusaamatuks oli jäänud? Ja siis järgnes pikk lalin sõimu ning kuidas ma pean ikka luba küsima. No tere talv! Mida kuradit ma siis tegin? Ma ei öelnud enam ühtegi sõna, läksin ja ütlesin, et davai, ma järgmine kord siis küsin kaks korda. Muidugi siis pärast õhtupoolikul hakati mulle sõnumeid saatma, et sorri-sorri, et tal vaba päev. Tead, mina ei karju tema peale, kui mul kehv päev on, ma kasutan enda välja elamiseks teisi meetodeid! Võiks tema ka kasutada, mitte õhtul sõnumeid saata ja siis järgmine päev teha ninnu nännu nägu ja mängida mu parimat sõpra.
Ma lihtsalt tõstan käed ja annan alla ning ei tahagi enam aru saada, sest ilmselgelt normaalse inimese mõistus seda ei võta!
Sellest hoolimata mulle meeldib mu töö Centro 14-s. Kui keegi vaid suudaks elimineerida Escarlata minu kõrvallauast. Käisin sellest kõigest ka oma bossile Fernandole rääkimas (ta ise alati viisakas ning küsib ja mina muidugi kasutan alati võimalust!). Ta ütles, et saab täiesti aru ning kui see oleks tema teha, siis see beib juba ammu ei töötaks enam seal...

Street extreme: viimane päev

2009-10-18T19:04:00.001+03:00

Hommikul helises äratuskell 5.25. Olime selleks hetkeks pea padjale saanud vaid 25 minutit. Kas pole mitte tore? Ja te siis võite arvata, mis nagu ma sel hetkel tegin. Vaatasin vaikselt, kuidas inimesed oma viimaseid asju kohvrisse pressivad. Seejärel ajasin riided selga, et eestlased juhatada bussi peale. Siis hakkas asi vaikselt kurvaks minema. Kallistada oma vennat ja sõpru on ikka päris hirmus. Jooksi bussi juurest võimalikult kiiresti ära, et ma ei peaks nende lehvitamist ja asju nägema. Ainuke, mis mul sel hetkel peas tiksus, oli teadmine, et kahe kuu pärast näen neid uuesti. Läksin tagasi hostelisse ning keerasin teki üle pea...
Kella üheksa ajal tulid mulle uksele koputama Liisi ja Triinu, kes valmistusid randa minekuks. Ütlesin neile, et panen asjad kokku, lähen viin koju, tõmban pildid Liisile pulgale ning tulen neile järgi. Hakkasingi siis usinasti oma asju pakkima ning tirisin kõik koju. Muidugi, et siis, kui ma neid pilte hakkasin tõmbama, sain ma paraja šoki. Minu kaameraga oli tehtud üle 1600 pildi, mille arvutisse copimine võttis aega üle kahe tunni. Ja kui need kopitud sai, siis need ei mahtunud veel Liisi pulgale ära. Ma olin püha viha täis! Lasin Liisile pulgale hoopis eelmise korra pildid ning suundusin randa.
Vahepeal oli minu juurde oma asjad ära toonud ka Dan – ta jäi kuni kolmapäevani minu juurde, et siis tagasi Inglismaale minna. Seega läksime koos Daniga randa.
Rannas olime koos Liisi ja Triinuga kuni nad ära hakkasid minema. Rääkisime veel pikalt juttu. Ma ikka ei suuda kujutada, et Liisit minu elus ei ole ning Triinugagi on viimasel ajal meil tihedamaks suhtlemiseks läinud. Kuigi tänu Triinu Inglismaal elamisele, oleme hakanud liiga vähe omavahel suhtlema.
Peale seda, kui nad ära läksid, jäime veel lätlastega natukeseks randa ning viimaks suundusime koos lätakatega tagasi hostelisse. Võtsime kaasa veel viimased asjad ning läksime minu poole. Tegime ühe korraliku õhtusöögi ning hakkasin kirjutama EASi lõpparuannet. Meie Merengue EASi projekt hakkas lõppema ning viimaseks ülesandeks oli jäänud veel aruande kirjutamine. Dan samal ajal pikutas ning vaatas telekat. Viimaks jäin ma lihtsalt arvuti ette magama, kuid aruanne sai siiski enne tehtud.
Ja minu projekt oligi ametlikult läbi. Kõik peale Dani tagasi kodupoole teel. Kuidagi tühi tunne oli.

Street extreme: viimane päev

2009-10-18T19:02:00.000+03:00